Kunstnikele tuleb maksta õiglasemalt ja võrdsemalt

Ruben Steinum: „Meie eesmärk on saavutada kunstnikele töö eest vääriline tasu, iseäranis siis, kui nad näitavad oma töid riigi rahastatud institutsioonides.“

AIRI TRIISBERG

Ruben Steinum on Norra kunstnike liidu (Norske Billedkunstnere) president. See kunstnike ühendus on pühendunud professionaalsete kunstnike intellektuaalsete, sotsiaalsete, õiguslike ja majanduslike huvide parandamisele. NBK ühendab 20 alaliitu ja 3000 liiget, esindades nõnda enamikku Norra visuaalkunstnikke. Ruben Steinum alustab augustis tööd Norra nüüdiskunsti keskuse juhina (Office for Contemporary Art Norway, OCA).

Uus aeg, uus mudel

Airi Triisberg: Eesti ja Norra kunstnike ainelised tingimused tunduvad esmapilgul väga erinevad, kuid kui rääkida õiglasest tasustamisest, paistab olukord üsna ühesugune. Tahaksin meie kogemusi võrrelda. Minu lähtepunktiks on õiglasemate tasumäärade ettepanek, mille koos Maarin Ektermanniga jaanuaris kunstiavalikkuse ette tõime. Ettepanek sündis rohujuurealgatusena ja selle kujundamises osales ligi 70 kunstitöötajat. Teistes maades tegelevad soovituslike tasumäärade välja töötamisega enamasti kunstnike liidud või muud esindusorganisatsioonid, kuid Eestis ei ole kunstivaldkonna loomeliidud õiglase tasustamise küsimust prioriteediks seadnud, pigem isegi välditakse selle teema kõnetamist. Kui maikuus külastasin NBKd, siis ühe esimese lausena jäi mulle kõrva: „Meie peamine eesmärk tagada kunstnike õiglane tasustamine.“ Eesti peale mõeldes avaldas see seisukoht mulle sügavat muljet. Mida teete selle eesmärgi saavutamiseks?

Ruben Steinum: Näituste korraldamine ja neil osalemine on kunstnike põhitegevus ja seetõttu peab see tagama ka väärilise sissetuleku. Praeguses süsteemis on suur viga: näitustel osalemine on kunstnike töö peamine väljund, kuid see ei taga neile tegelikku sissetulekut. Meie eesmärk on saavutada kunstnikele töö eest vääriline tasu, iseäranis siis, kui nad näitavad oma töid riigi rahastatud institutsioonides. NBK on töötanud selle poliitika muutmise nimel 1970ndatest peale. 1977. aastal sõlmis meie organisatsioon riigiga tasustamislepingu (nr utstillingsvederlag). See on omamoodi üürileping, mis tähendab, et kunstnik saab tasu talle kuuluva kunstiteose eksponeerimise aja eest avalikus ruumis.

2014. aastal otsustas NBK alustada veelgi aktiivsemat võitlust õiglase tasustamise eest. Praegu oleme keskendunud kahele lahendusele. Esiteks läbirääkimine tasustamislepingu paremate tingimuste üle, sest 1970ndate leping vajab uuendamist. Me pole veel suutnud muuta kollektiivlepingut, kuid töötame selle nimel. Teiseks tuleb kunstnikule maksta ka selle töö eest, mida ta on teinud enne näituse avamist, näiteks installeerimine ja sellega kaasnev töö kohapeal. Oleme suutnud käivitada kunstniku tasustamiseks pilootprogrammi mahuga 600 000 eurot (6 miljonit Norra krooni) aastas. Oleme teinud ettepaneku, et kunstnikutasudeks eraldatakse riigieelarvest sihtotstarbeliselt raha, ka kunsti­asutused soovivad sellist lahendust. Pilootprogramm on endiselt pooleli. Me pole veel saavutanud sihtotstarbelist eraldust riigilt, siiani on ainult meie ettepanek. Norras ei ole enam levinud raha sihtotstarbe nii üksikasjalik lahtikirjutamine. Arvan, et kunstivaldkonnale oleks sihtotstarbeline rahastamine vähemalt ajutiselt hea lahendus, see aitaks kehtestada paremad standardid.

