Kunst peegeldab elu

Ede Raadik: „On vaja teadlikkust tõsta, et saaksime rääkida aborditeemadel. Kui su arvamus põhineb müütidel, siis ei saa dialoogi tekkida.“

PIRET PÕLDVER

Ede Raadiku näitus „Punasel merel kruiisimas“ Kogo galeriis kuni 11. V.

Ede Raadik, kes praegu resideerub Arsi kunstilinnakus, avas aprilli algul Tartus Kogo galeriis näituse, mis on inspireeritud kogemusest telefonirakenduste ehk äppidega. Kunstnik on jälginud nende abil oma kehas toimuvaid muutusi. Ede Raadik on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna ning olnud aasta kunstiakadeemia külalisõppejõud, nüüd tegutseb vabakutselise kunstnikuna. Tema varasemaid näitusi on kirjeldatud kui intellektuaalseid ja rõhutatult kuivi, mida iseloomustavad graafikud, diagrammid, tabelid ja täpsed mõõtmised. Uus projekt „Punasel merel kruiisimas“ väljendab ühtaegu teadlikkust naise kehast ja viljakusprotsessidest ning toob ka esile tavakäsitluses peituvad lüngad ja eksitavad stereotüübid.

Sinu näitus kujutab ühtaegu üksikut ja üldist: see lähtub sinu keha kogemusest, konkreetsest haigusest ja liigub selle kaudu naise keha perioodilise muutumise juurde.

Jah, näitusel olen keskendunud naise kehale ja sellele, kuidas naist koheldakse meditsiinisüsteemis. Kuna käisin hiljuti üsna tihedalt günekoloogi juures, hakkas tunduma, et see on teema, millest võiks rääkida, sest nendesse asjadesse suhtutakse tihti üleolevalt, ja samas ei teata, mis on mis. Näiteks selgus, et mul on endometrioos: see on krooniline haigus, mis tihti jääb diagnoosimata, sest sümptomeid – suurt valu ja krampe – ei võeta tõsiselt. Selle kõige põhjal hakkasin jälgima oma keha ja muutusi äppide abil, et iseennast paremini mõista. Sellest omakorda kasvas välja näitus.

Feministeeriumi toimetaja Aet Kuusik ja Ede Raadik vestlevad näitusel „Punasel merel kruiisimas“.

Helle Ly Tomberg

Sa otsisid pikka aega vormi, mille kaudu seda teemat käsitleda. Pressiteateski mainiti veel graafikuid ja tabeleid, mida näitusesaalis näha ei saa. Kuidas jõudsid selleni, mis seal on nüüd?

Pressitekst oligi kirjutatud selle põhjal, mida ma olen varem teinud, aga näitust koostades tundsin äkki, et graafikud ja tabelid on end ammendanud, kuigi neid minult justkui oodatakse. Graafikute ja tabelite meetod kasvas välja magistriõpingute esimesel aastal, kui töötasin Selveris öise kaubapaigutajana. Mäletan, et pidin lihatooteid loendama ja leidsin paberilipiku, kus olid numbrid, mis osutasid lihatoodete kogustele. Meil oli just koolis ülesanne, kus ma panin siis need asjad kokku – ja sealt see tuligi. Tabelid ja graafikud haakusid mehaaniliste liigutustega, mida lihttööl tuleb teha. See loogika kandus üle kunsti: ma grupeerin ja korrastan asju. Aga see iseloomustab pigem minu eelnevat loometegevust, nüüd tahan edasi liikuda. Tunnen, et olen omandanud selle esitusviisi, võiksin jätkata ja teha skeeme, aga see oleks täiesti tühi, see olekski nüüd lihtsalt maneer. Nii läkski: galeriiruumis töid valides otsustasingi, et panen välja ainult selle seeria, mis seal nüüd on. Mulle meeldib see visuaal – punased värvid ja toonid –, mis vastab rohkem sellele, kes ma praegu olen.

Võib vist öelda, et sinu tööd peegeldavad su elu.

