Kunstiturg vajab haritud ostjaid

Justė Jonutytė: „Ärge lükake edasi oma esimest ostu liiga kaugele, sest koguja õpib praktikast rohkem kui teooriast, esimene omandatud teos õpetab rohkem kui ükski raamat.“

TRIINU SOIKMETS

Justė Jonutytė on Vilniuses elav ja töötav vabakutseline kuraator ja kunstikonsultant. Ta omandas magistrikraadi Šotimaal St. Andrewsi ülikoolis kunstiajaloos ja töötas seejärel kuraatorina Vilniuse Ruperti kunstikeskuses, Londoni Tate Modernis, New Yorgi Jonas Mekase fondis ja mujal. Aastatel 2013—2019 oli ta Vilniuse Ruperti kunstikeskuse juht.

Tänavusel „ArtVilniusel“ olid kaasatud kahte paneeldiskussiooni. Milline on sinu suhe messi ja selle korraldajatega?

Vestlusringi läbiviimine või paneeldiskussioonis osalemine on „ArtVilniusel“ saanud mulle iga-aastaseks traditsiooniks. Kunstikonsultandi ja nüüdis­kunstituru eksperdina on kunstimess täiuslik võimalus jagada oma kogemusi ja teadmisi, nii nagu on ka hea viis kohtuda kollektsionääride, kunstnike ja galeristidega. Sel aastal kutsuti mind esimest korda ka äsja loodud „ArtVilniuse“ nõuandvasse kogusse. Olen hea meelega valmis oma tähelepanekuid messi meeskonnaga jagama.

Üks paneeldiskussioonidest oli pühendatud NFT-kunstile ning see oli Lewben Art Foundationi organiseeritud väljapaneku osa. See teema erutab praegu kõiki. Samuti juhtisin vestlust Šveitsi kunstikonsultandi Thomas Staufferiga, kes rääkis kunsti kogumise põhjustest.

Milline on kunsti ja NFT-kunsti kogumise sarnasus ja erinevus, kui peaksid selgitama kellelegi, kes ei ole sellega tegelenud?

Erinevusi on kindlasti palju. Nagu arutasime galerist Olga Temnikova ja NFTde koguja Edgar Aronoviga, on kollektsionääride baas ja taust erinev. Praegu on traditsioonilise kunsti kogujaid, kes ostaksid NFTsid, vähe. Ostavad peamiselt krüptoentusiastid, kes varem ei pruukinud kunsti kogumisest üldse huvitatud olla. NFTde soetamiseks peab olema ka krüptovaluutat. Kui enamik kunstiteoseid eksisteerib valdavalt füüsilisel kujul ja need vajavad hoiustamiseks ja eksponeerimiseks füüsilist ruumi, siis NFTsid hoiustatakse digi­rahakotis.

Muidugi on ka sarnaseid jooni, näiteks nõudluse-pakkumuse aspektid: nõutavamatel traditsioonilistel kunstiteostel ja NFTdel on järelturg, kus kaubeldakse algsest palju kordi suuremate summadega. Samuti leidub mõlemas sektoris kollektsionääre, kes koguvad kirglikult – nad lihtsalt peavad saama selle teose, mis neile väga meeldib –, niisamuti nagu leidub neid, kellel kogumine kuulub investeerimisstrateegiasse.

Messil oli noore kollektsionääri sektsioon, mis aitas alustaval kogujal Leedu kunstimaastikul paremini orienteeruda ja mõistliku hinnaga oste teha. Mida soovitad neile, kes kogumisega alles alustavad?

Kuivõrd olin vestlusringidega hõivatud, jäin sellest osast ilma. Kuid selline sektsioon on kahtlemata suurepärane võimalus kummutada müüt, et kollektsioneerimine eeldab jõukust. Alustasin samuti oma esimeste teoste kogumist kunstitudengina, kui mul ei olnud palju raha, ja võin kinnitada, et turul leidub igasugusele rahakotile sobivaid teoseid kas või alles tundmatutelt, kuid peagi esile kerkivatelt tähtedelt.

Minu peamine soovitus neile, kes kogumisega alustavad: külastage regulaarselt muuseume ja näitusi, lugege kunsti kohta, suhelge teiste kogujate, kunstnike, kuraatorite ja galeristidega, süvendage oma teadmisi ja kuulake teiste arvamusi. Küsige nõu kunstikonsultandilt, kui vajate professionaali juhtnööre. Ning ärge lükake oma esimest ostu aina edasi, sest kollektsioneerimise vallas õpitakse praktikast rohkem kui teooriast, nii et esimene oma valduses teos õpetab rohkem kui ükski raamat.

Pärast messi korraldasid ka meistriklassi, mille teemaks oli kunstituru olukord. See oli ürituste seeriast esimene. Kes on selliste meistriklasside sihtgrupp ja millised on sinu muljed pärast esimest üritust?

Meistriklasside idee sündis varasemate kursuste korraldamisest. Olen neli aastat järjest pidanud sissejuhatavaid loenguid nüüdiskunstituru kohta kõigile, kes soovivad valdkonna kohta rohkem teada saada. Kas siis selleks, et alustada kogumisega, avada galerii, tegeleda fondidega või lihtsalt ennast harida. Kuulajaskond on olnud kirju, ulatudes meditsiini, õigusteaduse, moe ja ajakirjanduse alalt otse kunstini.

Nende kursuste vilistlastest on aastate jooksul välja kasvanud rühm, kes soovib kunstituru alaseid õpinguid jätkata, mistõttu kutsun nüüd esinema välismaa spetsialiste-kunstikonsultante, galeriste ja kriitikuid-teoreetikuid, et nad jagaksid samuti oma tähelepanekuid teemadel, millega tahame veelgi sügavamale minna. Tore, et esimesel õhtul oli maja kuulajatest pungil ning kindlasti sari jätkub.

Oled rajanud TEMA Projectsi ehk paiga, kus Vilniuses vesteldakse nüüdiskunstist. Räägi sellest ja oma sealsest rollist pisut täpsemalt.

Rajasin selle, sest nägin, et nüüdiskunsti kohta soovitakse rohkem teada saada ja et selleks ei ole kuigi palju võimalusi, kui ei kuuluta nn kunstimulli ehk siseringi. Nüüdiskunst ja kollektsioneerimine võivad hirmutada, kuid kui mõistetakse süsteemi toimimist, on lihtsam selles maailmas orienteeruda kas iseseisvalt või koos teistega, kes jagavad kunsti vastu samasugust kirge.

Meie põhiprogramm koosneb kunsti­turu ja -ajaloo kursustest. Pakume ka kunstikonsultatsioone eraisikutele, kes soovivad soetada kunstiteose, või juriidilistele isikutele, kes soovivad, et neil oleks kunstikollektsioon. Korraldame kunstireise rahvusvahelistele kunstimessidele ja -üritustele. Mulle pakub tõesti rahuldust, kuidas see kõik on sütitanud huvi nüüdiskunsti vastu, ning meie tegemistes osalenud on ostnud oma esimese või juba mitmenda teose tänu sellele, et nad on saanud uusi teadmisi.