2013–2021 valitses Norras konservatiivne valitsus ja valitsuse liikmed ei soovinud kollektiivlepingu üle läbi rääkida, kuid nad mõistsid, et kunstnikele tuleb töö eest maksta. Seetõttu olime siis keskendunud just kunstniku tasule.

Triisberg: Kuidas tasustamisleping on siiani toiminud ja mida tahate selle juures muuta?

Steinum: Lepingu on allkirjastanud NBK, vabakutseliste kunstnike liit ja riik. Norras ei saa tavaliselt vabakutseliste loojate ühendused (neid peetakse ettevõteteks) sõlmida kollektiivlepingut sellisel viisil, nagu teeb seda ametiühing. 1970ndatel olid meie kunstnike liidu (siis Norske Billedkunstneres Fagorganisasjon) eeskujuks põllumehed, kes suutsid riigilt välja kaubelda kollektiivlepingu, nende kogemusest õppides saime ka meie sellega hakkama.

See leping kehtib ainult riigi rahastatud asutustele, teistele avalikult rahastatud institutsioonidele, näiteks munitsipaalasutustele, see ei laiene. 2015. aastal tellisime uuringu, et teada saada, kas lepingust on korrektselt kinni peetud. Kunstnikele oli makstud vaid kolmandik summast, mis oli lepinguga kehtestatud. Isegi meie oma organisatsiooni alaliidud ei olnud seda lepingut täielikult järginud. Me peame ka oma liidu sees teavitustööd tegema, et olla võimelised ühiselt võitlema parema tasustamise nimel.

Teine probleem on selles, kuidas tasu on määratud: selle aluseks on kunstiteoste arv näitusel ja kunstiteose hind. Õnnetuseks loob see olukorra, kus kunstnikele makstakse väga erinevalt ja ainult mõned kunstnikud saavad õiglaselt tasustatud. Tasulõhe võib olla väga suur, näiteks uue rahvusmuuseumi avanäitusel oli kõige väiksem tasu 340 eurot (3400 NOK) ja kõige suurem 38 960 eurot (390 000 NOK). See on sajakordne erinevus. Enamikule kunstnikest maksti 1000 euro ümber ja seda oli liiga vähe. Tahame seda lepingut muuta nii, et kunstnike tasud oleksid õiglasemad ja võrdsemad. Ka institutsioonid ei ole praeguse lepinguga rahul: neil on raske eelarvet koostada, sest tasu sõltub kunsti­teoste kõikuvast hinnast.

Alternatiivina töötame välja mudeli, mille aluseks on nii kunstiteoste arv, mida näitusel eksponeeritakse, ja ka näituseperioodi pikkus. Enne näituse avamist tehtud töö on eraldi tasustatud.

Kontrollimehhanism

Triisberg: Kui näitusel osalemise tasu on seotud kunstiteose hinnaga, siis puudub seos tehtud töö hulgaga, ent kinnistuvad kunstimaailma hierarhia ja ebavõrdsus. Alternatiivne ettepanek, mille poole püüdlete, tuletab meelde Rootsi MU lepingut. MU lepingus eristatakse samuti autoriõiguse tasu, mida makstakse kunstnikule tema kunstiteose avaliku eksponeerimise aja eest, ja osalustasu, mis kompenseerib kunstniku tööd näitusel, sealhulgas ettevalmistuskoosolekud, installatsioon, panus kataloogi, ajakirjandusega suhtlemine, avalikes programmides osalemine jne.

MU lepingu nõrk külg on see, et kui institutsioon ei järgi tasustamislepingut, siis sellele ei kaasne tagajärge. Sa mainisid, et ka Norras ei järginud kõik asutused lepingut. Kuidas panna asutusi lepingut täitma?

Steinum: MU lepingu tariifid on hästi struktureeritud, kuid need on liiga madalad. Me järgime Norras samalaadset tasustamismudelit, kuid püüdleme kõrgemate tariifide poole. Oleme analüüsinud mitme teise maa juba eksisteerivaid mudeleid: mõnes mudelis arvestatakse tasu suurus institutsiooni eelarve järgi (W.A.G.E. USAs), MU lepingus on tasu arvestamisel peetud silmas nelja kategooriat, sealhulgas külastajate arvu. Minu arvates on vale panna tasu sõltuma välistest teguritest. Tähtis on see, kui palju tööd kunstnik teeb.

Kuidas tagada seda, et kunstiasutus lepingust kinni peab? Selleks on väga lihtne lahendus. Oma kogemusest võin öelda, et kui meie jurist saadab institutsioonile e-kirja ja tuletab meelde, et lepingust tuleb kinni pidada, siis asutused tavaliselt seda ka teevad, muidu kaebame nad kohtusse. Kui leppe näol on olemas õiguslik raamistik, siis tuleb institutsioonidel lepet lihtsalt järgida. Kui aga on tegemist hea tava või n-ö pehme kokkuleppega, millel puudub õiguslik alus, siis on institutsioone märksa raskem distsiplineerida.

Triisberg: Nii Rootsi MU leping kui ka Norra tasustamisleping haaravad ainult riigi rahastatud institutsioone. Norras on 53 riigi rahastatud kunstiasutust ja neile kõigile on leping siduv. Eestis on seevastu väga vähe riigi rahastatud kunstiasutusi – ainult mõned muuseumid ja Tallinna Kunstihoone. Kui riigil paluda sekkuda, et tagada kunstnikele paremad töötingimused, siis kultuuriministeerium vastab, et nemad saavad reguleerida ainult nende institutsioonide tegevust, mida rahastatakse otse ministeeriumi eelarvest. Nad ütlevad, et neil ei ole mõju institutsioonidele, mis on riigist sõltumatud, kaasa arvatud need, keda rahastatakse munitsipaalselt või kes saavad kultuurkapitali toetust. Mulle tundub see väide absurdne, sest kultuurkapitali raha saadakse maksudest, mille on kehtestanud riik. See on ilmselgelt riigi raha, kuigi see pole otse kultuuriministeeriumi eelarvest tulnud. Peab leiduma viis, et riik vastutaks selle eest, kuidas avalikku raha kulutatakse.

Steinum: See on poliitilise strateegia küsimus ja soovitan alustada riigiga läbirääkimisi, et sõlmida töötasuleping, isegi kui see kehtib ainult mõnele institutsioonile, kelle raha tuleb otse riigi eelarvest. See ei saa kindlasti olla lõplik lahendus, aga vähemalt üks samm õiges suunas. Minu kogemus ütleb, et kui keskenduda ainult täiuslikule lahendusele, on oht jätta vahele kõik väikesed sammud. Olen alati püüdnud leida võimalust astuda kas või väike samm edasi.

Kui aga mõelda teiste rahastamisallikate peale, näiteks kultuurkapital, siis oleks ehk võimalik, et kunstnike liit teeks nendega eraldi lepingu või vähemalt lepiks kokku juhised, kuidas projektides, mida kultuurkapital rahastab, käsitletakse kunstniku töötasu.

Avaram vaatenurk

Triisberg: Küsisin hiljuti nõu Eesti Ametiühingute Keskliidult, kuidas õiglase tasu küsimusega edasi minna, ja nemadki soovitasid alustada riigiga läbirääkimisi palgakokkuleppe sõlmimiseks. Kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalga näide tõestab, et sellisel kokkuleppel võib olla laiem mõju. Kultuuritöötaja miinimumpalga tõus on viimastel aastatel tekitanud palgasurve ja palgad on tõusnud ka nendes organisatsioonides, mis ei ole kohustatud alammäärast kinni pidama. Miinimumpalga tõus mõjutab aga ainult neid kunstiasutuste töötajaid, kellel on tööleping, vabakutseliste töötingimused ei ole selle mõjul muutunud. Järgmise sammuna on tähtis jõuda kokkuleppeni, millest saaksid kasu ka kunstnikud ja teised vabakutselised kunstitöötajad.