Jah, kindlasti need peegeldavad. Seda, kus mina oma elus olen ja mis teemad on mulle tähtsad. Olen pikka aega jälginud äppide abil oma keha ja saanud seeläbi teadlikuks, kui vähe ma varem sellest üldse teadsin. Sain kõigepealt teada, millest koosneb menstruaaltsükkel, mis need faasid on. Menstruatsioon on protsess, mida reaalselt kogen, aga mis seal vahepeal toimub, oli varem nagu must maa. Eesti keeles on selline mõiste nagu viljakuseteadlikkus. See tähendab, et sa ei kasuta ühtegi rasestumisvastast vahendit, vaid jälgid oma tsüklit ja tead, millal on ovulatsioon, ja hoidud siis vahekorrast. Paljud naised ei taha hormonaalseid vahendeid kasutada ja otsivadki alternatiive, milleks äppide soovitused siis väga hästi sobivad. Muide, üks Rootsi äpp sai isegi esimeseks sertifitseeritud digitaalseks rasestumisvastaseks vahendiks.

Siiani on levinud suhtumine, et naine on süüdi, kui ei sünnita poega. Naine ei määra ju lapse sugu, see oleneb täiesti mehe spermatosoidist – millist kromosoomi see kannab. See on puhtalt mehe vastutusel. Bioloogiaalased alusteadmised on jäänud kõrvale. Kas või see, kuidas naise emakat kujutatakse.

Mida sa sellega silmas pead?

Emakat kujutatakse tüüpiliselt nii, et keskel on tühi ruum. Tegelikult on naise emakas, kui seal loodet ei ole, kokku pressitud. Tühja ruumi naise kehas ei ole. Ma arvan, et sellest arusaamast, visuaalist tuleb ka kujutlus, et naise kehas on tühi ruum, mida tuleb täita. See on minu meelest väga kummaline, et kõik illustratsioonid on sellised. Sellest abstraktsioonist tuleb väga palju probleeme ja ettekujutusi.

Justkui emakas ootabki täitmist?

Just. Tegelikult on vaja teadlikkust tõsta, et üldse rääkida sellistel teemadel nagu abort. Kui mu vastasel on sama palju teadmisi kui minul, siis võime sellest tõesti rääkida, aga kui tema arvamus põhineb eksiarvamustel või müüdil, siis ei saa dialoogi tekkida.

Oled öelnud, et kunst ei ole sulle eesmärk, vaid vahend. Mida sellega silmas pead?

Ma ei tee kunsti kunsti pärast, ei tee sellepärast, et tahaksin kunsti teha. Mulle sobib see meetod, näituseformaat näiteks, ja see, kuidas saan mingi teemaga tegeleda. Võiksin ju olla ükskõik kes – ma läksin kunagi füüsikat õppima, võiksin vabalt olla füüsik, bioloog või sotsiaalteadlane ja siis mingit teemat uurida. Aga ma tunnen, et kunstnikuna on mul palju suurem vabadus ja saan seda palju mängulisemalt teha. Kunstis ei ole piiravat reeglistikku, mida pean järgima. Ma saan ise luua reeglid.

Toon näite. Leidub näiteks maalikunstnikke, keda huvitab maal kui meedium ja ta tegelebki selle analüüsimisega, mis asi on maal. Mind kunstnikuna need küsimused üldse ei köida. Võib-olla sellepärast häirivad mind ka sellised küsimused, et kes sa oled. Näiteks helistas Tartu Postimehest üks ajakirjanik ja küsis, kas ma olen maalikunstnik, graafik või kes. Vastasin, et see pole üldse oluline, kas ma olen graafik või maalikunstnik.

Mulle on tähtis, et jõuaksin inimesteni – just sealt võibki midagi huvitavat sündida. Sellepärast toimub minu näitusega seoses ka korralik publikuprogramm, vestlusõhtud. Näiteks olen sinna kutsunud õigusteadlase Liiri Oja, kes räägib inimõigustepõhisest reproduktiiv- ja seksuaaltervise käsitlusest.

Koos sinu näitusega ongi juba käimas korralik publikuprogramm, kus käsitletakse neid teemasid.

Jah, toimub neli üritust. Lehe ilmumise ajaks on esimene neist juba möödas, aga kolm veel ees: 2. mail räägime koos laulja ja TLÜ doktorandi Kaisa Lingiga reproduktiivsusest, 5. mail toimub Kaire Nurga loengusarja „Posthumanistlik pilk“ esimene loeng ja 9. mail kõnelebki Liiri Oja inimõigustest ja seksuaaltervisest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht