Kunstiakadeemia galerii – kellele ja milleks?

Kunstiakadeemia galeriis pakutakse liiga turvaliselt kõigile kõike. Näituste kõrval tuleks kaaluda kaasavamaid ja ajakohasemas vormis lisakihistusi.

KATI OTS

Eesti kunstiakadeemia uues hoones on saanud esindusliku ruumi ka galerii. Näitusega „Koristada ja valvata ja koristada“ (28. I – 8. II) tõstatati mitmed kunstiakadeemias õppinud üliõpilasi mingil ajal vaevanud küsimused: millised on (või peaksid olema) väärtushinnangud ja arusaamad, mille kõrgkooli lõpetanud kaasa võtavad? ja milline suhe on üliõpilastel oma kooli näitusepindadega?. Neil teemadel peatusid oma avalikus vestluses 5. veebruaril ka Maarin Ektermann ja galerist Pire Sova. Ektermann töötas EKA galeristina aastatel 2008-2009.

Kas ainult näituseformaat? Galeristiameti peale hakkas Pire Sova mõtlema magistriõpingute ajal fotoosakonnas, kus muu hulgas on rõhk koostööl ja ürituste korraldamisel. Enne fotomagistriõpinguid oli ta läbinud kunstiakadeemias vaid ühe tsükli kestnud tegevuskunsti bakalaureuseõppe. EKA uues majas tegutsemise plussina toob Pire Sova välja hästi toimiva institutsionaalse tugistruktuuri, sest ühe katuse all on koos väga erinevad eksperdid, näiteks saab kiiresti juriidilistele küsimustele vastused kõrvallauas istuvalt juristilt. Galeristitöö kõige keerulisem, aga ka meeldivam osa on programmi koostamine. EKA galerii näitustest poole moodustavad avatud konkursiga valitud väljapanekud. Komisjonis on galeristi kõrval veel vabade kunstide teaduskonna dekaan Kirke Kangro, disainiteaduskonna dekaan Kristjan Mändmaa ja kaasaegse kunsti magistriõppekava külalisdotsent Margit Säde. Teise poole moodustavad iga-aastane festival „Tase“, kaks korda aastas toimuvad vabade kunstide hindamismaratonid, vabade kunstide korraldatud mõne välismaa kunstikõrgkooli vahetusnäitus ja kunstiakadeemia muuseumi näitus. Peale selle korraldab galerist kord aastas rahvusvahelise näituse kutsutud kuraatoriga, et tuua just üliõpilasteni kunsti, mida muidu Tallinnas ei näe.

Galerist peab palju tegema iseseisvat tööd. Üksinda töötamine Pire Sovale sobib, kuid nii mõnigi kord tunneb ta vajadust kellegagi üksikasju arutada.

Poolteist aastat pole just pikk aeg oma maja ja sellega kaasneva elu­korraldusega harjumiseks, sest enne seda olid ekalased ühes hoones kümme aastat tagasi: kunstiakadeemia Tartu mnt hoone lammutati 2010. aastal. Galeristil kulus esimene tööaasta üliõpilaste soovide ja vajaduste kuulamisele, sest galerii üks eesmärk on just neile eneseteostuse ja -tõestuse võimaluse pakkumine. Galerii on keskendunud peamiselt nüüdiskunstile ja vabade kunstide osakondadele, sest näitus on noortele kunstnikele pigem eesmärk kui vahend.

„Võib arutleda, kas see on halb või hea, aga näitus on meie kunstis kõige tõsiseltvõetavam formaat. Näitusel mõtestab kunstnik oma tegevust ja just seal võetakse tema loomingut tõsiselt.“

Näitusega „Koristada ja valvata ja koristada“ tõstatati mitmeid põlvkondi kunstiüliõpilasi vaevanud küsimusi.

Kaisa Maasik

Eksperimendivõimalused. Avar ja hea asukohaga galerii on näitustele toonud rohkem publikut. Galerist Pire Sova teab, et see pole ainult kunstiüliõpilaste, vaid kogu kunstiakadeemia esindusgalerii. Tal on plaanis programmi mõjusamalt kujundada. Veel pole selge, kas noored arhitektid ja disainerid peaksid saama oma ruumi ja praegune galerii võiks jäädagi nüüdiskunstile.

Galerii pole kunstiakadeemia ainus näitusepind. Galeristi haldusalasse kuulub ka väligalerii (EKA Kotzebue-poolsel välisseinal), raamatukogu vitriiniväljapaneku eest hoolitsevad raamatukogu töötajad, avalikku ruumi sekkumiseks, oma sõnumi levitamiseks saab kasutada majaesiseid „Paatina“ betoonobjekte, fotoosakonna pikenduseks on EKKMi fassaadil vitriingalerii ning teist hooaega jätkub tihe programm kaasaegse kunsti ja kuraatori õppesuuna üliõpilaste juhitud projektiruumis Vent Space.

Vent Space vähendab suure galerii koormust ja selle eesmärk on väljundi pakkumine võimalikult paljudele üliõpilastele, et eksperimentaalse, ent kunstnikele turvalise platvormi kaudu saaksid nad oma esimesed katsetused avalikkuse ette tuua läbikukkumist kartmata. Seda toetab ka projektiruumi asukoht, mis on küll EKAst eemal linna keskel Tallinna Kunstihoone keldris, kuhu pääseb läbi kangialuste, hoovi ja parkla (aga mitte ratastooliga). Korraliku eelarve ja tugistruktuuriga – galerist, valvur, installeerija, koristaja, graafiline disainer, kommunikatsiooniosakond – esindusgalerii loob Sova sõnul eelduse pigem formaalsemaks väljundiks.

Vent Space’i esimese hooaja väga tihe, ent korrapäratu graafikuga programm tekitas segadust ja kriitikat. Galerist Pire Sova on veendunud, et hõredama programmi puhul saab projektidega sisulisemalt tegeleda. Kunstielu aeglustamise vajadus ei ole ainult kunstiakadeemia galerii, vaid Eesti kunstivälja küsimus.

Majasisene dialoog. Koos EKA vana hoone lammutamisega kadus ka seal valitsenud mentaliteet: legendidest leegitsev, vaba ja loominguline sünergia, mida toitis lakkamatu pidu. Kui romantiline nostalgitsemine kõrvale jätta, on EKA rahva meelsus jäänud enam-vähem samaks: keskne teema on endiselt loominguline töö, kuid vähem tähtis pole ka loomingu, palgatöö ja õpingute-õpetamise optimaalne ühendamine ning füüsiline ja vaimne tervis, sh era- ja tööelu eristamine, tasakaalu säilitamine. Uus aeg nõuab uusi (või taasavastatud vanu?) võtteid, et EKA inimesed kokku tuua ja üksteisele tuge pakkuda.

Projekti „Koristada ja valvata ja koristada“ raames korraldas tugigrupp Artists Anonymous kohtumisõhtuid, et saada teada teiste osakondade probleemidest ja rõõmudest ning kohtuda kaasüliõpilastega. Osakondadevahelist teistsuguses formaadis koostööd tahetakse rohkem näha, aga see ei juhtu üleöö ja iseenesest. Ühes majas tegutsemise kõrval nõuab see nii üliõpilaste initsiatiivi kui ka institutsiooni tuge. Vahendeid selleks küll napib, aga juba prioriteetide ülevaatamine on samm lahenduse poole. Galerii saaks sellesse panustada juba näituseprogrammiga, kui selle üks lähtekoht oleks majasisene dialoog.

Praeguse kunstielu põhiformaadi, s.t näituste, kõrval puuduvad performatiivsed ettevõtmised. Tegevus- ja interdistsiplinaarse kunsti õppekavad on minevik. Kaasaegse kunsti õppekava järgi õpib ka praegu etenduskunstide ja koreograafia taustaga üliõpilasi, kuid osakonnal puudub ressurss, et nad võiksid korraldada midagi suuremat kui väikesed töötoad, on toimunud vaid üksikuid performance’ite esitlusi. Performance on suuresti kolinud galeriist etenduskunstide ruumidesse. Ometi ei ole kadunud lootus, et EKA galeriis ja kogu hoones ei jäeta tegevuskunsti potentsiaali kasutamata.

Pire Sova arvates on galerii akadeemiline keskkond mõjunud üliõpilastele pärssivalt ja ta igatseb rohkem „hull­julgeid ideid, et kõik ei oleks nii kramplik, kinnine ja muretsev“.

Et esindusgalerii on omamoodi peegel, ei tohi põhjusi näha pelgalt üliõpilaste alalhoidlikkuses. Näituseprogramm peegeldab ka avatud konkursi komisjoni koosseisu.

Kui tegu on esindusgaleriiga, siis keda ja mida õigupoolest esindatakse?

Kuidas edasi? Mulle tundub, et veelgi põhjalikumat läbimõtlemist vajavad küsimused, keda ja milliseid väärtusi ning missugusele publikule kunstiakadeemia esindusgaleriiga peegeldada soovib. Kas galerii kontseptsiooni fookus peaks olema kindlal sihtgrupil, publikul, programmi kokkupaneku lähtepunktidel või majasisese koostöö soodustamisel? Praegu pakutakse liiga turvaliselt kõigile kõike. Näituste kõrvale tuleks kaasata ajakohasemas vormis lisakihistusi.

Töömahukas koht on nõudnud galeristilt nii produtsendi kui ka programmijuhi tööülesannete täitmist. Juurde ei ole vaja ekspositsiooniruumi, vaid galeristi kõrvale teist inimest. Üliõpilased vajavad pigem rohkem ateljeepinda.

Annan endale aru, et ühe kunstikõrgkooli galeriiga ei saa lahendada kogu kunstivälja, ka mitte kõrgkooli enda probleeme. Võib-olla olen liialt kinni kuraatorivaatenurgas, aga midagi kriibib.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht