Kunsti puudumine on hädaolukord

Positiivi galeriis tasub aega varuda, sest sealne fotode ja tekstide vestlus on seda väärt, et sellest osa võtta. Kui ise ei taha sõna sekka öelda, võib kuulata, mida räägivad teised.

MARTIN BUSCHMANN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Näitus „Kunstisõltlane kunstiruumis“ galeriis Positiiv kokkuleppel kuni 25. III, kuraator Kristel Schwede.

„Kunstisõltlane kunstiruumis“ on kõike- ja mittemidagiütlev pealkiri. Näitustega on õnneks lihtne: pealkirjade taha on suhteliselt lihtne vaadata, tuleb vaid galerii uks lahti teha ja sisse astuda.

Esmapilgul on see näitus nagu näitus ikka. Kuraator Kristel Schwede on teinud valiku Taavi Valdlo (1950) (reisi)-fotodest ja lisanud oma fotomaalid linnaplaanidest – lihtne, korrektne ja vaoshoitud. Aknalaual on mõned pisemad trükised. Ei mingit kisa ega kära. Mitte ühestki nurgast ei kostu karjumist: „Olen kunst! Naudi mind!“

Kui enamasti tekitavad näitused küsimusi või annavad vastuseid, siis seekordne väljapanek on natukene ebaharilik. Loomulikult on dialoog vaatajaga, kuid näitusse süvenedes tekib eelkõige tunne, justkui oleks juhuslikult liitunud vestlusega. Vestlusega, mis on juba pikemat aega käinud ning suure tõenäosusega kestab edasi ka pärast vaataja lahkumist. Teemaks on kunst ja selle kogemine. Schwede on võtnud materialiseerida näitusel informaatikainsenerist Taavi Valdlo juba viiskümmend aastat kestnud kunstiarmastuse ja lisanud kunstiruumi enda kohaloleku.

Fototaustaga inimesena leidsin näituselt üksjagu mõtlemapanevat. Näiteks, miks on valitud näitusele fotod, kus tänavakunstnik ja õhupallimüüja on tõsise tööinimese olekuga, kui Oscar Wilde’i ja Corto Maltese skulptuur on mõnusalt muretus olekus? Muretu puhkus peegeldub ka Taavi Valdlo autoportrees. Kas kunst on töö või nauding? Või on see hoopis lõõgastav kogemus? Kui Corto Maltese on Itaalia koomiksiautori Hugo Pratti väljamõeldud tegelane ning Oscar Wilde päris inimene, kelle ümber tiirleb siiani terve hulk müüte, siis kes on Valdlo? Kas tavaline inimene, kelle roll on mängida selle näituse skaalal müütilise pagasita osa? Või on tegu siiski poolmüütilise olevusega, inimesega, kes muutub kunsti nautides osakeseks kunstist?

Kristel Schwede on võtnud materialiseerida näitusel informaatikainsenerist Taavi Valdlo juba viiskümmend aastat kestnud kunstiarmastuse.

Küsimusi võib esitada lõpmatult. Kes on pildil oleva kompositsiooni autor? Kas inimene, kes on teinud pildi, või hoopis tänavakunstnik, kes on ennast sättinud just täpselt sellist rohelist tooni grafiti ette, mis täiendab tema enda riietust ja kaasa võetud objektide tonaalsust? Kas fotograaf on looja või kirjeldaja?

Sõnas „reisifotograafia“ on mul osis „reisi“ meelega sulgudes. Kas selles kontekstis on tegemist reisifotograafiaga? Esmapilgul tekib seos asukohtadega Kristel Schwede linnaplaanidest tehtud fotomaalide tõttu. Need on sätitud paari fotodega (galeriis on suisa paberil spikker, millises linnas on tehtud üks või teine pilt), kuid nende töötlus ja abstraktsus lülitab välja asukoha tähtsuse, andes ajendi vestluseks, kas kunsti puhul on asukoht üldse tähtis. On seal suurt vahet, kas nautida kunsti Brüsselis või Tallinnas?

Kuna fotod on piisavalt erinevad, võib vestlus liikuda täpselt selles suunas, kuhu vaatajad selle parasjagu tahavad nihutada: tänavafotograafiast skulptuurideni, skulptoritelt asukohtadeni, asukohtadelt … .

Astun korra sammu tagasi ja üritan end sest vestlusest galeriiruumis lahti rebida. See ei olegi nii lihtne, sest iga natukese aja tagant on tunne, et tahaks suu lahti teha ja midagi lisada, või lihtsalt vestlust jälgida ja vaadata, kuhu see viib. Elu on aga õpetanud, et sellest jäneseurust välja ei tulda.

Samm tagasi tähendab lähenemist aknalauale pandud trükistele: ühes kirjeldatakse Oscar Wilde’i skulptuuri tausta ja asukohta, teises Corto Maltese lugu.

Valikust satuvad pihku Taavi Valdlo mõtisklused kunstiteemal, täpsemalt „Kogemused, ideed, mõtisklused ja hajusad kunstialased tähelepanekud“. See väike trükis on üks huvitavamaid asju, mida olen sattunud üle pika aja näitusesaalis lugema. Trükisesse on koondatud Valdlo mõtted, mis on kirja pandud, nagu sealt lugeda võib, innustatuna kõnealuse näituse ettevalmistamise protsessist. Need mõtted on mõnusalt hajevil, ilmselgelt ei ole tekstist üle käinud toimetaja karm käsi. See on üdini ehe. Ja seda lugedes on võimatu vaadata näitust edasi sama pilguga. Iga rida tekitab jälle uue teema või argumendi, millega vestlust jätkata.

Enamik mõtteid puudutab kunsti ja selle kogemist: „Kunst on vajalik, isegi hädatarvilik, eluliselt vajalik osa elust. Kunsti puudumine on hädaolukord, selleks tuleb valmistuda ja kunstivarud soetada.“ Esineb ka humoorikamaid pärleid, nagu „Elu ja ka kunst on komöödia, millest arusaamine nõuab (üle)loomulikku huumorimeelt“.

Nüüd, päevi hiljem, mõtlen veel ikka sellest näitusest. Vestluse vorm, mis sel näitusel on suudetud saavutada, on põnev. Tasub aega varuda: see vestlus on seda väärt, et sellest osa võtta. Kui ise ei taha sõna sekka öelda, on põhjust poole kõrvaga vähemasti kuulata, mida räägivad teised.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht