Kunstiristlus konstrueeritud kaduvikku

Praeguse rahvusvahelise fotograafia kesksuundumuse kõrval tundub Inta Ruka looming arhailine. Ent kunst pole moe, kõmu ega šoki, vaid sisu ja vormi küsimus.

HANNO SOANS

Inta Ruka fotonäitus „Minu kallid kaasmaalased“ kuni 11. II, koostajad Inta Ruka ja Peeter Linnap.

Et kõik ausalt ära rääkida, nii nagu oli, alustan kaugemalt, tehes Tartule tiiru peale. Olulistel Tartu kunstinäitustel jõuan ära käia ühe suure ringiga – põgusa lõunapausiga päevast piisab. Ainult ERM, mis ka alatasa kunstinäitusi korraldab, on veidi liiga kaugel ja kipub kavast välja jääma. Kui hilistel hommikutundidel Tartus rongi pealt maha tulla, on kaks võimalust: võid pöörata Tartu Kunstimaja ja Aparaaditehast sihikule võttes paremale või liikuda Toomemäelt alla vasakule kesklinna suunas. Longin ülikooli raamatukogu kõrvalt alla raekoja poole, et alustada Tartu kunstimuuseumist. Viltuses majas on hea värske peaga ära käia, sest ruumikitsikusele vaatamata on muuseum oma tasakaalustatud programmiga ikka prestiižseim näitusepaik Tartus. Tagasitee mäkke viib mööda Vallikraavi tänavat üles Tartu Kunstimajja, mida enamasti iseloomustab suure ja väikese saali ning monumentaalgalerii ekspositsioonide vaheldusrikas dünaamika – midagi sealt ikka leiab. Kui jõuab seejärel veel ka Pallasest ja Kogost läbi lipata, on ring täis ja lõbureis korda läinud.

Erakordselt laetud fotonäitus. Kui ma möödunud neljapäeval tavapärasel Tartu tuuril Pallasesse jõudsin, lähenes kell juba kuuele. Pallas on suurele viisakale valgele ruumile vaatamata üks ebaühtlasema programmiga näitusepindu Tartus ning seetõttu võib seal sattuda kobavatele tudengiväljapanekute, aga ka pretensioonikate kuraatorinäituste otsa. Mul polnud udust aimugi, mis mind ees ootab: Pallase pressikas polnud minuni jõudnud ja avamisuudiseid oli mul õnnestunud ignoreerida. Ega ma Tartu näitusekülastusi ju ette planeeri, ennast üllatada lasta on huvitavam – taktikaline ignorants värske pilgu huvides.

Osutus, et suure saali oli hõivanud lätlanna Inta Ruka, all väiksema näitusega tema kuraator Peeter Linnap. Rukat ma tean ju küll: vanema põlve poeetiline läti külafotograaf, kelle Helēna Demakova 1990. aastate lõpul püünele tõi. Sain juba toona aru, et Ruka töös on pildipoeesiat, milleni hilisnõuka- ja üleminekuaegne eesti foto ei küündinud, kuid nostalgiadiskursus, mis Ruka retseptsiooniga kaasa kippus, ei andnud mulle rahu. Kas see ongi siis seda laadi nukker ilu, mis võimaldab viletsusele, seda üllana näidates, kvaasi-humanistlikku lohutust pakkuda?

Ruka looming oli juba toona vaieldamatult tase, aga justkui moraalselt natuke ajast maas. Võrreldes Ruka mahuka Veneetsia-raamatuga, oleks nagu kunstniku piltide ümber vahepeal midagi olulist muutunud. Tulenegu see siis minust, ajast või viisist, kuidas kunstnik esitatud on. Juba fotode kvaliteet on hoopis teine kui reprodel. Piisas põgusast pilgust saali, et mõista: sedavõrd laetud fotonäitust pole ma Eestis ammu näinud.

Ent stopp! Harjumuspärasesse tarbimismustrisse tekib siin kerge katkestus. Lõbureisija flanöörlikult ekslev pilk, mida kannustab iha üha uute kunsti­impulsside järele, võib küll päris kogemuse lävele välja viia, ent mitte sammugi edasi. Et süüvida, tuleb teostele aega anda.

Näituse kuraator Peeter Linnap on Riia fotokoolkonda kuuluva Inta Ruka fotod kategoriseerinud lavastuslikuks dokumentalistikaks. Selline autori­positsioon näib mulle paraja nööril kõndimisena, sest fotograafias on harjutud dokumentaalsust ja pitoresksust vaatama justkui kahte teineteise vastu välja mängitud suunavektorit: ikka kipub olema nii, et kui fotol üks domineerib, jääb teisele marginaalne roll ja vastupidi. Kui pitoresksete väärtuste, nagu näiteks kompositsiooni või sügavus­teravuse rõhutatud väljamängimine tuleb fotos enamasti dokumendieheduse arvelt, siis Inta Ruka puhul see ei kehti. Vaatamata sellele, et kunstnik on jäädvustanud konkreetsed inimesed nende elukeskkonnas kordumatul ajahetkel (dokumentaalsuse rõhutamiseks on ta raaminud iga kaadri portreteeritava nime ja ülesvõtte tegemise aastaga), hakkavad need fotod samavõrd jõuliselt tööle ka pitoreskses registris. Vahel tundub mulle, et Ruka fotodel pole, nagu tavaks, mitte üks, vaid mitu Barthes’i punctum’it, mitu vaataja psühholoogiliste projektsioonidega laetud detailitaju koondepunkti. Mustrite, tekstuuride, valguste ja varjude eneseküllane ainukordsus igal Ruka pildil, kõikjal olmet kattev minevikupaatina ja sügavad ajavaod inimeste palgeil – see kõik räägib ajapikku ja orgaaniliselt välja kujunenud individuatsioonist, inimese põhimõttelisest ainukordsusest. Konkreetne esemeline maailm nende piltide taga oma kaheldamatus ajaloolisuses on saanud neis pika säriaja abil reljeefseks maalitud kaadrites ajaüleseks metafüüsiliseks tõelisuseks – juhuslikku pole siin midagi. Seega näib, et mingil argi­praktikast üldisemal tasandil on kunstnik teinud läbi aastakümnete ikka ja alati uuesti ühte ja sama pilti. Näituse­formaadi suhtelisele väiksusele vaatamata on ta saavutanud peaaegu igas kaadris iseäraliku monumentaalsuse – aeg on neil fotodel justkui hangunud.

Sügav isiklik suhe kujutatavaga. Üllatav on see, et Ruka fotoharidus pärineb nõukogudeaegsest fotoklubinduse traditsioonist, mille minu arust üpris armetuid vilju võib näha konkursile „Naine fotokunstis“ pühendatud teemanäitusel Tartmusi viltuses majas. Tulemus võib sotsioloogiliselt olla ju huvitav: see on poolamatöörkontekst, millest 1990. aastate fotobuum ju tõukus. Puhtalt pilditasandil pole aga erinevalt Ruka töödest fotoklubide kunstfoto traditsiooniga kaasaegse kunsti seisukohast midagi peale hakata, see on ajaloo umbtee.

Toonaste fotoklubide kunstfotode pitoresksus ongi täiesti teist laadi kui Inta Ruka oma. Kui esimene traditsioon püüab end ilutsemise abil foto argiselt jäädvustavast rollist kunstiliste võtetega (solarisatsioon, kompositsiooni teenivad vormipaisutused, mäng säritusega, montaaž) ära lõigata, siis Ruka töödes tagab kunstilisuse sügavalt isiklik ja pikaajaline suhe kujutatud isikute ja nende loomuliku keskkonnaga. Sellise lähenemise tulemuseks on tunnetus, mida võib võrrelda maagilise realismi suundumusega kirjanduses. Persooni ja tema tausta orgaaniline sulandumine toimub Rukal maagilise realismi võtmes tegelikkust jäädvustades. Ma ei pea siin silmas maagilist realismi Gabriel García Márqueze moodi, kus rõhk on muinasjutulisuse tõsikindlusel fantaasia konstruktsioonina. Pigem seda, kuidas on dokumentaalse maagilise realismi tunnetust kasutanud itaalia kirjanik ja maalikunstnik Carlo Levi oma autobiograafilises romaanis „Kristus jäi pidama Ebolis“, mis ilmus hiljuti ka eesti keeles. Levi leidis oma maagilise realismi kontseptsiooni 1930ndatel fašistide peale sunnitud paguluses Lõuna-Itaalias nii, nagu see manifesteerus sealse armetuseni vaese külaühiskonna argielu arhailistes rudimentides. Ruka on ammutanud inspiratsiooni äärmiselt kehvadest oludest nõukogude ajal: ta on kujutanud savise mulla, soode ja rabade poolest tuntud Latgale põhjaosa Balvi kandi inimesi. Sealt olid pärit ka ta vanemad. Jagatud lähedustunne, millega on vahendatud võõraste inimeste saatus – paratamatus sündida ühel ajal samas kohas – ning ilmne hoolimine omadest on jäädvustusprotsessis kristalliseerunud.

Fotokunstis on sellise pilditüübi aluseks Walker Evansi XX sajandi lõunaosariikide depressiooniaegseid puruvaeseid renditalunikke kujutav seeria „Ülistagem nüüd kuulsaid inimesi“, Ruka empaatia on aga Evansi külmast pilgust tugevam. Huvitav on ka iseenesest ju juhuslik kokkulangevus, et Evans tegi raamatu tarvis pilte uurimismatkal 1936. aastal, Ruka kauaaegne ainus kaamera, 6 × 6 keskformaadis Rolleiflex, mis nõuab kolmjalaga fikseeritud vaatepunkti ja pikka säriaega, oli aga toodetud samal aastal Moskvas. Ruka fotod ongi kogu oma materiaalsust vaatajale lähedale toovas tekstuuritruuduses nagu loomuliku valguse teostatud maalid. Erilised on aga Ruka jäädvustatud inimesed: kui nüüd veidi pateetiliselt väljendada, siis on nad inimesed, kes on saatusest paratamatult määratud saama selleks, kes nad juba on. Võib-olla oli aines pikapeale ammendunud, võib-olla sai otsa fotograafile nii lähedane tüpaaž, mis rabab valikutega harjunud moodsat linlast iseteadvas leplikkuses, aga 2000. aastate alguses, pärast kahtekümmet aastat, pani kunstnik oma pikaaegsele elutööprojektile „Minu maa inimesed“ viimaks punkti.

Pallase ruumiprogrammi ja Ruka pärandit arvestades on selle projektiga piirdumine kahtlemata õige valik. Lõpuks üks ääremärkus: Iveta Tavare, rõõmus tüdrukutirts mitmel Inta Ruka pildil (kunstnik jälgis teda lapsepõlves süsteemselt), elab täiskasvanuelu Itaalias. Ajad muutuvad ja loovad uusi inimtüüpe.

Et võtta adekvaatselt vastu Inta Ruka portreede justkui tardumuses elavate tegelaskujude üheaegne armetus ja väärikus, kunstniku jäädvustatud hetkede samaväärne põgusus ja igavikulisus, tuli otsustavalt loobuda tavapärasest turistlikust kunsti kerimise režiimist, muljete kirjust paletist meloodilise kergusega ülelibisemisest. Ent ka sotsioloogiline vaade, mis legitimeeris Ruka pildipangaga väljatulemise 1999. aasta Veneetsia biennaali Läti väljapanekus, tundub praeguseks ammendununa. Piltide taga seda maailma ilmselgelt enam ei ole. Praegu kõlavad Inta Ruka fotod kokku ühe Roland Barthes’i olulisima foto-ontoloogilise tõdemusega. Foto kujutab endast inimkonna ajaloos olulist antropoloogilist pööret, luues uut laadi teadvusetüübi, kus ainulaadsena ilmneb millegi „varasema kohaloleku teadvus“. Praeguse rahvusvahelise fotograafia kesksuundumuse kõrval – pean silmas kunstnikke, kellest Michael Fried on kirjutanud raamatu „Miks läheb fotograafia nüüd korda kunstina nagu ei kunagi varem“ (2008), nagu näiteks Jeff Wall, Thomas Struth, Andreas Gursky, Rineke Dijkstra, Thomas Demandi, Candida Höfer, Beat Streuli, Philip Lorca diCorcia ja teised suuremõõtmeliste teravate värvifotode meistrid – tundub Ruka looming arhailine. Ent kunst pole moe, kõmu ega šoki, vaid sisu ja vormi küsimus.