Kunst värvi- ja elunautijatele

Enn Kunila kollektsiooni näituste juurde kuulub hea kunsti kõrval ka eriline atribuutika, mis tekitab piduliku, isegi üleva meeleolu.

KRISTA PIIRIMÄE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Näitus „Värvide ilu. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist“ ERMis kuni 2. X, kuraator Eero Epner, kujundaja Tõnis Saadoja.

Eesti Rahva muuseum avas 18. veebruaril järjekordse erakunstikogu näituse „Värvide ilu. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist“. Avamine oli mitmeti eriline. Juba fuajees oli kosta elavat muusikat, Mihkel Polli klaverimängu ja Oliver Kuusiku laulu. Kunila tänas kataloogi kinkimisega näituse meeskonda, kõnelejate hulgas oli ka Eesti president Alar Karis, kes veel siis, kui ta oli ERMi direktor, oli alla kirjutanud koostöölepingu Enn Kunilaga.

Pidulikkust jätkus näituselegi: sisse­pääs on palistatud Konrad Mäe ühe metsamaastiku hiigelrepro ja Villem Ormissoni maaliga „Natüürmort lilledega aknal“. Ormissoni maali võib vaadelda metafoorina hedonismile – lilled, aken, kust avaneb vaade päiksepaistes kümblevale majale, ja aktiskulptuur. Tumesinisele põhikoloriidile lisab heledust kollane maja, praeguses poliitilises olukorras on sellel lisatähendus.

Enn Kunila peab eesti kunsti kuld­ajaks ajajärku 1900–1945. Mõnes mõttes võibki nii öelda. Osalt tuleneb see meie ajaloost, kui eesti rahvas pool sajandit õhkas „kuldse eesti aja“ järele. 1920ndate ja 1930ndate kunstis domineeris ilu ihalus, eriti pallaslaste loomingus. Ekstreemsemad vormieksperimendid, näiteks futurism, kubism ja abstraktsionism, on näituselt välja jäänud, „Värvide ilus“ pakutakse looduslähedust ja poeesiat – keskkonda, kus hing ja vaim puhkavad.

Konrad Mägi. Itaalia linnavaade naisfiguuriga. Õli, lõuend, 1922-1923.

Stanislav Stepaško

Kujundaja Tõnis Saadoja ja kuraator Eero Epner on ekspositsiooni kujundamisel püüdnud jälgida nii ajatelge kui ka žanrilist kokkusobivust, värvide kooskõlast rääkimata. Esimeses ruumis on esimese põlvkonna meistrid, kes said kunstihariduse väljaspool Eestit: Amandus Adamson, Ants Laikmaa, August Jansen. Kõik on omamoodi huvitavad, August Jansenilt on väljas Boriss Kustodijevi lopsakaid naisevorme ja koloriiti meenutavas laadis „Punane maja“; selgub, et skulptor Adamson on ka hea maalija ja Laikmaa autoportree on hoopis eriline. Pea on maalitud korralikus akademistlikus laadis, aga pintsakut markeerib ainult kergelt määrdunud valge värv ja rinnataskus ei olegi krüsanteemi! Maal ei ole jäänud pooleli, sest tühjal pinnal on kunstniku signatuur – autor on teinud katset moodsate kunstivooludega.

Konrad Mägi ja teiste kunstnike portreed

Kõige suurem saal on pühendatud Konrad Mäe kaheksateistkümnele maalile. Kunila on kirjutanud, et tema lapsepõlve suurim kunstielamus oli üks Mäe maal Kadrioru kunstimuuseumis, uue hoo võis anda Mart Kivastiku supernäidend „Külmetava kunstniku portree“ Henrik Toomperega peaosas vastavatud Viinistu kunstimuuseumis 2004. aastal. See vist oli esimene eesti kunstnikule pühendatud näidend meie dramaturgias. Mägi on Eesti kunstiloo üks loomingulisemaid ja tundlikumaid natuure, kelle kunsti koloriit ja pintslikiri allusid paindlikult autori meeleolule, objekti vormile ja tolleaegsetele moevooludele. Tema kunstis võib eristada suisa seitset perioodi, kuid kus alati on ikka kõige rohkem Mäge ennast.

Mäe väljapaneku esimesteks teosteks on Saaremaa rõõmsad maastikud, kus värv on enamasti pandud lõuendile väikeste korrapäraste laikudena. Neoimpressionism sobis kiviste randade kujutamiseks. Viljandi ja Kasaritsa aineliste maalide juures pakuvad suurimat kunstilist elamust Lõuna-Eesti maastiku voolujoonelised rütmid. Ilmselt pakub meie kunstihuvilisele kõige rohkem huvi kunstniku loomingu viimane etapp – Rooma, Veneetsia ja Capri vaated. Sellest ajast on Kunila kunstikogus kõige rohkem uusi töid. Mägi oli saanud Pallase kunstikooli õppejõuna stipendiumi enesetäienduseks ja läbi Euroopa Itaaliasse sõites tutvus ta moodi läinud cezanne’ismiga, see aitas tal üle saada ekspressionismi süngusest, mis ilmnes veel Otepää ja Pühajärve maastikes. Cezanne’i laadis stabiilsust rõhutav vorm tekitab mulje ilu igavikulisusest.

Mäe maastikud on enamasti inimtühjad, kuid Kunilal on õnnestunud oma kogusse saada mitu linnavaadet, kus on kujutatud ka laia äärega kübarat kandvaid daame. Figuuridel ei ole omaette tähendust, nad lisavad maalile ainult täiendavaid värviplekke.

Mis puutub Mäe portreedesse, siis mina olen siiani näinud ainult suurte silmadega kaunitare, Mai Levin ka kahte meheportreed. Ka selles žanris tegeles autor põhiliselt koloriidiprobleemidega, sellest ka nende kunstiline elamus. Mäe parimate portreede hulka kuulub monumentaalse värvilahendusega „Alviine Käppa portree“ (1919), kus küpset kollast, sooja rohelist ja intensiivset sinist hoiavad koos, annavad neile jõu ja liikuvuse mustjad kontuurid-jooned. Vabadussõja aeg oli Konrad Mäe loomingus kõige tumedam periood.

Kuna näitus kannab pealkirja „Värvide ilu“, siis tuli figuraalkompositsioonidest kindlasti välja valida mõned näited Johannes Greenbergi hilisemast loomingust. Ka tema eelistas maalida naisi, kahe maali peal kokku on kujutatud kuus naist ja üks mees. Kui Mäe portreede kunstilise kvaliteedi täiustamisel oli oluline juugendlik joon, siis Greenbergi maalides pehme heletumedus ja figuuride hajuvus, mida võib seostada impressionismi levikuga Eestis. Autorile ei olnud tähtis portreelisus, vaid eelkõige salapärane atmosfäär ja nukker meeleolu, mis kujutatud figuure seob ja ka lahutab. Teine teatriteemaline maal on loodud aastatel 1950–1951. Greenberg ei suutnud alluda sotsialistliku realismi nõuetele, ta jätkab 1930ndate käsitlusviisi. Kunstnik visati kunstnike liidust välja ja ta sooritas enesetapu.

Näitusel esineb ka esiportretist Nikolai Triik, seekord Gustav Suitsu abikaasa Aino portreega. Aino oli kena naine, aga kõigepealt märkab vaataja tema haritust ja headust ning see paneb mõtlema tema isikule. Leppima peab aga sellega, et Triigi värvikäsitlus ei klapi näituse pealkirjaga. Ei mingit ilu.

Maastikud

Triigilt on näitusel ka 1914. aastal maalitud „Soome maastik“, selle kunstiline mõju põhineb kompositsioonil ja juugendlikul joonel. Roman Nymani „Boboli aed“ on parim juugendi ja ka sümbolismi näide. Esimese maailmasõja ajast on pärit Jaan Vahtra väga ilus noorepõlve töö „Räpina leerimaja“, mis kinnitab kunstiteadlase Ene Lambi sõnu, et Vahtra eelistas punase ja musta ühendust. Näituse väärtuslikemate teoste hulka kuuluvad Vabadussõjas langenud andeka kunstniku Herbert Luki kaks maali.

Suurele osale maastikumaalidest lisavad jõudu stafaažina esitatud figuurid, nagu võis näha ka Konrad Mäe loomingus. Johannes Võerahansult on kolm väga toredat mulle tundmatut maali. Rukkilõikuse ja -hakkide teemale võis teda suunata Aleksander Vardi, kellele ka see teema meeldis. Aga Võerahansu „Rukkilõikus“ on armsam kui ükski Vardi oma. Sellist inimese ja looduse ühtesulamist ei tea mina kellegi teise maalilt. Ado Vabbe „Järve kaldal“ on maalitud nii julgelt, hoogsalt, visandlikult ja poolabstraktsete pindadega, nagu ei olekski Eesti olnud okupeeritud.

Eerik Haameri ja Richard Uutmaa maastikumaalides on inimese roll nii suur, et õigem on rääkida figuraalkompositsioonidest. Eerik Haamer maalis Saaremaal ja Ruhnus. Teoses „Lambapesijad“ on ta järele andnud mehelikele vallatustele, mõned piigad päris paljaks võtnud ja ühe neist väljakutsuvasse asendisse sättinud. Naised näivad pigem tantsivat kui lambaid pügavat. Richard Uutmaa „Võrguparandajad“ on maalitud 1941. aastal. Üldiselt kahvatu ookri, valge ja musta värvi keskel on sinise pluusiga naine. Pluus on sinisem kui taevas.

Sellele žanrile paneb punkti Endel Kõksi „Maalijad“ (1939). Loodust, maalimist ja iseennast nautivaid inimesi kujutav maal mõjub hümnina vabale Eestile ja selle viimasele aastale. Sümboolse tähendusega „Tartu vaatesse“ on kokku pandud Tartu tähtsamad ehitised ja Emajõgi. „Tartu südalinna“ (1942) teemaks on seevastu Tartu purustused.

Elmar Kits. Pealelõuna. Õli, lõuend, 1942.

Stanislav Stepaško

Ajakirja Akadeemia peatoimetajal Toomas Kihol on Tartu vanalinna ajalugu peas: kunstnik olla roninud Vabaduse puiesteel asunud pritsimaja torni ja pannud lõuendile täpse ülevaate Vanemuiseni välja. Esiplaanil on rohtu kasvanud varemed, praegu on seal kandis laste mänguväljak. Siis Küüni tänav ja auto on parajasti praeguse Chaplini pubi juures, diagonaalne tänav on Promenaadi, mille ots ehitati 1989. aastal kinni kaubahalliga. Järgneb Ülikooli tänav. Vanemuise tänava parem pool oli juba 1941. aastal maha põletatud, teine pool hävitati 1944. aasta augustis. Kõik on siiani pargiks jäänud, roosa maja asemel on Vanemuise alumine parkla. Kogu see piirkond, kuhu on plaan ehitada kultuurikeskus, oli enne Teist maailmasõda maju tihedalt täis. Ka Agnes Lamp-Mikk on kujutanud maalis „Sõjaaegne Tartu“ (TKM) täpselt sama vaadet. Pritsimaja torni otsast tehti teisigi vaateid, kuid veelgi populaarsem oli lõhutud Kivisild, näitusel on väljas Gustav Raua „Tartu vaade Kivisilla varemetega”.

Lilled ja vaikelud

Kunila kogus on tippteoseid ka lillemaali ja natüürmordi žanris. Aleksander Vardi lõõmav „Lilled aknal“ oleks nagu kirglik armuavaldus kallimale. Üks kunstiajaloo põnevamaid maale on kahtlemata Elmar Kitse „Pealelõuna“ (1942). Lõunasöögi atribuutika, figuurid ja heinasaod on andnud autorile ettekäände üles ehitada supermäng värvide, joonte ja vormidega. Põhikoloriit on samblaroheline, mis on kantud lõuendile erineva intensiivsusega, moodustades nii kogu lõuendi pinda haarava rütmi. Seda rikastavad heledad ja tumedad sirgjooned (rehavars, toigas jm) ning mustad kaarduvad jooned heledatel esemetel nagu näiteks kaabu, kruusid ja valge linaga kaetud korvid. Heinatööst puhkama heitnud mees ja naine on vormimängu nii kavalalt ära peidetud, et mina leidsin nad üles alles pärast põhjalikku uurimist. Saksa okupatsiooni aeg oli Elmar Kitse loomingus üks helgemaid. Samal aastal maalitud Johannes Võerahansu maal „Natüürmort kaktusega“ näitab, et ka tema loomingus olid veel head ajad.

2018. aastal toimus Tartu Kunstimuuseumis näitus „Traditsiooni sünd. Eesti kuldaja kunst“.

See väljapanek sarnanes praegusega, kolmandik parimatest maalidest oli ja on väljas mõlemal väljapanekul. Siis oli väljas kolm superskulptuuri, kuid graafikat ja joonistusi, kaasa arvatud Kristjan Raua omi, ei olnud siis ega ole ka nüüd.

Enn Kunila kollektsiooni näituste juurde kuulub ka eriline atribuutika. Tartu kunstimuuseumis toimunu kohta olen kirjutanud: „Seintel Tartu kunstiklassikute seni nägemata looming, mida austasid 20 liivakellakujulist serveerimislauda tulbibukettidega. See lõi ülimalt piduliku ja väärika meeleolu, mida vürtsitasid kandikutega kelnerid ja ettekandjad.“

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht