Kunstniku, kujundaja ja sõbra Andres Rõhu mälestuseks

Pühapäeval leiti Tartus Veerikul oma ateljeest-kodunt surnuna kunstnik Andres Rõhu. Andres oli 3. aprillil saanud 56, muidugi väga varane minek.

Laiemalt teatakse Andrest kõigepealt raamatukujundajana. Vähemalt paarsada eestikeelset teost näevad välja nii, nagu tema seda teksti ja tervikut nägi. Mitmed neist kuuluvad meie kaunimate raamatute hulka. Kujundaja on liik kunstnikke, kelle nime alati raamatu siseküljelt näpuga taga ei aeta, ehkki võiks. Kujundus, rütm ja vaade on teksti lugemise juures äärmiselt tähtsad, hea kujundus on teksti parim tõlkija. See teeb raamatulugemise mugavaks ja arusaadavaks; ka keerulised raamatud on hea kujunduslahenduse korral ligitõmbavamad ega istu ehk oma raskusega liialt lugejale pähe. Kehvalt kujundatud raamat võib nässu keerata kogu lugemiselamuse, täiesti kindel.

Kuna Andres Rõhu neelas ise märkimisväärselt raamatuid, oli täiesti normaalne, et ta ei sallinud kujundajaid, kes teksti kõigepealt ise läbi ei töötanud. Palamusel pliidi ees istudes ja sigaretti pahvides läks ta sihukese asja peale endast välja: see on raju haltuura, see kujundaja ise pole ju ridagi raamatust lugenud!

Rõhu arenes aastate jooksul kujundajana minimalistlikumaks, ta ise väitis, et koristab liigseid ja segavaid jooni ära. Sealsamas Palamusel kiitis ta ühtelugu kaht kodumaist raamatukujundajat, kelleks olid Jüri Kaarma ja Jaan Klõšeiko. Kusagilt pealetükkimatust hetkest, kus kujundus ei domineeri, vaid aitab seda lahti muukida, võime otsida Andrese rõhuasetusi.

Aga vaatame veidike varasemasse aega. Andres Rõhu alustas maalikunstni­kuna, tema ema oli harrastusmaalija, keda juhendas Lembit Saarts. Vaba­kuulajana sai ta Tartu lastekunsti­koolis juhiseid Silvia Jõgeverilt; 1988–1993 õppis ta maalikunsti Konrad Mägi Ateljees Heldur Viirese ja Kaja Kärneri käe all. Pilte on olnud tal mitmetel näitustel ja on sõprade juures, kuhu ta neid aeg-ajalt „jättis“. Kurb küll, et ei jõudnud teha kolmest projekti Rõhu, Kivisildniku ja siinkirjutajaga, kus kahe viimase luuletused oleksid kommenteerinud mõnel galeriiseinal Andres Rõhu maale – üks tekstiline illustratsioon maali vasakul, teine paremal küljel. Tavaliselt käib asi vastupidi: teksti illustreeritakse, ning see vice versa mõte Andresele meeldis.

Andres Rõhu 3. IV 1965 – 16. V 2021

Erakogu

Andres Rõhu õpetas Tartu Kõrgemas Kunstikoolis arvutigraafikat, aga omalaadi lugu on see, kuidas ta selleni jõudis.

1995. aastal, kui asutati kuuleht KesKus ja Rõhu sinna küljendajaks võeti, ei teadnud ta oma sõnade järgi isegi seda, kuidas arvuti sisse lülitada. Ent kuna kompositsioonitaju oli paigas ja aju tugev kui kaigas, kujundas ta kiiresti oma kujunduskeele. Lehelugude illustreerimiseks hakkas Andres Rõhu kasutama mitte otsest, nn pressifotot, vaid hoopis oma sõprade – Toomas Kalve, Jaak Kadariku jt fotokunsti. Kui ma võtsin 1997. aastal KesKusi tööle kunagise kunstirühmituse Visarid liikme Jaak Olepi, väänas Andres Rõhu kohe algatuseks KesKusi kaanele Olepi kollaaži „Suudlus Leniniga“, kus trooniski täismusitatud Uljanov. Ühesõnaga, kõikvõimalikest eksperimentidest sündis Andres Rõhu oma stiil, kus oli ruumi nii fantaasiale, tekstile, kus oli piisavalt vabadust nii lugejale – ent ometi piisavalt rõhutusi autori teksti omapärale.

Mis seal siis ikka. Andres läks edasi, tema kujundatud raamatud jäävad alles ning on raudselt eeskujuks paljudele tulevastele kunstnikele, kes söandavad rinda pista kas või nii mastaapsete tekstidega nagu näiteks Mati Sirkeli tõlgitud Robert Musili 2000-leheküljeline „Omadusteta mees“.

Muu hulgas on Andres Rõhu kujundatud Boriss Pasternaki „Doktor Živago“, Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu“, Olavi Ruitlase „Naine“, Kalev Kesküla „Elu sumedusest“, Hasso Krulli „Jazz“, Michel Foucault’ „Diskursuse kord“ jne.

Muidugi tahaks veel istuda pliidi ees ja kallata sisse mõne plekk-kruusi täie pliidiserval soojenenud pagan teab millest kokku segatud ja millega kangestatud hõõgveini ning rääkida absoluutselt kõigest, ikka paar päeva järjest. Aga mida ei saa, seda ei saa.

Viimati võis Andrese töid avalikus ruumis näha aprillis 2017, kui ta osales Konrad Mägi Ateljee näitusel Tartu Kunsti­majas.

Mäletame Andrest kõige mõnusamal moel kui hääd sõpra ning absoluutse kompositsioonitaju ja ruumilise tasakaalutunnetusega tegelast.

Juku-Kalle Raid

KesKus

Eesti Kujundusgraafikute Liit

Konrad Mägi Ateljee Selts

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht