Kunstiteadus trügib tule ligi

Anders Härm: „Hea kunstiteadlane on see, kes jätkuvalt suudab oma objektist vaimustuda. Kui kunstist enam ei vaimustu, tegele millegi muuga.“

HANS ALLA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

13. juunil 1921. aastal valiti rootsi kunsti­ajaloolane Helge Kjellin Tartu ülikooli filosoofia- ja keeleteaduskonna kunsti­ajaloo õppetooli professoriks. Kjellin saabus Tartusse 1922. aasta algul ja 26. I pidas ülikooli aulas avaloengu. Ta asutas õppetooli juurde kunstiajaloo uurimisinstituudi ja hakkas 1922. aasta suvel üliõpilastega koguma uurimismaterjali Eesti keskaegse arhitektuuri kohta.

Nüüdseks on Eestis vahelduva eduga õpetatud kunstiajalugu ja tehtud kunstiteadust sada aastat. Selle tähistamiseks peeti Tartus ja Tallinnas 8. ja 9. aprillil konverents „Eesti kunstiteaduse aastasada. Institutsioonid, persoonid, meetodid, lood, retseptsioon“. Aprillist algas viimasel kolmel aastal doktorikraadi kaitsnud kunstiteadlaste loengusari. Selle avas 1. aprillil Liisa Kaljula. Doktoritöid on kaitstud Eesti Kunstiakadeemias, Tallinna Ülikoolis, Tallinna Tehnikaülikoolis ja Tartu Ülikoolis. Juubeliaasta algatuste hulka kuuluvad kunstiteaduse audio- ja videoarhiivi koostamine ja muid ettevõtmisi.

Kunstiteaduse seisust ja tulevikust vestlesid ajaloomuuseumi teadus­direktor Krista Sarv, EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute doktoriõppekava juht professor Krista Kodres, kuraatoriõppe suuna juht doktorant Anders Härm ja kunstikriitik Aleksander Metsamärt, vestlust juhtis kunsti­kultuuri teaduskonna assistent, kunstiteaduse üliõpilane Hans Alla.

Pärast Helge Kjellini Tartusse tulekut on Eestis tegeldud akadeemilise kunstiajaloo ja -teadusega. Kas olete seni tehtuga rahul?

Krista Kodres: On olnud paremaid ja halvemaid aegu, praegu on ikka väga hea seis. Algus oli kindlasti raske, Helge Kjellin ju lahkus Tartust selle pärast, et ta ei saanud üles ehitada sellist kunstiajaloo õppetooli, mida oma vaimusilmas nägi – raha ei antud nii palju. Aga ta pani asja ikkagi käima, lõi kunstiajaloo kabineti ja raamatukogu, hea vundamendi edasiseks. 1920ndatel alustasid esimesed eesti soost kunstiajaloolased emakeelse kunstiteadusliku sõnavara loomist ning siinse kunstipärandi uuel ringil inventeerimise ja uurimisega. 1930ndatel jätkas professorina teine rootslane, Sten Karling, kelle töö eriala ülesehitamisel ja siinse kunsti ajaloo uurimisel on hindamatu. Karling ei oleks Rootsi tagasi läinud, kui Eesti poleks okupeeritud ja Teine maailmasõda alanud.

Kunstiajaloo erialal on olnud mitmeid katkestusi. Nõukogude aeg oli väga õnnetu eriala suletuse tõttu, vähemalt Eestisse eriti ei jõudnud uuemat erialast diskussiooni. Seejärel taasalustamine, kunstiajalooõpetuse raskuskeskme Tallinna jõudmine 1990ndatel. Praegu on kunstiteadus distsiplinaarse muutumise teel, nii nagu on kogu aeg olnud, aga saame ise teha oma valikud. Eks see mineviku taak mõnikord kummitab, aga mõnikord ei kummita ka. On hea, et tänapäeval saab kunstiteadusega tegelda koguni kolmes ülikoolis ja muidugi ka Pallases.

Pildil vasakult Aleksander Metsamärt, Hans Alla, Krista Kodres, Anders Härm ja Krista Sarv.

Jane Muts

Krista Sarv: Ma saan rääkida profaanina, sest olen valdkonnast väljas, olen ajaloomuuseumist. Saan rääkida ootusest. Muuseumidele, mis ei ole kunstimuuseumid, on kunstiteadus osaliselt kaotsi läinud, kui nüüd päris ausalt öelda. Muuseumid on, kes rohkem, kes vähem, kasutanud kunstiajaloolasi, aga kunstiteaduse potentsiaali ei ole suudetud rakendada ajaloo teistel teemadel loodud ekspositsioonide, näituste ja ürituste tugevdamiseks. Pessimistlik algus võiks viia optimistliku lõpuni, sest praegune aeg on keeruline, aga kunstiteaduse ja muuseumide koostööle võiks see olla lootusrikas aeg. Praegusel sõja, koroona ja energiakriisi ning neist tuleneva majanduskriisi ajal saaks just kunsti kaudu kiiresti reageerida. Kunstiteadus on kindlasti vahend, mille abil võib muuseumis teemasid emotsionaalsemalt esitada. Sellega ei taha ma öelda, et kunstiteadus ja ajalooteadus ei ole võrdsed, et üks on ülem ja teine alam. Kunstiteadusel on praegu rohkem võimalusi ja selle abil saab rohkem öelda kui puhtalt ajalooteadusele üles ehitatud narratiiviga. Eriti materjali puhul, mis ei ole veel nii representatiivne, et sellest midagi teha.

Anders Härm: Ma ei ole kindel, et võin julgelt suu täis võtta ja öelda, kas olen kunstiteaduse saja aastaga rahul või mitte. Saan rääkida kunstiteaduse üliõpilase positsioonilt, sest ma omandasin sellel alal hariduse. Olen kakskümmend aastat teinud näitusi, olnud kuraator, kriitik, tegutsenud kunstiväljal, kuid mitte kunstiteadlasena, selle juurde olen alles hiljaaegu tagasi pöördunud.

Olen 1990ndate algul üle elanud kunstiteaduse murrangulised ajad täielikus paradigmade muutuses: välja­pihustumine ja paljunemine, visuaalkultuuri uuringute tekkimine, kuratoorse pöörde toimumine ja näituse tähtsustumine kunstiteadusliku kirjutuse kõrval. 1990ndad olid üleüldises plaanis kultuurilise vaakumi periood ja ega see ei jätnud ka kunstiteadust puutumata. Sattusin õpinguid selles vaakumis alustama. Leiutasime kõik koos uut maailma ja õppejõud nägid kurja vaeva, et iseennast uuesti leiutada. Mõnel õnnestus see paremini, mõnel mitte nii hästi.

Sammas, kellele oleks siis saanud toetuda, oli Boris Bernstein. Tema aga läks 1995. aastal, kui mina EKAsse astusin, Eestist ära. Teine ilmasammas oli Jaak Kangilaski, kes õpetas meid esimesest kursusest peale. Need olid keeru­lised ajad ja ma kõhklesin tükk aega, kas ikka jääda selle eriala juurde. Mind ei rahuldanud viis, mismoodi meile kunsti­ajalugu ja -teadust siis õpetati. Mitte et mul oleks õppejõududega kuidagi halvasti olnud, vaid diskursiivselt jäi see eriala ahtaks. Tundsin, et kusagil on hoopis teistsugune teadmine, aga ma ei saa seda kätte.

Sarv: Otsimise vaim valitses 1990ndate lõpus ka Tartus. Mäletan ka ise, kuigi ei õppinud kunstiajalugu, et Tartu ja Tallinna vahele tekkis sügav veelahe. Tartus hoidis Kangilaski uuemat teadmist, Kaur Alttoa oli vana hea keskaja uurija, kui Juhan Maiste Tartusse tuli, läks uks lahti.

Aleksander Metsamärt: Kunstiajaloost nii-öelda eemaldumine ongi erialale tohutult hästi mõjunud. Kuraatorluse tähendus, kuraatori tähtsus annab kunstiteadusele tugeva praktilise väljundi. Eriala on läinud tekstist kaugemale. Hariduse koha pealt on väga väärtuslik, et kunstnikud ja kunstiteadlased saavad ühes õppida.

Härm: See oligi EKAs õppimise peamine võlu, mida Tartus ei olnud: Tartus olid kunstnikud ühes ja kunstiteadlased või kunstiajaloolased teises koolis ega puutunud omavahel eriti kokku. Meie puutusime kunstnikega algusest peale kokku. Ma ei ole ainuke, kes heidab uuele majale ette – see tuleneb juba arhitektuuri loogikast –, et sellist sotsiaalset sidusust, mida vanas kunstiakadeemia majas lõi kohvik, ei ole uues tekkinud. See oli möödapääsmatult vajalik koht, kus kunstnikud ja kunstiteadlased ja kõik teised akadeemias kohtusid, kus õhtuti tiksuti ja suheldi. Suhtluses oli tähtis koht ühiselamu, kus loodi suhteid, mida õppetöö korraldus ei oleks suutnud tekitada. Alahinnata ei maksa ka seda, et üliõpilased said EKAsse sisse pääseda ööpäev läbi. Samuti EKA peod, mida enamasti organiseeris üliõpilasvalitsus ja mis olid ka kooli identiteedile 1990ndatel ja 2000ndate algul ka veel väga-väga tähtsad. See kõik on kadunud, jäänud on, et kunstiteadlased õpivad Tallinnas koos kunstnikega. See on unikaalne ja arvan, et väga-väga tähtis asjaolu.

Kui nüüd on võimalused avanenud ja võib põhimõtteliselt kõike teha, isegi raha on mingil määral olemas, siis millest tunnete puudust, olgu seesolija või kõrvaltvaataja seisukohalt?

Metsamärt: Sellest, mis jääb ülikooli tasemest allapoole, s.t põhi- ja keskharidusest. Probleem on selles, et maailm on hüpervisuaalne, kuid enamik inimesi ei saa siiamaani aru, et reklaamiga müüakse neile seda, mida neil pole hädasti vaja. Visuaalse kirjaoskuse alushariduse edasiandmine on kunstiteaduses peamine, mis on jäänud tegemata. Üleüldiselt on head viljad kätte võidetud, aga me ei ole siiani õppinud baasoskusi edasi andma. Selles mõttes on tegemist elitaarse valdkonnaga. Oma sisemisele elule keskendudes on kunstiteadus kaotanud kontakti ümbritseva maailmaga. Meil on sissepoole vaatav valdkond.

Sarv: Ma saan küla tagant mäe otsast vaadata. Võin eksida ja puusse panna, sest mul ei ole adekvaatset ainest, aga minu arvates tahavad kõik kunstiteadlased olla kriitikud, tänase päeva kriitikud. Tagasivaatepilk on väga lühike. Kas see on kinni alghariduses, et maailmavaade jääb liiga kitsaks? Võimalik, et lai vundament peaks olema laotud, enne kui minnakse kunstiteadust õppima. Või kunstiteadlased ise leiavad, et on õudselt lahe käimasolevast näitusest kirjutada?

Härm: Seda on nii ja naa, siin on ikkagi väga erinevaid tüüpe. Arvan, et see oli Peeter Linnapi väide, et kunstikriitika on ealine iseärasus. Vaata Metsamärti, vohmib vasakule ja paremale artikleid kirjutada, eks endalgi ole see aeg läbi elatud. See on kunstiväljal iseenda kehtestamise vahend, kui palju kirjutad, siis sinust palju ka räägitakse. Sinu tekst ei ole ju suunatud kunstikeskkonnast väljapoole, sest kes kriitikat loevad? Loevad professionaalid ja võib-olla mõni, kes on näitusel käinud, saanud elamuse ja tahab kellegagi dialoogi pidada. Põhiliselt loevad regulaarselt kriitikat siiski kuraatorid, kunstnikud ja kunstiteadlased. Selles ei ole iseenesest midagi väga traagilist.

Sarv: Jah, see on igal pool nii, et spetsialist kirjutab spetsialistile. Kriitikuid vaadates näeme tohutut galeriid, ei ole nn kolm riigikriitikut, kes kõigest kirjutavad. Tegelikult tore, et on arvamuste paljusus.

Metsamärt: Erialane kretinism on siia sisse kirjutatud, aga kriitikakultuur on kas või 1990ndatest peale tohutult laienenud. Maailmas ei ole kriitika ammu enam see, mida tarbin lihtsalt selle pärast, et mulle meeldib filmikunst ja seega loen filmikriitikat. Sa võid lugeda Roger Ebertit lihtsalt selle pärast, et ilmus pühapäevane ajaleht. Kunsti on ju tihtipeale süüdistatud, et seda on keeruline mõista. Kriitik ja kuraator suudavad kunstis peituvat iva vähemalt mingil määral edastada.

Kodres: See oli Wilhelm Worringer, kes ütles, et kunstiteadlane on kunsti kärneriks, on kunstiaednik. Kunstiajaloolane, kunstiteadlane, kunstikriitik ja kuraator hoolitsevad kõik selle eest, et kaootilisel kunstiväljal kunsti sorteerida ja pakendada arusaadavasse sõnalisse vormi.

Härm: Maailm moondub toonase kriitika kohaselt. Tudengite armastatud üheksakümnendate kunsti analüüside lugemisel on näha, kuidas toonaste kriitikute keel imbub nende diskursusesse. See on ka loogiline, kirjutajate kogemus ei tulene mitte sellest, et nad vaatavad üksnes empiirilist materjali, vaid ka loevad kriitikat, teevad sealt omad järeldused. Ega siis mina kuuekümnendate või seitsmekümnendate kunsti teisiti loe. Eks seal on alati see klausel juures, et kõike ei saa tõsiselt võtta, mida toona kirja pandi – vahet ei ole kas 1990ndatel või 1970ndatel.

Sarv: Võiks öelda, et kunstikriitiku põli on eeldus, et kellestki saab hea kunstiteadlane.

Härm: Kirjutamine on oskus, mida tuleb õppida ja kriitika kirjutamine on väga hea treening, väga kiiresti tuleb väga suur hulk materjali läbi töötada, teha järeldused ja kirjutada niimoodi, et tekst oleks arusaadav. Kunstiteosed on keerukad objektid, et neist kirjutada, tuleb olla oma keelekasutuse suhtes nõudlik.

Kodres: Me räägime muudkui kunstist, aga ei räägi sellest, et meie peamine tööriist on keel, see peab väärima senisest palju enam tähelepanu. Kuid midagi uurides, kritiseerides ja ka näitusi kureerides tuleb rohkem esitada küsimusi, näiteks „mida ma teen?“, „miks ma seda teen?“ ja „kuidas ma seda teen?“.

Keel, millele osutasite, on suuresti ikka eesti keel. Kuid Eesti on ambivalentne uuritavate objektide ja ka uurijate identiteedi poolest. Mida eesti kunstiteadus praegusel ajal tähendab?

Metsamärt: Kõik, kes räägivad eesti kunstiajaloost ja selle uurimisest, saavad võrdlemisi kiiresti aru, et see on lihtsalt väike skeene, kamp inimesi.

Härm: Aga vaata, mis juhtus, kui ajalookirjutamisel jäeti rahvuslik perspektiiv kõrvale, kohe toimus võimas kokkupõrge.

Metsamärt: See on keeruline, meie kasutame sõna „rahvuslik“ regionaalse määratlusena, valdkonnavälised inimesed aga hinnangulise määratlusena. See on erialale olemuslik probleem.

Härm: See on ka professionaalide ringkonnas probleem. Veel üsna hiljuti, näiteks, kui kultuurkapitalist toetati mõne rahvusvahelise projekti korraldamist Eestis. Siis kargasid mõnedki vihaselt kallale, et nüüd võetakse eesti kunstnikelt raha ära. Nad ei saanud aru, et igasugune dialoog ja rahvusvaheline haare on normaalse kunstielu eeldus, ning kõik siinsed projektid on Eesti kunstielu osa.

Sarv: Määratlus „eesti kunst“ või „Eesti ajalugu“ on igati suupärane. Näiteks muuseumide digiteerimisprojektideks antakse riiklikke tellimusi tingimusega, et digiteeritakse Eesti ajaloo perioodi, eriti eestikeelseid materjale. Eks see ole riigi kohus ja tänu sellele saame materjali käibesse anda.

Metsamärt: Inimesed on tähtsad, mitte määratlused. Tähtis on näha kunstnikku, kuraatorit, kriitikut, kunstiteadlast, kes on midagi head ära teinud.

Mulle näib, et määratlus „eesti kunstiteadus“ ütleb rohkem teadlaste kui kunsti kohta.

Härm: Kunstiajaloolase või -teadlase positsioon on ka selles kontekstis võimu­positsioon: see on sinu diskursus, mis hoiab sinu universumit ja jutustust koos, kuid see tekitab ka vastutuse, mille määr on reeglina suur. Mäletan oma õpingute ajast juttu, kui palju meil on valdkondi ja ajastuid, mida keegi ei kata, mida keegi ei uuri, sest et meil ei jätku uurijaid. Kui mingis valdkonnas tekib üks uurija, siis ta loob peaaegu üksinda kogu diskursuse.

Kodres: See johtub arvamusest, et ühest asjast ei saa kirjutada mitut moodi. Me ise tuleme kogu aeg objektide juurde tagasi, millest keegi on juba kunagi kirjutanud ja kirjutame neist omal moel. Me valime kaugemast või lähemast ajaloost nimelt neid objekte, mis kõnetavad. Teosed tulevad üha uuesti tagasi ja me kirjutame neist, aga mitte ainult neist, sest me kirjutame tõlgendustesse sisse iseennast. Kunsti mõistmisel mängib kaasa meie enda aeg.

Härm: Aga see on üks viis, kuidas kunsti­teadus ennast kehtestab mugavate objektide abil, millega on hea diskuteerida. Mõnda objekti väärtustatakse rohkem kui teisi, mis võiksid ka samuti diskussiooni objektiks saada. Alati on palju parem kirjutada objektist, millest keegi teine on juba kirjutanud, siis saab dialoogi pidada. Kirjutada objektist või perioodist esimesena on keeruline, kogu diskursus tuleb luua iseenda autoriteedile toetudes. Mina eelistan ikka alati dialoogi või vastanduda kellelegi, see on alati palju lihtsam.

Töötan kunstiakadeemias põhikohaga ja tegelen kunstiteaduse üliõpilastega 2017. aastast peale. Bakalaureusetööde põhjal võib öelda, et kõik tahavad kirjutada struktuuridest ja süsteemidest, aga klassikaline teose analüüs, kunstiteaduse a ja o on unaruses. Ei taheta tegeleda sellega, mis nõuab vahetut suhet kunstiobjektiga. Teooria peab aga toetuma teosele.

Kodres: Sellepärast, et 1990ndatest sai hakata kirjutama sotsiaalset kunstiajalugu, mida me enne ideoloogilistel põhjustel ei saanud. 1990ndatel õitses läänes nn new art history, kus keskenduti kunstiteoste sidumisele sotsiaalse ja ideoloogilise keskkonnaga. Ka 2007. aastal toimunud kunstiteadlaste ühingu aastakonverentsil „Kuhu lähed, eesti kunstiteadus?“ keskenduti veel samale, s.t miks ei tõlgendata kunsti selle sotsio-ideoloogilist konteksti arvestades. Muu hulgas tauniti kunstiteaduse enda vähest refleksiivust, tähelepanu iseenda tõlgenduste rahvuslikule kallutatusele ja näiteks ka pimedale neomarksistliku vaateviisi eitusele. Seega peeti kontekstilisi seoseid mõnda aega tähtsamaks kui tõlgenduse lähtumist teosest endast. Nüüd tunneme juba puudust pildianalüüsist.

Kui valmistusin selleks vestlusringiks, siis soovitati mul küsida, kuidas kunstiteadlased saavad maailma muuta.

Kodres: On vaja distsipliine, mis toovad üha enam keerulisemat maailma oma uurimisobjektide kaudu esile, sõnastavad seda. See vajab koolitatud silma ja teadmisi. Eks humanitaaria erialad tekkisidki seetõttu, et ühiskond muutus keerukamaks ja oli vaja hakata eritlema sfääre, andma neile ja nende kaudu olemasolevale tähendusi.

Härm: Maailma parandamine kunsti­teaduse vahenditega on üsna keeruline ettevõtmine. Küsida võiks, mida kunstiteadus maailmale juurde annab. Kunstiteadus on teadmise loomise viis väga spetsiifiliste objektide kaudu. Kui vaadata visuaalkultuuri üldse, siis sageli tuleb kasutada oma kunstiajaloolisi teadmisi, et näiteks aru saada, kust reklaami või poliitilise pildiretoorika teema ja kujund tulevad, s.o kujutise mõistmine sotsiaalses, poliitilises, kultuurilises või ajaloolises kontekstis. See teadmine aitab kultuuris orienteeruda. Selle juures saavad kunstiteadlased olla abimeesteks.

Kodres: Peale kunstiajaloos orienteerumise annab kunstiteadus võimaluse eri aegade kunstist, omaaegsest elust ja maailmast ka emotsionaalselt osa saada. Usun, et kunstis on nii palju sellist, mis teeb tõesti rõõmu, ja kunstiteoseid tõlgendades, sõnastades – neid ikka ja jälle näidates, mida teevad kolleegid muuseumis ju kogu aeg – on võimalik ka emotsionaalset laengut võimendada. Just nimelt kunst, mis meid oma visuaalse energiaga köidab, toimib nii. Kunsti emotsionaalne kogemine võimendub, mida rohkem oleme selleks ette valmistatud.

Metsamärt: Praegune maailm teeb kõige visuaalse suhtes emotsionaalselt töntsiks. Oleme kogu aeg visuaalsest ümbritsetud ja kunstiteadlase roll ongi minu arust vaadake-enda-ümber efekti tekitada. Kui keegi esitleb oma loomingut, siis enamik inimesi ei julge hakata midagi ütlema, aga sind lihtsalt õpetatakse selleks välja, et su esimene reaktsioon on midagi öelda.

Sarv: Ühiskonnale jääb alati võimalus anda kunstile hinnang „meeldib“ või „ei meeldi“. Mõlemat moodi on sellel inimesel hea.

Metsamärt: Kunsti puhul ongi esmane reaktsioon, kas meeldib või ei meeldi. Tahaksin vanematelt kolleegidelt küsida, kas aja jooksul ei saa valdavaks, et kõik võib enam-vähem meeldida?

Härm: Vastupidi, sa muutud järjest valivamaks ja järjest vähem läheb korda. Arvan küll, et hea kunstiteadlane on just nimelt see, kes ikka suudab vaimustuda oma objektist. Vaimustumise aspekt on hästi oluline. Sellest on nagu piinlik rääkida, aga miks tegeleda kunstiga, kui sellest enam ei vaimustu – tegele millegi muuga.

Metsamärt: Isiklik kontakt loominguga on alati see tuli, mille ümber saab kügelema tulla.

Kodres: Viimastel aastatel hakkab ühiskond ära tundma, et ka see valdkond on tähtis. Näiteks üliõpilaskandidaate on järjest rohkem – see aga näitab, missugune huvi on kunsti vastu ja et visuaalsest keelest tahetakse aru saada.

Härm: Ehk on tegemist katsega ülevisualiseeritud maailmas toime tulla. Võib-olla loodetakse, et kunstiteadus annab režiimi, mille abil suhestuda kogu selle hullumeelse pöörasusega, mis meid iga päev tabab.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht