Kunstitöötaja lõputu laupäev

Aleksander Metsamärdi performance’i puhul teatraliseeruvad ühekorraga kaks justkui vastandlikku troopi: mõttetu töö kummastav pühaduse­oreool ja üha laiemalt leviva prekaarse töö ühiskondlik armetus.

HANNO SOANS

Aleksander Metsamärdi kestvus-performance „5–9“ EKA esimese ja teise korruse vahelises trepigaleriis 1. – 30. IX.

Kõnealuse teose eellugu algab iselaadsest proto-performance’ist, mis sündis olude sunnil ja kunstipretensioonideta. Kaitseväeteenistuses viis Aleksander Metsamärt läbi rituaali, millega ta püüdis ilmselt oma ühiskonna teenistusse kutsutud ajutist mina sõdurielu rutiinist puhtaks pesta ning häälestada end kunsti­ajaloole, oma valitud erialale. Tema pagemistrajektooriks ei olnud aga mõni tavaline auru väljalaskmise viis, nt sport, seks või alkohol. Sõjaväeteenistuse rutiinile vastas ta omapoolse kontrarutiiniga, natuke nüri, natuke meelevaldse tegevusega: kõik oma vabad hetked veetis ta kirjutades ümber Voldemar Vaga „Üldise kunstiajaloo“ köiteid ja jõudis oma rituaalses tegevuses mediteerides raamatu musta ruudulisse kladesse ümberkandmisega umbes poole peale. Et selline kompulsiivne tegevus jäi pärast ajateenistuse lõppu kohe katki, seletub sellega, et küllap see põhines ajateenistuse päevakavast distantseerumise vajadusel. Tudengielu vabadused võtsid üle. Iselaadsest hommage’i-rituaalist jäi talle aga mälestuseks hoolsas kribukäekirjas raamatust maha joonistatud diagrammidega paks must ruuduline klade kui iselaadne devotional object, mis end aeg-ajalt ikka meelde tuletas. Ehk aimas ta juba siis, et must klade võib uuel eluringil tagasi tema töölauale jõuda, nõudes alustatu lõpuleviimist.

Avatud ajaraamiga performance. Igatahes on Aleksander Metsamärt nüüd, varasema privaatse proto-performance’i materjale kunstiteosena avalikkuse ette tuues, valmis ette võtma aktsiooni, mille käigus vana Vaga viimaks ometi lõplikult musta klade kaante vahele pigistada ja trükitud tekst käekirja grafoloogiliste tähendusnüansside abil kodustada. Ümberkirjutamismaratoni start on planeeritud 1. septembrile, sümboolselt kooliaasta algust tähistavale tarkuse päevale. Selleks on Metsamärt kunstiakadeemia esimese ja teise korruse vahelises trepigaleriis reserveerinud kõigi möödujate silme alla endale laua-, tooli- ja magamisasemega napivõitu pesa, et seal ööpäev läbi projektile pühenduda. Tegemist ongi tõelist pühendumist nõudva tsükliga – aktsiooni pealkiri „5–9“ tähistab iseendale ette kirjutatud töötunde, osatades ja üle mängides nii kontoriroti rituaaliks pööratud rutiini. Performance’i kogukestust võib ta varasema kogemuse põhjal aga vaid umbkaudu ette arvata – on olnud juttu, et ülesande lõpuleviimiseks võib tal vabalt kuluda pea kaks nädalat.

Eesti kunstiajaloos on erilist pühendumust nõudva kestvus-performance’i formaati viljelenud Non Grata seltskond, korraldades arvukalt nii kolme ööpäeva pikkusi kui ka kahenädalasi segasummasuvilaid, kus oli ühendatud räige huumor, karjas kaotsimineku tunne ja ritualiseeritud kehalisus. Ent selle väljundi energia on praeguseks maha tiksunud. Kuulujutu järgi olevat 24tunniseid performance’eid plaaninud ka seisundikunstis teadvuse ühisvälja ergastamisest huvitunud Kihhotistid, üleminekuaja üks ägedamaid kunsti­kollektiive. Nemad plaanidest kaugemale ei jõudnudki. Tegevuslaad, mis seostab Kihhotiste ja Non Gratat, kõigist nende erinevustest hoolimata, ei legitimeeri end enamasti suhtluses publikuga, vaid piirdub autokommunikatsioonis sündinud eneseküllase autentsusekogemusega. Metsamärt seevastu näib ümberkirjutamise tegevuslikus askeesis orienteeruvat mitte niivõrd endale või autentsusekogemusele, vaid pigem Teisele, tekstile ja vaatajale. Oma eriala tüviteksti hoolsa kopeerimise rutiinne praktika ei ole just parim õpetaja – kohe kui hakkad teksti sisusse süüvima, kaotad järje ja protsess aeglustub. Hea veel, kui vigu sisse ei tule. Sellisena on protsess ümberkirjutajale teadmiste hankimise seisukohast küll kasutu: oma arhailisuses jääb sellest alles vaid kõigist praktilistest motiividest vabastatud tegevus, püha töö omas mahlas. Neetud osa, Georges Bataille le parte maudite, mis tavapäraselt kehakunstis puhast kulutust nõuab, ei avaldu siinkohal transgressiivselt ja plahvatuslikult, vaid tasapisi. Ometi on ka selles argielust eralduva energeetilise aadrilaskmise maik man – seekord siis autori argielus tekkiva „elektrikatkestuse“ näol. Ka seekord võib olla tarvis haavu lakkuda. Kuigi vaatajasse see aspekt otseselt ei puutu.

Kui Non Grata kestvusaktsioone võiks kirjeldada kui suletud ajaraamiga performance’id, siis Metsamärdi kavandatavat aktsiooni võib vastupidiselt sellele kirjeldada avatud ajaraamiga performance’ina. Kui esimesel juhul lõpetatakse tegevus automaatselt, kui kell oma aja on täis tiksunud, siis viimase puhul sõltub lõppjaama jõudmine performance’is osaleja enese tegevusest. Metsamärdi teos lõpeb alles siis, kui tekst viimaks otsa saab, enesele võetud performatiivne ülesanne on ammendunud. Minu andmetel polegi eesti kultuuriruumis seni sellises mahus avatud ajaraamiga kestvus-performance’it tehtud.

Tüvitekstide ümmardamisele pühen­­dunud munk. Metsamärdi „5–9“ toob välja veel terve paketi huvitavaid konnotatsioone, mida vaataja võib küll teadvustada, ent tingimata ei pruugi. Kuidas mõjub EKAs kui kõrgemas kunstiõppeasutuses, kus muuhulgas koolitatakse ka kunstiteadlasi, mitme õppenädala jooksul pühendumusliku rituaalina välja mängitud üldkunstiajaloo näiliselt mõttetu ümberkirjutamine? Kas sellel lootusetult vananenud teadmiste tootmise ja edastamise viisil on meile pakkuda varjatud võlu? Milliseid reaktsioone tekitab õppekeskkonnas endale koha nõutanud ümberkirjutaja absurdselt pikaleveniv žest üliõpilastes ja õppejõududes? Kes ignoreerib, kes soovib osa saada, kes küsida, kes sekkuda?

Kuidas püsida akommunikatiivne, aga paradoksaalselt siiski kommunikeerudes? Milliseid nihkeid teadvuses põhjustab kirjutamise rutiin ümberkirjutajale enesele? Pole vist asjatu korraks osutada Melville’i Bartlebyle, kuigi viimane vaeseke oli Metsamärdist veel palju viletsamas rollis, sest oma iket polnud ta ju ise kanda võtnud ega omanud ta ka kirjutatuga mingit emotsionaalset sidet: vastuseks lülitus ta lihtsalt välja, korrutades nagu katkine grammofoniplaat: „Ma parem ei teeks.“ Kui Bartleby oli inimkirjutusmasin, mis mingil hetkel rikki läks, siis kes on Metsamärdi tegelaskuju? Kas kunstiteaduse tüvitekstide ümmardamisele pühendunud veider munk?

Performance’i „5–9“ puhul teatraliseeruvad ühekorraga – ja seda mitte aplombiga, vaid draamavabas vaikses noskerdamises – kaks justkui vastandlikku troopi: üha raskemini leitava mõttetu töö kummastav pühaduseoreool ja üha laiemalt leviva prekaarse töö ühiskondlik armetus. Kusagil kaugemal terendab ehk ka töö lõpu utoopiline teema, mis peaks post-scarcity ühiskonnas võimaldama väärtustada tööprotsessi rituaalset aeglustamist, millega ju ka Metsamärt siin tegelema asub. Oma valitud tegevusele keskendunud sunnismaisest tegelaskujust võib EKA koridoride tavapärases saginas saada justkui mingi konstant, mille abil möödujad võiksid oma ajakasutusest ja pühendumusest teadlikumaks saada. Aga juba krestomaatilise kunstiteadusliku teksti reprodutseerimise akt ise tõstatab mõningaid erialaprobleeme, mis autorit vaevalt et külmaks jätavad. Kuidas üldse mõelda üldise kunstiajaloo projektist, eriti sellisest klassikalisest, ent iganenud tekstist, nagu seda on Vaga oopus? Mida üldse teha alustrajava raamatuga, mida tänapäeval saab naudinguga lugeda vaid oma aja pragmaatilisuse eest vanades kommetes, sõnades ja väärtustes pelgupaika otsides? Kas pole probleemikeskne kunstiajalugu üldkunstiajaloole kui žanrile üldse otsustava põntsu pannud? Võib ju noor kunstiteadlane tänapäeval vabalt bakalaureusepaguniteni jõuda, ilma et teda kohustataks läbima tasapaksu ekskurssi kunstiajaloo algpunktist tänapäevani välja. Ma ei ütle, et see on hea või halb, see lihtsalt on nii. Midagi on vahepeal muutunud. Teiselt poolt tasub tuletada meelde ka James Elkinsit, kes on näidanud, et kui varem ilmselgelt Euroopa-keskset kunstiajalugu hakata üleilmse kreedo toel võrdsustavalt ümber kirjutama, viivad kuhjuvad probleemid, hoolimata heast tahtest välja võimatu missioonini. Ent kas kaotsi minema kippuvat üldisuse-illusiooni, mida vana Vaga ajal vankumatuks peeti, tasub üldse taga igatseda?

Korrastatuse ja rutiini poole. Edasi võib mõistagi minna ka isiklikuks ning häbematult küsida: mida see Metsamärt oma paastule manitseva žestiga siis taga leinab – oma kunstiteadusele ja kriitikale loovutatud noorust, oma eriala tõupuhtust või selle tüvitekstidele toetuvat turvalist tegelikkusepilti? Ei üht, teist ega kolmandat, ma loodan, aga mine sa tea ka – vastus võib ju selguda ka alles töö käigus. Vastus võib olla autorile suisa ilmutuslik, aga ega see veel ei tähenda, et meie vaatajana sellest osa pruugiksime saada. Iga tõsiseltvõetav performance on selle läbiviijale intiimne ja intensiivne privaatkogemus, mille teatav psühholoogiline läbitungimatus paratamatult publikut piinab. Vaikne, viisakas ja visa kohalolu, eriti kui seda intensiivistab pidev pühendumine „asjale“, võtab vaataja silmis ikka küsimärgi kuju. Küsida võib ka seda, et kas militaarsed rudimendid, mis on tuvastatavad Metsamärdi tegelaskuju image’is aitavad tal teise aega ja elukorraldusse tagasi minna, nii-öelda sõduriks käia? Ja kes siis ei igatseks aeg-ajalt restart’i?

Metsamärt on kunstikriitikuna värvikate partikulaaride ja detailsete üksikjuhtumite mees, aga võib-olla just seetõttu tõmbab teda tugevalt universaalide ja süsteemi, korrastatuse ja rutiini poole. On vägagi temalik, et kriitiku rahutut ja kerglasevõitu ametit, mis pahatihti sõltub flanöörilikest impressioonidest, tahab ta tasakaalustada iganädalase tekstidoosi üllitamise kohustusega. Ja eks seda ju tajuda ole, et ka kunstniku rollis on Metsamärt pigem haaratud kohustusest kui vabadusest, pigem usust kui armastusest.

Kui Anders Härm kirjutab oma peatselt kaitsmiseni jõudvas doktoritöös pea kõik performance’i-ajaloo ägedaimad hetked lahti allumatute kehade kesksele metafoorile toetudes, siis on igati tervitatav, et Metsamärt valib vahelduseks allumise, ent samas siiski autoripoosi, kus ei domineeri masohhism või salaviha. Ressentiment, millest Nietzsche hoiatavalt kirjutab, on talle olemuslikult võõras.

Kunstnik seab end vaatamiseks välja määramatuks ajaks ja nagu ikka on performance’i-kogemuses takkajärele vaadates kõige olulisemaks just mõni selline detail, mida ennustada ei suuda ka osavaim publikuteadvuse manipulaator. Sest mine sa tea, mis juhtuda võib. Aga võib-olla harjuvad nad temaga kunstiakadeemias kohe nii ära, et ei tee tast väljagi – las siis istub seal oma laua taga ja kribab, paljugi mis? Ning võib-olla ongi see tema valitud tekst sedavõrd „üld“, et ei lõpegi otsa. Kunstnikust saab siis oma tegelaskuju igavene ümber­kirjutaja koos kõigi kujuteldava transformatsiooni võimatute implikatsioonidega. Kunsti oma tinglikkuses lunastaks elu ise. Ja nii ta siis saabub, nunc stans, kunstitöötaja lõputu laupäev.

PS. Et juba performance’i kujustamine, elluviimisest rääkimata, on orgaaniline, elav protsess osutab üks viimase hetke täiendus. Kunstnik on otsustanud seada oma aktsiooni lõppkuupäevaks 30. septembri. Loodetavasti täidab ta endale võetud ülesande varem ja saab varem lõpetada, kui aga mitte, on ta otsustanud pooleli jäänud kladed hävitada. Panused tõusevad! Ja lõpetuseks, nagu ütlevad klassikud: „Me täname kõiki, kes pole meid takistanud!“

Hanno Soans on Aleksander Metsamärdi projekti kuraator.