Kunstikriitika diagnoosid ja p(rogn)oosid

Maria-Kristiina Soomre

21. oktoobril korraldasid Eesti AI CA sektsioon ja võrguplatvorm Artishok Maarin Ektermanni eestvedamisel Märzi projektiruumis esimese kunstikriitika päeva „Diagnostika”. Kogunes esinduslik hulk Eesti (endiste ja tänaste) kunstikriitikute, peavoolu- ja erialameedia ning omaalgatuslike väljaannete esindajaid. Arutleti nii kitsalt kunstikriitika praeguse seisu kui kultuurimeedia toimimispõhimõtete üle, rünnati, süüdistati, kiideti ja kahetseti vastastikku ja omaette, rõhutati meediaväljaannete avatust, aga ka lugeja eelistuste pühadust, vahetati kontakte. Kohatisest kõrgepingest hoolimata domineeris kergelt uimane, et mitte öelda pessimistlik meeleseisund. Ürituse lõpuks tõdesid korraldajad teatud kätevärinat ja kuigi üldine diagnoos kinnitas elumärke, jäi haiguslugu siiski avatuks ning üheskoos tunnistati korduskontrolli vajadust. 11. ja 12. novembril kogunes Haapsalus Kultuuri Koja foorum, mille laupäevase avatud ruumi töötubade formaadi üks aruteluteemasid oli samuti meediamaastiku ja kultuurikriitika probleemistik. Ka kõnealuses töörühmas olid esindatud nii meediajuhid ja -töötajad kui kultuuripraktikute kirju ring. Kriitika seis ja arengupotentsiaal tundub olevat terav küsimus valdkondadeüleselt. Sama suureks mureks on kultuuriteema nähtavus üldises kirjus meediapildis. Provokatiivselt sõnastati lausa küsimus „kuidas teha nii, et Eesti meedia täidaks Eesti põhiseadust?” ehk kuidas võiks meie igapäevane meediapilt paremini täita põhiseaduse preambulis sätestatud rahvuse, keele ja kultuuri säilimise tagamise kohustust. Kultuur kui meie riigi olemasolu mõte on meedias täna pigem taustategija. Tunnistati, et vähemalt teoreetiliselt võiks olla ka vastupidi.

Krooniline rahapuudus?

Kui rääkida kultuurikriitikast kitsamas, professionaalse kriitika mõttes, olid kõik vestlusringide osalised üldjoontes nõus sellega, et asjad on halvad: kriitikat ilmub vähe ja see ei vasta tihti ei lugeja ega kultuuritegija huvidele. Ühed ütlevad, et vähe on kirjutajaid (ja kõnelejaid), neid, kes suudaksid kunstisündmused lugejale (kuulajale, vaatajale) lahti muukida lihtsalt, huvitavalt ja lühidalt (kui mõtleme peavoolumeedia formaatidele või arvatava keskmise lehelugeja tähelepanuvõimele). Ka keerulisemalt ja valdkonnakesksemalt lähenevaid kirjutajaid napib, sest professionaalsed tegijad võtavad arvustamist küll olulise missioonina, kuid kipuvad pahatihti hõivatusest tähtaegadele jalgu jääma. Teiselt poolt kahtlustati ka, et ei olegi võib-olla piisavalt olulisi, kriitikute künnist ületavaid sündmusi, mida toimetajad julgeksid publiku ootushorisondiga ristata. Kolmandaks ootavad tegijad aga adekvaatset analüüsi, edasiviivat tagasisidet, valdkonda ergastavat avalikku arutelu. Nii kunstikriitika päeval kui Kultuuri Koja töögrupis rõhutasid meedia esindajad igal juhul üksmeelselt ja mõtlemapanevalt, et kriitikuid napib; napib vastutustundlikke, tähtaegadest kinni pidavaid hea sulega arvamusliidreid, kes tänaste rahaliste võimaluste juures suudaksid või tahaksid stabiilselt seda tööd vabakutselisena teha. Toimetuste andmed on avalikud, kes nii ei arva, on oodatud vastupidist tõestama.

Isiksusehäired?

Eelnevast tulenevalt on üheks kohaliku kunstikriitika maastiku palju räägitud probleemkohaks kindlasti ka topeltrollid ning hägune piir turunduse, promotsiooni ja meedia eeldatult erapooletu tähelepanu vahel. Ühelt poolt töötavad või on töötanud mitmedki meie kunstikriitikud ja toimetajad samal ajal kas osalise või täiskoormusega ka mõne kunstiinstitutsiooni palgal, suurema või väiksema regulaarsusega korraldanud näitusi ja esinenud kunstnikena. Selline kriitik on pigem tavaline kui erand ja sellel on selged, eelkõige majanduslikud põhjused.

Kolleegide professionaalsust alahindamata on mitmed kunstiinimesed selles nähtuses täheldanud meie kunstivälja nõrgimat kohta. Samas on mõni meediaväljaanne veel hiljuti pigem lausa nõudnud kuraatoritelt nende endi koostatud väljapanekute analüüsi, pidades sellist „näituse tutvustuse” vormi, sisuliselt laiendatud pressiteadet, igati iseenesestmõistetavaks leheformaadiks. Laia lugejaskonna huvi silmas pidades see võib-olla nii ongi. Kuigi ka eneserefleksioon võib olla täiesti adekvaatne kriitikažanr, ei ole selle kaudnegi vohamine siiski hea tervise juures kriitikaelu tunnuseks.

Kunstnike, kunstikriitikute ja peavoolumeedia toimetajate (eelkõige Postimehe kultuuritoimetuse juhataja) vahel läks Märzi projektiruumis pikemaks vaidluseks ka teemateljel kriitiku erapooletus (nt sõprade-tuttavate projektide kallutatud kajastamine kui probleem) vs. hea turundustöö otse toimetuse telefonil. Heili Sibrits nimetas praegust olukorda kultuurimeedias karmiks olelusvõitluseks tähelepanu nimel: kui kunstnik või kuraator jätab promotöö tegemata, on toimetusel lihtsam valida: paratamatult saab tihti rohkem tähelepanu see, kes oma saba ise rohkem kergitab või kelle eest see töö ära tehakse, meeldib see meile või mitte. Samas püüdvat toimetajad sõpruskondliku käsi-peseb-kätt-kriitika läbi näha ja selle levikut pigem vältida.

Leetrid?

Üks kriitika olulisi elemente on hinnang. Kunstiteos või kultuurisündmus on kas läbikukkumine või -murre, hea või halb, uuenduslik või püsiväärtusi taastootev – tarbimissoovitused ja asjatundjate ekspertiisi saab tärnide ja tabelite maailmas kokku suruda küllalt väiksele täheruumide pinnale. Võib-olla üllatuslikult, aga tundub, et 1990ndatel meiegi kunstikriitikas katsetatud (ja toona kindlasti pigem küünilisena käsitletud) tärne ootavad tagasi nii tegijad kui vaatajad. Suhtlusvõrgustikes populaarsust koguvad jooksva näituseelu mikroanalüüsid võiksid ilmselt täiesti vabalt ehtida ka loetavamate päevalehtede kultuurirubriike.

Ootamatult kõlas ka Haapsalu foorumil just erameedia tegijatelt siit veel samm edasi liikunud idee: tuntakse vajadust riikliku „reitinguagentuuri” järele, mis kirjust kultuuripakkumisest professionaalide terase pilguga väärt kraami publiku jaoks välja valiks ja oma kvaliteedigarantii kaasa annaks. Hans H Luik avas seda mõtet hiljuti lähemalt ka oma Eesti Ekspressi kolumnis*.

Riiklik tärnitaristu, mis ekspertide hinnangu ühtlaseks keskmiseks vormib, ei oleks ilmselt siiski praktikas palju informatiivsem täna paberlehtedes tihti töö- ja surmakuulutuste vahele ära kaduma kippuvast asjatundjate arvamusest – otsinguline ja habras osa kultuurist, vaid mõneks ööks kõrgkultuuri tihnikutest eemal puhkevad õied jäävad tihti ka asjatundjate enamuse pilgust puutumata. Tähelepanelik kriitik võiks sellise ime oma kirjutisega ehk igavikustada, tärnid kõike kordumatut kindlasti edasi ei anna, kuigi üks loomulikult ei välista teist. Ametlik või isiklik, autoritaarne või subjektiivne – meie kunstimaailm kipub igal juhul vägisi taas tärnitaudi nakatuma, on ju igasugused edetabelid oma näilises objektiivsuses nii ihaldusväärsed, võimalus kriitiku hinnang teksti lugemata pilguga haarata, nii ahvatlev. Ilmselt kriitikapäeva otsese järelkajana on vähemalt Margus Tamm Eesti Päevalehe veergudel oma kriitikateksti juba ka tärnidega täiendanud **. Ootame lisa ja vaatame, mis saab.

Luude hõrenemine?

Lisaks peavoolumeediale (suuremad päeva- ja nädalalehed, kriitikapäevalt välja jäänud ringhääling) ja kultuuriväljaannetele (Sirbile lisaks nt kunstiajakirjad) on meie kultuurimeedia selgroo järjest olulisem lüli ka omaalgatuslik ehk kodanikumeedia. Blogid ja paberile trükitavad tekstikogud leiavad sihtpubliku kergesti, kõnetavad kohati teadlikult väheseid asjassepühendatuid, ajavad hea meelega „nišiasja”. Aga mitte ainult. Kindlasti ei saa kodanikumeedia levikut (ja seda rahavoogude kärbumise kiuste) pidada ainult ülejäänud kultuurimeedia tegematajätmise sümptomiks, aga ka selles valguses tuleks nähtust analüüsida. Vabatahtlikkuse alusel ja entusiasmiküttel toimiv saabki pakkuda vaid (ajutist?) alternatiivi. Kui Artishok TV ka kunagi oma kanali avaks, ei võta see rahvusringhäälingult moraalset kohustust luua üks laia maksumaksjate massi kõnetav, kunsti Leo Soonpää või Jaak Kangilaski vaimus intelligentselt, aga lihtsalt seletav kunstisaade.

Haiguste ravi

Intelligentsed lühivormid, selgelt, huvitavalt, kiiresti ja lühidalt kirjutatud tekstid või mikrofoni välja öeldud mõtted, lisaks toimetuste loodetavalt teravdatud tähelepanule ja julgele (enese)kriitikale toimuva suhtes, peaks tänase kultuurimeedia esmase vitamiinivaeguse korvama, leiduks vaid tegijaid. Positiivne on, et probleemi on teadvustatud: on istutud ühes ruumis koos, teineteisele otsa vaadatud, olukorrale esialgne diagnoos pandud. Lootus, et koostöö kultuuriprofessionaalide, meediainimeste ja igaühe isikliku kodanikutunde vahel on alanud, aitab kõige pimedamast ajast ehk üle. Ehk ei lase järgmine ja juba konkreetsem kultuuri- või kunstikriitika algatus end enam kaua oodata. Haapsalus pandi näiteks idanema lihtne ja julge idee kokkuleppelisest väärtusnihkest kohaliku meedia kõigis kihtides: kui kasvõi kuu aega algaks kõik uudisvood just kultuuriteadetega, ilma igasuguse skandaali või maailmaajaloolise läbimurde „ettekäändeta”, võiks päeva lõpus tuled kustutada gramm kindlamana selles, et põhiseadust on taas täidetud. Mine tea, ehk saaks kultuurikriitikagi sellise rambivalguse tingimustes jalad taas korralikult alla, et oleks põhjust optimistlikumaks diagnoosiks, miks mitte lootust lõplikule paranemisele.

* Hans H. Luik. Kulturkampf. Eesti Ekspress, 18. XI.

** Margus Tamm. Psychobitchist sirgub koduperenaine. Eesti Päevaleht, 8. XI.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht