Kunstiteadus pöördes?

Krista Kodres

Nagu paljud teised humanitaarteadlased – viimati siinsamas Sirbi veergudel ajaloolased  –, on ka eesti kunstiteadlased arutlenud üsna energiliselt oma eriala identiteedi üle. Ärgitajaks on olnud Eesti Kunstiteadlaste Ühing, mis koondab pisut üle saja kunstiajaloolase, kuraatori ja kriitiku. Meenutan, et kaks aastat tagasi püstitati küsimus lausa dramaatiliselt, korraldati aastakonverents teemal „Kuhu lähed, Eesti kunstiteadus?”. Läinud aastal aga arutleti Balti rahvusvahelise konverentsi raames kunstiajaloo geograafia üle, s.t analüüsiti, kuidas poliitiliseltideoloogiliselt-kultuuriliselt-rahvuslikult määratletud piirid on mõjutanud ja mõjutavad kunsti(ajaloo)käsitlusi. Kohe ilmub selle konverentsi kogumik ajakirja Kunstiteaduslikke Uurimusi ingliskeelse erinumbrina.    

EKÜ tänavuse aastakonverentsi pealkiri oli „Kunstikompleks. Vaidlused asjade seisu üle” ning formaat lühiettekannetega teemaplokid ja avalik diskussioon. Esimene teema kõlas: „Museion ja academia – pilt ja teooria?” (Krista Kodres, Sirje Helme, Kadi Polli ja Katrin Kivimaa), teine: „Vana ja uus kunst” (Tiina Abel, Maarin Ektermann, Linda Kaljundi ja Tiina Mall Kreem), kolmas: „Kunstiajakirjandus” (Andreas Trossek, Eha Komissarov, Indrek Grigor ja Mari Laaniste) ja neljas: „Alternatiivsed institutsioonid” (Airi Triisberg, Andres Kurg, Anders Härm ja Martin Rünk). Huvi ürituse vastu oli ootamatult suur ja Kumu auditoorium  rahvast paksult täis. Tagantjärele targana võib öelda, et teemasid oli liiga palju ja diskussioonid jäid paljuski pooleli. Seda täheldasid ka pika päeva kokkuvõtjad Virve Sarapik ja Jaak Kangilaski. Suutmata kõike räägitut edastada, loobun ka mina siinkohal oma üldraportööri kohustest ning keskendun eelkõige esimesele teemaringile. „Muuseumi ja akadeemia” (s.t ülikoolikunstiteaduse) üle arutlemisel tõusis  teravamalt esile kaks küsimust: mõlema institutsiooni muutused tänapäeva (Eesti) ühiskonnas ning kunstiteaduse ja -teadlase teisenev identiteet. Esimese puhul tõdeti üsna üksmeelselt, et neoliberaalne kapitalistlik ühiskond muudab nii muuseume kui ka ülikooli, surudes peale strateegiat, mis lähtub paljuski turuloogikast: ülikoolid on saamas „teadmiste ja üliõpilaste tootmise vabrikuteks” ning muuseuminäituste formaadile  vajutab oma pitseri nende eduka turundamise vajadus.   

Ülikooli-muutuste tagajärg on muuhulgas situatsioon, kus muuseumid ei ole rahul kunstiteadlaste ettevalmistusega, sest otse ülikoolipingist tulnutel nappivat erialateadmisi: süvitsi teadmisi eesti kunsti/arhitektuuri ajaloost ja kogemusi töötamisel konkreetse teose või teoste kogumiga. Ühe etteheitena praegusele erialaõpetusele  jäi kõlama ka „tekstikesksus”, kuigi muuseumitöö eeldavat „objektikesksust”. Eesti kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudist, mis praegu ainsana annab erialaõpetust kõigil kolmel haridustasemel, väljuvat noored spetsialistid küll hea teoreetilise ettevalmistusega, kuid „nad ei tunne kunsti/arhitektuuri piisavalt”. „Professorid” pareerisid etteheiteid viitega stuudiumi pealesurutud lühidusele, kuid  püüdsid põhjendada ka „teooriakesksust” ning heitsid muuseumidele omakorda ette liigsagedasi „niisama(mõtestamata)näitusi”. Kuivõrd viimane probleem jäi aja piiratuse tõttu suuresti lahti rääkimata, püüan nende „vastandpaaride” üle pisut süvenenumalt arutleda. Küsimus on niisiis põhimõtteliselt selles, kui interdistsiplinaarne on kunstiteadlase töö ning kas ja kuidas kaasata n-ö erialavälised teooriad. 

Kunsti käsitlemise õigustamine teosest justkui eemalduval laiemal teoreetilisel väljal ei ole iseenesest uus probleemipüstitus. Selle ajaloo võib tagasi viia kas Giorgio Vasari või Johann Winckelmannini, kuid uuel diskussioonitasemel kerkis see esile XIX sajandi teisel poolel, kui vastandusid ühelt poolt end ülikooliteadusena kehtestada tahtev kunstiajalooteadus (Kunstwissenschaft) ja teiselt poolt kunstiajaloolased,  kes piiritlesid kunstiteadlast pigem rakendusliku spetsialistina (muuseumitöötaja, galeristi, kunstitutvustajana), kelle töö seisnevat eelkõige teoste atribueerimises ja neile esteetilise hinnangu andmises.       

Pärast seda, kui Wilhelm Dilthey oli avaldanud arutluse „Sissejuhatus vaimuteadusesse”  („Einleitung in die Geisteswissenschaften”, 1883), kus ta formuleeris loodus- ja vaimu- (s.t humanitaar)teaduste loomuse ja eesmärgid, hakati akadeemilises kunstiteaduses üha süvenenumalt tegelema kunsti tõlgendamise probleemidega. Rõhk asetus kunsti inventeerimiselt, klassifitseerimiselt ja süstematiseerimiselt (loodusteaduslik meetod) vajadusele kunstiteoseid mõista ja seletada, muu hulgas  ka aru saada, kuidas üksik teos suhestub „tervikuga”. Seejärel nihkuski loomingu käsitlemine üksnes kunsti enda „maailma” osana selle vaatlemisele ja määratlemisele märksa laiemal kultuuriväljal (alates Burckhardtist ja jätkudes Riegli, Warburgi, Panofsky, Gombrichi, Hauseriga). Pärast II maailmasõda jätkus protsess uute ideede kaasamisega põhiliselt strukturalismist ja poststrukturalismist, sotsioloogia-, kirjandus  ja ajalooteooriatest. Esimesena manifesteeris kunstiteaduse muutumist nn uus kunstiajalugu (new art history), kus rõhutati eelkõige vajadust vaadelda kunsti kui sotsiaalset nähtust, ühiskonnas toimivate võimu- ja ideoloogiapõhiste struktuuride peeglis ja peeglina. Nüüdseks on lisandunud uue kunstiajaloo seisukohtade (enese) kriitika, mis seisneb küsimises, kas kunsti ikka saab taandada pelgalt ideoloogiarepresentatsiooniks:  1992. aastal välja käidud mõistete pictorial turn’i / iconic turn’i kontseptualiseerimise käigus on rõhutatud (taas) kunstiteose suhtelist autonoomiat ja sellega seoses kutsutud enam tähelepanu pöörama kunsti enda „ütlemis-” ja „toimimisvõimele”, sealjuures esteetilise taju probleemistikule. Tõsi, erinevalt varasemast ei näe ka pilditeadus (sks Bildwissenschaft) võimalust hoida kunsti tõlgendamist  lahus (oma aja) sotsiokultuurilisest tegelikkusest.       

Kokkuvõttes võib diskursiivset pööret kunstiteaduses iseloomustada kui hermeneutilist pööret, mille eesmärkideks on nii kunstiteoste, kunstiprotsesside kui ka kogu tõlgendusprotsessi täpsem mõtestamine. „Täpsem” tähendab pöörde kontekstis seoste lahtimuukimist. See aga eeldab sotsiaalse tegelikkuse mehhanismidest arusaamist. Need moodustavad (nii kunagiste kui ka praeguste) ühiskondade struktuurse  koe. Teooriad mõtestavad ja üldistavad struktuuride ja kõikvõimalike praktika vormide koostoimet.       