Kui me avaldasime koos Maarin Ektermanniga õiglase tasustamise ettepanekud, saime sellele kolme sorti vastuseid. Kunstiasutuste juhid ütlesid, et neil ei ole piisavalt raha, et maksta kõrgemat tasu. Rahastajad nagu kultuuriministeerium ja kultuurkapital väitsid, et neil ei ole asutuste üle piisavalt mõjuvõimu, et olukorda muuta. Kunstnikud reageerisid ärevusega, et suuremad tasud muudavad kunstiväljal konkurentsi veel tihedamaks, nii et näitusevõimalusi jääb veelgi vähemaks. See hirm põhineb eeldusel, et kui kunstiväljal ringleva raha hulk jääb samaks, siis jagub tasude suurenedes raha vähematele kunstnikele.

Ärevus rahanappuse üle on kindlasti õigustatud, kuid ometi üllatab mind, kuidas seda muret kunstivaldkonnas väljendatakse. Olen ise vabakutseline kunstitöötaja ja minu panus loovisikute huvikaitsesse tõukub samuti eksistentsiaalsest hirmust. Mul on vaja teenida iga kuu alampalk, muidu kaotan õiguse sotsiaalsetele tagatistele, nagu näiteks tervise- ja töötus­kindlustus või tulevane vanaduspension. Riiklik alampalk tõuseb igal aastal, sest ametiühingud on teinud head tööd. Kuid alampalga tõus mõjutab ainult töölepingute alusel töötavaid inimesi, minu kui vabakutselise kunstitöötaja sisse­tulek jääb sellele vaatamata samaks. Ma ei jõua alampalga tõusule järele ja varsti ma ei saa enam endale lubada kunstiväljal töötamist. Ma ei karda seda, et kunstivaldkonna tasumäärad tõusevad, sest vabakutselisena on minu jaoks palju halvemad tagajärjed sellel, kui need jäävad samaks.

Steinum: Ka Norras on enamikul professionaalsetel kunstnikel raske saada näitusepinda. Ma kuulusin varem noorte kunstnike ühingu (Unge Kunstneres Samfund) nõukogusse. See ühing tegutseb näitusepaigana ja ka kunstnike liiduna. Umbes kümme aastat tagasi oli neil aastas kümne kuni kahekümne kunstniku näitus, kuid ühelgi neist ei makstud kunstnikule vääriliselt ja näituseaeg oli lühike. Nad otsustasid vähendada näituste arvu aastas neljani. Ma ei kuulunud siis nõukokku, kui nad selle otsuse vastu võtsid, aga ma arvan, et see on väga hea otsus. Tundub ekstreemsena vähendada näituseprogrammi kahekümnelt näituselt neljale. Aga kui võrrelda seda kunstnike arvuga, kes igal aastal näitusepinda taotlevad, näeb proportsioon teistsugune välja. UKS saab igal aastal 300–400 näitusetaotlust ja kas äraütleva vastuse saab 380 või 396 kunstnikku, pole just suur vahe. Kitsaskoht on mujal. Mõlemal juhul lükatakse tagasi tohutu hulga tugevate professionaalsete kunstnike näituse tegemise taotlus. UKSis on umbes 600 liiget, kulub kuuskümmend aastat, et kümme neist saaksid oma töid igal aastal eksponeerida. UKSis saadi aru, et on võimatu pakkuda näitusepinda kõigile kunstnikele, ja nad otsustasid keskenduda paremate töötingimuste loomisele, püüdes samal ajal ka toetada isetekkinud näitusepindu.

On tähtis aru saada, mida võrreldakse. Meie kogemuse järgi on vaatenurga nihutamine aidanud luua kunstnike kogukonnas arusaama, et muutused võivad pikemas perspektiivis olla positiivsed, isegi kui näitusepindade vähesus praegu masendab.

Tõlkinud Reet Varblane