Kunstiilm

RAEL ARTEL

Uffizi galerii laieneb Maailma suurima ja kunstiajaloo seisukohalt tähtsaima renessansi maalikunsti kollektsiooni valdaja Uffizi galerii Firenzes planeerib kolme aasta jooksul kahekordistada oma eksponeerimispinda. Paljud usuvad ka, et ümberkorralduste tulemusena võib Uffizi lõpuks paisuda suuremakski kui Louvre. Hindamatu kollektsiooniga muuseum anti Firenze kogukonna käsutusse viimase Medicite dünastia ajal 200 aastat tagasi. Rohkem kui neli sajandit on Uffizi galerii rikkused meelitanud kunstiarmastajaid maailma renessansipealinna Firenzesse. Uffizi galerii kunstiajaloolane Alessandro Cecchi loeb Uffizi kollektsiooni võrdväärseks Londoni National Gallery ja Pariisi Louvre?i omadega, kuid ainsaks suureks puuduseks peab ta ruumiprobleemi. Uffizi püsiekspositsiooni peetakse küll suurepäraseks, kuid lisaks on kollektsioonis 800 teost, mida publik pole veel näha saanud. Nüüd on muuseumi prioriteet seda olukorda muuta. Plaanis on reorganiseerida kogu muuseum ning täiendada püsiekspositsiooni seni vaataja eest peidus olnud töödega. Arhitektid on plaaninud näitusesaalideks kohandada hoone viimase korruse ruumid, alumiste korruste kontoriruumid ehitatakse samuti ümber galeriideks. Samas on aga kõik päri, et muudatused ei tohiks rikkuda Uffizi galerii hoone ajaloolist väljanägemist. Ambitsioonikaid plaane toetab ka Itaalia valitsus, mis annab lootust, et planeeritud muudatused ka läbi viiakse, kuigi elu on näidanud, et Itaalias pole suurte projektide lõpptulemuse saavutamine alati garanteeritud.

?Christofest? New Yorgi Central Parkis

Eelmisel nädalal pandi paika Christo ja Jeanne-Claude?i järjekordse mastaapse keskkonnainstallatsiooni avamise kuupäev: see toimub 12. veebruaril 2005. aastal, mis avatakse projekt pealkirjaga ?The Gates? (?Väravad?) New Yorgi Central Parkis. Installatsioon kestab 16 päeva. New Yorgi linnaruum on alati kunstnikke ahvatlenud, kuid Christo ja Jeanne-Claude?i käes on ilmselt kunstiprojekti ettevalmistamise rekord. Nimelt on ?The Gates’i? teostamiseks peetud läbirääkimisi alates 1980. aasta kevadest. Pärast 25 aastat kestnud jõupingutusi on kunstnikud tänu linnapea Michael R. Bloombergi toetusele jõudnud lõpuks niikaugele, et ?Christofest?i? korraldamiseks on luba antud. ?The Gates? kujuneb arvatavasti logistiliselt üheks keerukamaks ja samas suurima publikuarvuga projektiks. Installatsioon kujutab endast 7500 safranivärvilist tekstiilpaneeli, mis kõik on riputatud nagu lipud vabalt seisvasse raamistusse täpselt 4.8 meetri kõrgusele. Paigutatuna 3.6-meetriste vahedega Central Parkis jalutajate pea kohale, kulgeb 37 kilomeetrit pikk installatsioon piki pargi jalgradu. Terasraamistuste tootmiseks kulub 5290 tonni terast ning tekstiilpaneelide valmistamiseks kasutatakse rohkem kui 190 000 kilomeetrit safranivärvilist nailonit. Pärast keskkonnakunstiprojekti lõppu töödeldakse kasutatud materjalid ümber, installatsioon ei tekita pargi looduskeskkonnale mingit kahju. See mitte ainult ei juhi tähelepanu Central Parki pooleldi planeeritud/pooleldi looduslikule topograafilisele põhiplaanile, vaid teose mõte on ka esile tõsta ümberkaudsete linnakvartalite võrkjat struktuuri. Sarfanivärv peaks pargis meenutama sügisest lehtede langemise aega ning mõjuma eriti efektselt veebruaris, kui puud on raagus. Paralleelselt pargiinstallatsiooniga toimub Metropolitani muuseumis näitus ?Christo and Jeanne-Claude: The Gates, Central Park, New York?, kus eksponeeritakse Central Parki installatsiooni ettevalmistavaid materjale: joonistusi, diagramme, fotosid jne. Christo ja Jeanne-Claude?i tööde puhul muutuvad tehnilised probleemid, poliitilised manöövrid, fundraising, suhtlemine bürokraatiaga ja selle kõige dokumenteerimine kunstnike loomingu osaks, kontseptuaalseks protsessiks, mis on sama tähtis kui teose visuaalne külg, vahel ilus, kuid alati efemeerne lõpp-produkt.

Väsimatu kunstikepaari Jeanne-Claude?i ja Christo efektsemate suuremahuliste projektide hulka kuuluvad hiigelkardin Colorado orus (?Valley Curtain?, 1972), Florida lähistel mitmete saarte ümbruse katmine roosa kilega (?Surrounded Islands?, 1980 ? 83), 3000 hiidvihmavarju paigutamine Tokyo ja Los Angelese lähistele (?The Umbrellas?, 1984 ? 91) ning Pariisi Pont Neufi pakkimine kangasse (?The Pont Neuf Wrapped?, 1975 ? 85).

Natural History Museum eksponeeris kogemata surnud rotti

Grafitikunstnik Robert Banks alias Banksy viimaseks teoseks oli aktsioon, kus ta smugeldas Briti loodusmuuseumisse surnud roti, mis oli paigutatud klaasist kastikesse. Kunstnik maskeeris end muuseumitöötajaks ning liimis klaaskasti muuseumi seinale. Rotti eksponeeriti näitusesaalis mitme tunni vältel, enne kui muuseumitöötajad selle avastasid. Valvurid ei pannud alguses tähele, et rott on eksponeeritud temaatiliselt sobimatus kohas, dinosauruste skelettide vahel. Surnud roti topis oli riidesse mähitud, päikeseprillid peas, seljakott seljas ja mikrofon ühe käpa küljes. Rott oli varustatud ka miniatuurse aerosoolvärvi pudeliga ning tema kohal klaaskasti seinal oli grafititekst ?our time will come?. Teose nimi ?Banksus Militus Ratus? oli esitatud kaasnevas tekstis, mis väitis muuhulgas, et tavaline tänavarott on tänu rämpstoidu jäätmetele, keskkonna kõrgele radiatsioonitasemele ja räppmuusikale tugevasti muteerunud. Banksy mäned?er Steve Lazarides ütles, et muuseumikülastajatele meeldis eksponeeritud rott ning isegi osa muuseumitöötajaid arvas, et see on geniaalne. National History Museum ei kavatse Banksy vastu ette võtta mingeid vastuaktsioone, muuseumi juhtkond pole surnud rotist üldse huvitatud. Banksy on kuulus oma grafitipõhiste teoste poolest Londonis ja selle ümbruses, samuti on ta kujundanud Bluri albumite kaasi.

Välisajakirjanduse põhjal