Tagasi koduste asjade juurde tulles (ja eelneva valgusel) tahangi rõhutada, et kunstiteadlaste jaotamine „teoreetikuteks” ja „praktikuteks” on mõttetu. Tõlgenduspöörde üks olulisem järeldus on, et teooriavaba kunstiseletamine pole võimalik ning pole seda kunagi olnudki, sest ka kunstiteadus ise on olnud ja on üks sotsiaalsuse avaldumise vorm, millest ei saa „lahus elada”. „Teooriaprillid” (diskursuseprillid) on seetõttu olemas ka neil, kes neid oma ninal otseselt ei tunneta. Need olid olemas ka eesti kunstiteaduse „isadel” Wilhelm Neumannil ja Sten Karlingil ning suunasid nende kunsti- ja kunstiajalootõlgendusi, ka Voldemar Vagal ja „nõukogude kunstiajaloo  koolkonnal” ning on kahtlemata kõigil neilgi, kes praegu tegutsevad oma erialal olgu siis ülikoolis, muuseumis, galeriis või kunstiajakirjanduses. Teoreetiliste diskussioonide sisu tundmine õpetab muu hulgas peeglisse vaatama ja neid prille nägema. Ülikoolistuudium peab prillid koolist kaasa andma, sest muidu ei osata teoseid kaasaegsel moel kõnetada.       

Rahvusvahelises humanitaar- ja sotsiaalteaduses ringlevate teooriate (kriitiline) sünteesimine ja rakendamine eesti  kunstiteaduses, nii uurimuslike tekstide, näituste kui ka galeristika ja kunstikriitika vormis, pole eesmärk omaette, vaid, nagu öeldud, see on võimalus kunsti mõistmist ja mõtestamist süvendada. Ma ei näe sellele alternatiivi. Pigem on see väljakutse, mis meelitab meid oma seniseid arusaamu üle vaatama, uusi, ja võimalik, et adekvaatsemaid küsimusi esitama, kui lubas kunagine märksa ahtam teoreetiline raamistus.  Ma ei taha ka kuidagi uskuda, et nii toimides reedetakse näituste (massi)publik ja/või lõigatakse ära kassatulu, nagu kohati jäi kõlama meie konverentsilt. Seda põhjusel, et uueneva kunstiteaduse „loodud” teosed ja kunstiajaloo-konstruktsioonid (jah, me ju kujundame oma objekti ikka ise) on palju huvitavamad, kui vaataja või lugeja oodata oskab. Uut teadmist uurimisobjektist – seega ka teose uusi kogemisvõimalusi  – on kindlasti võimalik „tõlkida” nii populaartekstiks kui ka näitusekeelde. Seda on Eesti muuseumides ka juba tehtud, meelde tulevad kas või EKMi näitused „Meistriteose lummus. Koopia Eestis 19. sajandil”, „Floromaania. Lillemotiive renessansiajast tänapäevani” jms, mis tõid kaasa ka suure publikumenu.   

Muidugi nõuab uuel tasemel uurimisja  kureerimistöö rohkem vahendeid ja aega, kui muuseumide peale mõelda. Siit jõuan tagasi Eesti ülikooli- ja muuseumikapitalismi pahupoole juurde, et koos kolleegidega küsida: kuidas täita oma erialast missiooni väärikalt olukorras, kus haridusja kultuuripoliitika näib pigem hindavat kiirust ja efektiivsust kui teadmisi ja loomingut? Kuidas teha selgeks, et ka kunsti uurimine ja näituste kureerimine aitab  inimeksistentsi ja ühiskonna mõtestamisele kaasa, osaledes nõnda ka väärtusloomes, mida küll – tõesti ja paraku – on kaaluga mõõta raske.