Kunsti rahastus on ikka veel kapitaalremondi ootel

Kunstivaldkonnas on toimunud küll mõningaid positiivseid arenguid, kuid need muutused on olnud pigem pisiparandused ning vajadus suurema korrastustöö järele pole kuhugi kadunud.

ELIN KARD, KADI-ELL TÄHISTE

2023. aasta veebruaris vaatasime Sirbi veergudel otsa kunstivaldkonna rahastamisele¹. Toona jõudsime järeldusele, et aastatepikkune silmapaistvalt süsteemitu lähenemine kunsti toetamisele ja – mis seal salata – sama silmapaistvalt ebapiisavad rahalised vahendid panevad valjult nõudma kapitaalremonti. Väitsime toona, et lisaks loomingulisele vabadusele vajab kunstielu ka elementaarset töörahu ja järjepidevust.

Aasta hiljem on õige hetk taas valdkonna rahastamine üle vaadata. Etteruttavalt võib öelda, et kuigi aasta on toonud positiivseid arenguid, võib toimunud muudatusi pidada siiski pisiparandusteks ning vajadus suurema korrastustöö järele pole kuhugi kadunud. Kõige põletavamad probleemid puudutavad jätkuvalt organisatsioonide tegevustoetusi ning valdkonna vabakutseliste õiglast ja sotsiaalseid grantiisid tagavat tasustamist.

Kuigi oleme kahjuks endiselt olukorras, kus kunstivaldkonna muredest võiks kirjutada mitu lehetäit, siis püüame mitte takerduda üksnes probleemide loetlemisse, vaid teeme ka mõned konkreetsed ettepanekud, mille abil juba sel aastal valdkonna rahastamise korrastamise poole liikuda.

Kiirpilk kultuurieelarvesse

Kõige suurem osa kunstivaldkonda jõudvat avalikku rahastust liigub läbi kultuuriministeeriumi eelarve, mille 360 miljoni eurosest kogumahust on tänavu kunstile kokku ette nähtud ligi 6 miljonit eurot. Möödudud aastaga võrreldes on kunsti real toimunud märgatav vähenemine, ent see on seotud Tallinna Kunstihoone renoveerimiseks ette nähtud raha ümbersuunamisega rahvusraamatukogu ehitusele (Kunstihoone renoveerimiseks otsitakse aktiivselt lahendust).²

Kunstisummast ca 3,7 miljonit eurot moodustab Eesti Kultuurkapitali (kulka) kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitalile (KuRa) edasikantav alkoholi- ja tubakaaktsiis ning hasartmängumaks. Kulkas jaotatakse see summa valdkondlikeks projekti- ja tegevustoetusteks, stipendiumideks, loometöötasudeks, elutöötoetusteks, juubeli-, matuse- ja ravimitoetusteks ning preemiateks.

Pärast kulka osa mahaarvamist üle jääv ca 2,2 miljonit on otse ministeeriumi eelarvest valdkonda jõudvad vahendid, mille eest korraldatakse Eesti osalemist Veneetsia biennaalil (200 000 eurot), toetatakse kunstnikupalkade tasumist (565 172 eurot) ja makstakse kunstiorganisatsioonide tegevustoetusi (kokku pisut üle 1,4 miljoni euro). Viimasest summast veidi üle poole (ca 725 000 eurot) moodustab riigi sihtasutusena tegutseva Tallinna Kunstihoone eelarve ning alla poole (ca 677 000 eurot) on tegevustoetustena ette nähtud eraõiguslikus vormis tegutsevatele asutustele.

Kui keskenduda vaid tegevustoetustele, siis näeme, et koos kulka panusega – ja see on oluline, sest ka kulkale minevast rahast jõuab osa tegevustoetuste kujul asutusteni – on mitteriiklikele kunstiasutustele sel aastal tegevus­toetusteks jagada pisut üle 1,1 miljoni euro, mis kahe allika peale kokku jaguneb 22 taotleja vahel.

Möödunud aastaga võrreldes on toimunud üks positiivne muutus tegevustoetuste jaotuses. Ministeerium suurendas oluliselt Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) toetust oma eelarves (see kasvas 30 000 eurolt 180 000 euroni)³, seega vähenes pisut aastatega üha suuremaks kasvanud tegevustoetuste surve kulkale. Kindlasti ei saa öelda, et see mure on nüüd lahendatud ning tasakaal kulka ja ministeeriumi toetuste vahel on loodud, aga selle sammu eest tuleb otsustajaid siiski tunnustada. Lisaks on alates 2023. aasta teisest poolest kasvanud valdkonna (arendus)keskuste – Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse (EKKAK) ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (KKEK) eelarve ning koos sellega korrastunud ka keskuste vaheline rollijaotus.

Võrdlevalt tegevustoetustest

Kokku oli ministeeriumi eelarves aastane tegevustoetuste tõus 150 000 eurot, kuid kui sinna kõrvale vaadata ka kulkat, kus tegevustoetuste osakaal aastaga veidi vähenes, siis suurenes kogu „pott“ umbes 70 000 euro võrra. Raskematel aegadel tuleb olla tänulik ka vähese eest, ent üldpilti vaadates on seda enamaks kui pisiremondiks siiski keeruline pidada. Eriti selgelt tuleb see esile, kui võrrelda kunstivaldkonna kasvu teistele kultuurialadele lähiminevikus tegevustoetusteks lisandunud summadega.

Näiteks on alates 2022. aastast kasvanud munitsipaal- ja eraõiguslike etendusasutuste taotlusvoor kokku enam kui 1,4 miljoni euro võrra.⁴ Muu hulgas jõudis 2023. aasta alguses teatrite taotlusvooru erakorraliselt „muutusega kohanemiseks“ lisatud ligi 900 000 eurot⁵ sel aastal ilma suurema kärata baaseelarvesse. Esialgu ühekordsena serveeritud lisatoetus liitus sujuvalt taotlusvooru mahule ka tänavu.

Siinkohal öeldakse tavaliselt, et ei maksa end teiste valdkondadega võrrelda. Tõepoolest, kohatu on võrrelda võrreldamatut ja igal kultuurialal on omad eripärad. Ometi kipuvad need võrdlemist puudutavad manitsused, aga ka võrdlused teiste valdkondadega ise tekkima eelkõige siis, kui kunstivaldkonnale on vajalik selgitada, miks midagi teha või muuta pole võimalik. Seega on igati õigustatud küsimus, kas eraõiguslikele etendusasutustele kehtivat (üsna selget) süsteemi ei saaks kohandustega ka kunstivaldkonna erakorraldajatele rakendada.

Viited asjaolule, et (enam) toetatavad valdkonnad on „ajalooliselt välja kujunenud“ ei veena, sest 1990ndate jõuline „lahtiriigistamine“⁶ lähtus vähemalt kunstivaldkonnas ekslikust eeldusest, et kogu kunstielu saab turupõhiselt üles ehitada. Paraku pole see võimalik: avaliku hüvena loodav kvaliteetne näitusekorraldus on kallis, aga Eesti oludes mittetulunduslik. Riigi süsteemne ja piisav tugi tegevustoetuste vormis on kunstielu toimimiseks vältimatu.

Erakorraldajate valdkonniti ebavõrdne kohtlemine ei ole niisiis õigustatud ning nii, nagu ei jäeta erateatreid „turujõudude“ meelevalda, ei tohiks sedasi talitada ka kunstiorganisatsioonidega. Tõsi, on ka turumajanduse reeglite järgi tegutsev kunstivälja osa – näiteks oksjonimajad –, kes toetusi ei küsi ega ka vaja, ent nende tegutsemisloogikat kogu valdkonnale laiendada ei saa.

Etendusasutuste toetussüsteemi puhul ei ole paremad üksnes rahanumbrid, vaid silma paistab ka selle terviklikum lähenemine. Muu olulise seas on etendusasutuste tegevustoetustele seatud ka alampiir, mis sel korral oli 90 000 eurot taotleja kohta. See on mõistlik, kuna hoiab ühest küljest ära toetuste liigse killustumise (toetuse pälvis 14 etendusasutust) ning teisalt võimaldab partnerlust eesmärgipäraselt üles ehitada ja ka tulevikuks ootusi seada.

Samal ajal on kunstivaldkonnas väheste riigieelarvelist toetust saavate asutuste seas näiteks Eesti Kunstnike Liidu galeriide (Hobusepea, Draakoni, HOP ja Vabaduse galerii) tegevustoetus juba kaheksandat aastat järjest 30 000 eurot ehk 7500 eurot galerii kohta aastas. Tegevuste hulk, mida avaliku raha pälvinuna selle summa abil teha saab, on aga juba ammu kujunenud marginaalseks.

Toetused kunstivaldkonna eraõiguslikele asutustele (galeriid, näitusemajad, keskused) on professionaalse kunstielu toimimiseks vajalikud ka seetõttu, et riigiasutuste institutsionaalne kiht on õhuke. Lisaks Tallinna Kunstihoonele on valdkondlikud riigiasutused veel vaid kolm muuseumi (Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum). Elujõuline ja piirkondlikult kättesaadav kunstielu vajab toimimiseks erineva fookuse ja suurusega ning eri paikades tegutsevaid asutusi. Kuigi meie kunstiväli on rõõmustavalt mitmekesine, toetub see siiski ohtlikult palju eestvedajate ja kunstnike entusiasmile.

Kindlasti ei saa väita, et erakorraldajatele tegevustoetusi ministeeriumi eelarvest kunstis praegu üldse ei maksta – toetust saab kuus organisatsiooni. Kindlasti ei ole ka keegi praegustest toetuse saajatest üleliigne. Küll aga torkab silma ebaühtlane lähenemine toetussummade kujunemisele ja väga väike toetatud näituseasutuste arv.

Siit kõlab niisiis esimene ettepanek, mille oleme teinud ka kultuuriministeeriumile: on aeg teha korda tegevustoetuste süsteem. Sealjuures peaksid rahastajad selgelt vastama mitmele olulisele küsimusele. Mis on kunsti avalikest vahenditest toetamise eesmärk? Kui paljude asutuste toetamine kindlustab valdkondliku mitmekesisuse ja piirkondliku kättesaadavuse? Milline on riigile jõukohane toetuste maht, mis samal ajal tagaks ka toetuse saajatele tegutsemisvõime- ja vabaduse?

Aga kultuurkapital?

Terav vajadus ministeeriumi eelarves tegevustoetuste suurendamiseks saab veelgi selgemaks, kui vaadata, kust need mittetulunduslikud kunstiasutused tegutsemiseks toetusi saavad.

On kaks varianti: kas kohalik omavalitsus (KOVide võimekus on teatavasti äärmiselt erinev) või kulka. Kulka tegutseb meie valdkonnas juba aastaid tegevustoetuste „kiirabina“, püüdes võimaluste piires katta neid suuri valgeid laike, mis valdkonna asutuste toetamisel ministeeriumist üle jäävad.

2024. aastaks sai kulkalt tegevustoetust 18 kunstiasutust. Eelmise aastaga võrreldes lisandus üks uus toetuse saaja (Eesti Disainikeskus), kaheksal taotlejal toetus veidi tõusis, veel kolm said täpselt küsitud summa, viis taotlejat pidid leppima eelmise aastaga samas mahus toetusega ja ühel toetussumma pisut vähenes. EKKMist „vabanenud“ vahenditest (120 000 eurot) jäi tegevustoetuste arvele pidama veidi üle 35 000. Nii pakkus see samm küll pisut leevendust ja võimaldas mingil määral ka „inflatsiooniauke“ katta, kuid tegevustoetuste surve kulkale on siiski märkimisväärne.

Mitmed tegijad saajate nimekirja ei mahu ning voor tekitab aasta-aastalt valdkonnas nördimust. Ja mõistetavalt, sest eitavate vastuste taga ei ole enamasti hinnang, et üht või teist asutust toetada ei ole vaja. Lihtsalt vahendid ei jätku. Samuti paistab, et vaikimisi on fookuses regionaalsus, sest enam kui pool toetuse saanutest tegutseb väljaspool Tallinna. Seda on komisjonile raske ette heita, sest ilma kulkata oleks mitmes Eesti paigas kunstielu juba hääbunud. Paraku valdkonna süsteemse alarahastuse pinge kulkas aina kuhjub – taotlusi esitati novembri jaotusvooru 2,4 miljoni euro ulatuses, aga sihtkapitalil oli jagada ligikaudu 650 000 eurot ehk vaid 27% taotluste mahust.

Kulkas tegevustoetuste osakaalu järsem suurendamine ei ole sellistes oludes realistlik ega kulka eesmärkidest lähtuvalt ka õige. Kulka ei saa üksi lahendada kunstiasutuste püsikulude muret. Selle kinnituseks piisab pilgust artikli alguses toodud loetelule, mida kõike kulka lisaks veel toetab ja peabki toetama. Vaesuse ümberjagamine valdkonna sees ei ole lahendus. Vaja on toetuste mahu märgatavat kasvu, mis saab toimuda üksnes koos põhimõtteliste muudatustega eraõiguslike kunstiasutuste toetamise poliitikas. Ennekõike on kriitilise tähtsusega vastutusalade selgem jaotus ministeeriumi ja kulka vahel. Selle tegevuse juhtohjad on kultuuriministeeriumi käes: EKKMiga tehti tänuväärne algus, aga toetuste süstematiseerimine peab jätkuma.

Kuid ka kulka saaks omalt poolt midagi ära teha ja siit tuleb ettepanek number kaks: KuRa komisjon peaks täpsustama tegevustoetuste andmise tingimusi ja seadma ka toetuse alam- ja ülempiiri. Praegu on tingimused sõnastatud väga üldiselt ning toetuse mahu ülempiiri ei ole. Seetõttu on ka ministeeriumil juba aastaid olnud mugav toetust paluvaid asutusi saata kulka juurde. Sest näib ju, et toetuse saamiseks tuleb ainult komisjon ära veenda ja kui toetust ei anta (või ei anta küsitud mahus), ju siis ei olnud taotlus põhjendatud. Tegelikkuses on kõigil ees selged võimaluste piirid ning manööverdamisruumi ülemäära ei ole. Toetusreeglite täpsem piiritlemine võimaldaks kunstiasutuste ootusi paremini juhtida ning praegusest oluliselt täpsemalt esile tuua ka kulka tegevustoetuste jagamisvõime ulatuse.

Ei tohi unustada ka loovisikuid

2023. aasta oktoobris algatas riigikogu kultuurikomisjon kultuurkapitali seaduse muudatuse, mille vajalikkusest on räägitud juba aastaid. Kahetsusväärselt on seda aga saatnud muudatust kõige enam vajavate loomealade seas ka omalaadne NIMBY-sündroom⁷. Seda tingib meid kõiki saatev jagatud vaesus ning hirm, et niigi vähesed vahendid sulavad muudatustes veelgi väiksemaks.

Kultuurkapitali seniste maksu­vabade stipendiumide ja toetuste süsteemi kõrvale luuakse muudatusega võimalus maksta loometöötasu, kui kulka toega tegevusel on töötamise tunnuseid. Riigikogus sel nädalal vastu võetud seadusemuudatus on esimene hädavajalik samm koos käimasoleva loovisikute ja loomeliitude seaduse ajakohastamisega. Eelkõige loovisikutele sotsiaalsete garantiidele ligipääsu võimaldamiseks ja loome­töö tunnustamiseks tööna.

Ametis oleva kultuuriministri Heidy Purga kinnitusel⁸ on ettevalmistamisel ka sotsiaalmaksu seniselt kuupõhiselt arvestuselt pikemale perioodile viimine (rulluv sotsiaalmaks), mis võimaldaks väikeste ja hajusate töötasudega kergemat ja pikemaajalist ligipääsu sotsiaalsetele garantiidele ning annaks täiendava müksu kulka seaduse uuendamisega kaasnevatesse positiivsetesse muudatustesse.

Sellega loodav pääs paremasse ja loojatele turvalisemasse tulevikku on väga vajalik. Kuid ei tohi unustada, et need esimesed sammud ei aita kõiki loovisikuid ega taga järjepidevat turvatunnet kõigile. Mõistmist, et neist ka päriselt lugu peetakse ja hinnatakse nende panust ühiskonna heaolusse ja arengusse. Seettõttu seisab siin meie kolmas ettepanek: seadused ja maksusüsteem peavad muutuma, et tagada ravikindlustus ka vabakutselistele loovisikutele.

Me peame rääkima pensionidest

Praeguse pensionisüsteemi eesmärk on riigi kodanikule pensionipõlveks piisava sissetuleku tagamine. Piisavus aga on tihedalt seotud elatustasemega ja peaks tõkestama inimese sattumise vaesusriskigruppi ning säilitama mõisliku elatus­taseme töölt pensionile siirdumisel. Mõistliku elatustasemena käsitletakse üldjuhul aga lisaks igapäevasele toimetulekule võimalust jätkata aktiivset kultuurist osasaamist ja sotsiaalset läbikäimist.

Absoluutseks vaesuspiiriks loetakse omakorda elatusmiinimumi ning Eestis on see olnud aastakümneid pisut kõrgem rahvapensioni määrast. Ehk siis sellest pensioni suurusest, milleni jõuab vananedes enamik vabakutselistest loovisikutest. Kui loovisikul ei ole pensioniikka jõudes õigust vanaduspensionile pensionistaaži puudumise tõttu (sest seda tõendab tasutud sotsiaalmaks), on tal õigus rahvapensionile, mis on 2024. aastal 336,39 eurot kuus, mis jääb alla kehtivat vaesuspiiri (2023. aastal 338,20 eurot kuus).

Vabakutseliste sotsiaalkaitset (sealhulgas pensione) mõjutavad juba aastakümneid mitmed tegurid: kehtivad seadused ning maksusüsteem, poliitilised otsused, vaated sotsiaalküsimustele ning ebapiisavad eelarvevahendid. Olukord Eestis ei erine tegelikkuses kuigivõrd vabakutseliste olukorrast teistes Euroopa riikides, sh Põhjamaades, ja kaugemalgi.

Neljas ettepanek: on vaja mõelda sellele, kuidas ühiskond väärtustab loov­isikute aastakümnete pikkust panust ning tagab neile väärika vanaduspõlve. Tingimustes, kus ainsaks olemasolu tõendiks riigi silmis on tasutud sotsiaalmaks.

Veidi ka loomepalkadest

Kunstniku igapäevase tegevuse tunnustamisel tööna on viimasest aastast ette näidata ka tagasilööke. Eesti Kunstnike Liidu ja Eesti Kirjanike Liidu eestvedamisel koostöös Eesti Kultuuriministeeriumiga 2015. aasta lõpus startinud kunstniku- ja kirjanikupalga programm on aastate jooksul teinud mahu osas läbi paremaid ja halvemaid aegu. Asjakohane on ilmselt ka meeldetuletus, et programmi õnnelikuks alguseks olid kirjanikud käinud selle vajadust meelde tuletamas riigiesindajate juures pisut vähem kui sada aastat.⁹

Loomeliitude juhtide iga-aastased palverännakud ametisolevate kultuuriministrite juurde on hoidnud küll programmi elus, kuid ei ole endaga kaasa toonud märgatavat palgaliste arvu kasvu. Ühe erandiga muidugi – 2022. aasta lõpus kahekordistus kunstniku­palga saajate arv lähtuvalt valdkonna suurusest ja töötajate suurest arvust, et siis 2023. aasta lõpus taas väheneda tavapärasele viiele välja jagatavale palgale. Töötajate arv seejuures ei ole kunstivaldkonnas aastaga vähenenud ega ka kunstnikutöö tähtsus ja kvaliteet.

Nii nagu tegevustoetuste puhul, ei saa me ka siin hakkama ilma võrdluseta ja osutuseta ebaõiglusele. Kõrvutades riigi toetuste toel tegutsevate teatrite ja teiste loomevaldkondade asutuste töötajate hinnangulist arvu, jäävad riigi eelarve­vahenditest palka saavad kunstnikud ja kirjanikud selgelt ebavõrdsesse vähemusse. Nii nagu on mõeldamatu meie rahva­arvuga riigis teatris töötavatele näitlejatele ja lavastajatele (rääkimata kõigist teistest teatritöötajatest) palga maksmine pelgalt piletitulust, ei taga ka vaid kirjandus­teose valmimisel saadav honorar või kunstiteose/näituse valmimisel saadav töötasu (kui selle maksmiseks on piisavalt võimalusi) professionaalse loome ja eelkõige looja ellujäämist. Ega ole seda kahjuks kunagi taganud.¹⁰

Seega viies ettepanek on: tuleks sammhaaval suurendada loomepalga saajate arvu, seda nii kunstnike kui ka kirjanike puhul. Loovisikud teevad iga päev tööd, millest saavad osa paljud. Töö eest soovime saada tasu, mitte stipendiumi ja toetust.

Kuidas edasi?

Tegevustoetuste süsteemi on vaja korrastada lähtuvalt valdkonnale seatud eesmärkidest. Nii nagu kirjutasime ka aasta tagasi, oleks kulka ja ministeeriumi toetuste omavahelise dünaamika kehtestamine ning tegevustoetuste vajadustega kooskõlla viimine esimesed konkreetsed sammud valdkonna toetamise struktuursel läbimõtlemisel. Juhtroll on siin ministeeriumil, ent KuRa komisjon saab protsessi suunata, kui piiritleb selgemalt, mis mahus on kulkale jõukohane asutusi toetada. Samal ajal ootame otsustajatelt samme loovisikute olukorra parandamiseks.

Esmajärjekorras tuleb jätkata universaalse ravikindlustuse arutelusid ja sõnastada konkreetsed ettepanekud loov­isikute pensionipõlve kindlustamiseks. Töörahu ja järjepidevuse tagamiseks tuleb suurendada loomepalkade arvu. Ja veel kord: mõistame, et mahukaid ja kaalutletud muudatusi ei tehta päevapealt, aga aeg on meie kõigi jaoks ühesugune.

Elin Kard on Eesti Kunstnike Liidu president ja Kadi-Ell Tähiste Kunstiasutuste Liidu tegevjuht.

1 Elin Kard, Kadi-Ell Tähiste, Kunsti rahastus vajab kapitaalremonti. – Sirp 10. II 2023. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/kunsti-rahastus-vajab-kapitaalremonti

2 Ave Häkli, Kunstihoone järgmise aasta rahastus läheb rahvusraamatukogu ehitusele. ERR, „Aktuaalne kaamera“ 23. X 2023. https://kultuur.err.ee/1609130840/kunstihoone-jargmise-aasta-rahastus-laheb-rahvusraamatukogu-ehitusele

3 Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi tegevustoetus suureneb. Kultuuriministeerium, 29. IX 2023.

https://www.kul.ee/uudised/eesti-kaasaegse-kunsti-muuseumi-tegevustoetus-suureneb

4 Etendusasutuste rahastamise määrus tehti lihtsamaks ja paindlikumaks. Kultuuriministeerium, 11. IX 2023. https://www.kul.ee/uudised/etendusasutuste-rahastamise-maarus-tehti-lihtsamaks-ja-paindlikumaks

5 Hartman: era- ja munitsipaalteatrite mitmekesisus säilib. Kultuuriministeerium, 20. I 2023.

https://www.kul.ee/uudised/hartman-era-ja-munitsipaalteatrite-mitmekesisus-sailib

6 Jaak Allik, Eesti teatrite rahastamine – eile, täna, homme.– Sirp 10. II 2023. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/eesti-teatrite-rahastamine-eile-tana-homme/

7 Eesti keeles ka MMN-sündroom, mitte-minu-naabrusse-sündroom; ingl Not In My Back Yard–syndrome.

8 Brent Pere, Riik plaanib vabakutseliste hüvanguks maksusüsteemi muuta. – Eesti Ekspress 9. XII 2023.

9 6. septembril 1919 toimunud esimese kirjanike kongressi aruteludest lähtuvalt koostati Asutavale Kogule kirjanike, kunstnike ja teadlaste toetamisseaduse eelnõu. Selle seaduse järgi saanuks loovisikud kahte liiki toetusi: stipendiume ja pajukit. Uljas, J. (2005). Eesti Kultuurkapital 1921–1941.

10 Maarja Vaino, Kullafond. Tammsaare sattus nii hoogu, et unustas magada, süüa ja puhata. Kuidas sündis „Tõde ja õigus“?. – Eesti Naine 29. X 2023.