Kunstnikud ja kubatuur

Kuigi Tallinna kunstinädala suurnäitusele võib mõndagi ette heita, tuleb korraldajaid õnnitleda ja julgustada ka teisi kuraatoreid ekspansiivselt tegutsema.

RAIVO KELOMEES

Tallinna kunstinädala (Tallinn Art Week) suurnäitus „Katedraal tehnikale“ 11. – 16. VI, korraldaja kaasaegse kunsti keskkond Noar (Andra Orn ja Kadri Uus).

Tallinna kunstinädala kahe toimeka korraldaja Kadri Uusi ja Andra Orni ambitsioonikus väljendub tegevuse laiendamises, sedapuhku laevaehitusfirma BLRT territooriumile. Kunstinäituse tarvis oli hõivatud hiiglaslik laevaehitus­angaar, pompoosne korpus, massiivne kast ja külluslik kubatuur.

Korraldajad on kirjutanud: „„Katedraal tehnikale“ näitus heidab pilgu inimese olemusele tulevikuvaates. Milliseks me muutume ja milliseks muudab meid tehnoloogia ning kaasaegne tarbimisühiskond? Kuidas mõistame lähitulevikus inimlikkust?“

Näitusel osalesid Taavi Suisalu, Noolegrupp, Alina Orav, Juhan Soomets, Peeter Laurits, Ignas Pavliukevičius, Kiwa, Erki Kasemets, Elo Liiv jt. Timo Tootsi seeria „Memopol“ kolmandat osa reklaamiti tõelise suurteosena, mis ruumalalt seda kahtlemata ka on. Teiste autorite tööd nõudsid vähem ruumi ja mõned mahtusid vaid postamendile.

Esmalt püüan tungida ürituse mõttesse. „Tehnoloogia“, „tarbimisühiskond“, „tulevik“ ja „inimlikkus“ – ega midagi uut siit ei leia, aga väärib kordamist, sest võidujooks ajaga, kohanemine oludega on jääv. Näitusel oli näha kohanemist ja kriitikat, vahest kõige kriitilisem seisukoht jäigi Timo Tootsi kanda. See oli taas kommentaar jälgimisühiskonna ja isiklike andmete kättesaadavuse kohta.

Konteksti kunst

Timo Toots on astunud sammu edasi teel, mis on talle varasemast tuttav: isikuandmete esitamine näitusekeskkonnas privaatseks vaatluseks. Olen jälginud Tootsi tegevust 2009. aastast, kui ta tegi oma „Autahvli“, mis töötas samuti ID-kaardiga. Nüüd on tema projekt keerustunud ja täiustunud: juurde on tulnud privaatse vaatamise mõõde. Kui varasemad lahendused olid nähtavad ka teistele külastajatele, siis nüüd oli vaataja paigutatud eraldi ruumi, kus ta kohtus oma mobiilist ja netist tõmmatud isikliku info animeeritud versiooniga.

Timo Tootsi „Memopol III“ oli väljapaneku kõige kriitilisem ja muljet avaldanud teos.

Timo Toots

Peab ütlema, see oli muljetavaldav. Kõigepealt avaldas mõju ruum ise: selle suurus ja mugavaks tegemise viis (ekraani ette oli paigutatud tugitool privaatseks nautimiseks). Ka see, et külastaja nime hüüti robothäälega läbi valjuhääldi ning et tema isiklik info oli esitatud maitseka animatsioonina. Teistsuguses esituskohas ja väiksemas ruumis mulje kindlasti muutub. Vaevalt et tavapärases näituseruumis õnnestub sellist olukorda saavutada ja minu kogemuse järgi on see suurim ruum, mis on ühe teose esitamiseks Eestis kunagi kasutusele võetud. Selle eest võib Timo Tootsile õnne soovida.

Kui aga analüüsida teose „korraldust“, siis see hakkab põhjustama probleeme, sest teose läbilaskvus on madal, s.t teos on aeglane. Kõik vaatajad ei saa aru, mida peab tegema, kõigil ei ole kaasas nutimobiili ja ID-kaarti või passi, mis on osalemise peatingimus. Iga külastaja peale kulub oma viis kuni kümme minutit, ka andmete laadimine ja ootamine võtavad veel oma aja. Minagi pidin sabas seisma, kuigi ei olnud just palju külastajaid. Avamisel tekkis aga paratamatult ummik. Eks see väljapanek oli pigem kontrollimiseks: Timo Toots tuunis ja putitas ning lahendas installatsiooni kitsas­kohti. Tulevikus toimib see kindlasti paremini, kuid aeglusest ei ole pääsu.

Teisalt aga eks olegi kena, kui teos sunnib peale oma tegutsemisrütmi, näitus ei ole siis vaid läbijooksmiseks. Kokkuvõttes oli tegemist interaktiivse, telekommunikatiivse jälgimisühiskonna kriitilise teosega, mis jälgib nüüdisaega ja isikliku info esitamisega poeb vaatajale veelgi sügavamale naha alla.

Artikli teemaks pole arusaadavalt mitte pelgalt kunst, vaid kunst kontekstis. Kes kunstnikest seda kõige paremini kasutas? Timo Tootsile tuleb anda kõrgeimad punktid. Alina Orav ja Juhan Soomets võtsid ruumi ja laiutamise ettepanekut tõsiselt. Soometsa algoritmilised joonistused ja Orava ruumi nõudev laotus olid sujuvalt kohanenud antud võimalustega. Nende mõlema projektidel on ka uurimuslik taust.

Orav jätkas oma eelmisel aastal kaitstud magistritöö teemaga: mitmevaateline maal, mis ta siht, kõlab väljakutsuvalt. Sedakorda oli tegemist mitmevaatelise animatsiooniga (polyview animation) ehk siis varasema idee arendusega animatsiooni formaati. Vaataja paigutati installeeritud suurendusklaaside tõttu kindlatesse ruumipunktidesse, kust avanes kujutisele vaade, mida kunstnik oli soovinud.

Soomets peab oma töid robotimpressionismiks. Näitusel eksponeeritud töö oli teostatud möödunud aasta septembrist tänavuse maini. Ringjad kujutised tekkisid joonistusseadme ja tehis­intellekti liitmisel, joonistuste teke oli mõjutatud päevavalguse muutumisest. Valguse intensiivsus oli masinale sisendiks. Kunstniku väitel on teose teostanud generatiivne masin, mida siinkirjutaja ei ole kahjuks näinud, kuid on siin tegemist programmeeritud arvutigraafika elustamisega, mida teame juba 1960. aastatest.

Kiwa uuris 3D-glitch’i. Peeter Laurits, Erki Kasemets, Elo Liiv näitasid aga eesti kunstihuvilisele varasemast tuttavaid teoseid. Kas on ikka mõtet näidata uuesti seda, mida oleme näinud (kui tahes hea see ka pole), ning seda, mis ei ole kohapõhine ja mis ei ole tehtud ruumi mõõtmeid või olukorda arvestades. Just vormiline kontekstipõhisus oleks võinud olla kriteerium, sisuline sobivus on iseenesestmõistetav.

Katedraal?

Ka pealkiri „Katedraal tehnikale“ mõjub vastuoluliselt. Katedraal on ülev, suure­jooneline, ebamaine ja suurendab väärtust. Tehnika on pigem vastuoluline: ohu, ebakindluse, ka surma allikas, kuid on tsivilisatsiooni edasi viinud ja ka inimlikku olemist talutavamaks teinud. Tehnika asetatakse katedraaliga samale pulgale! Halo tulemusena ülistatakse tehnikat. Aga näitus pidi ju tegelema ka inimlikkusega?

Mõistagi oli pealkiri tuletatud ruumist endast, mis toimis võrreldavalt päris katedraalidega, sundis pea kuklasse ajama ja ennast väiksena tundma. Kõige paremini mängisid kokku Timo Toots, Alina Orav, Juhan Soomets, ka Ignas Pavliukevičius ja Noolegrupp olid teostanud arvestatavad ruumipõhised lahendused.

Kui Pavliukevičiuse teos koos mittetöötavate VR-prillidega oli muljetavaldav, ent ebaselge, siis Noolegrupp oli tavapärasemalt skulpturaal-ruumiline pluss interaktiivne. Tänu Triinu Jürvese kohalolekule sain sellest selgema pildi, võimaluse kogeda koostöist interaktsiooni. Et vaatajad peavad näituseruumis koos toimetama saavutamaks ühist esteetilist elamust, on värske tuulepuhang kriisiseisundis interaktiivses kunstis. Näitusekorraldaja selgitused ja tegevusse ahvatlemine kulusid vägagi ära. Giidi-mängujuhti soovitan ka teistele krüptiliste tehnoteoste autoritele, kunsti­teosest saab selgema mulje. Sama rolli mängis ka Timo Toots oma teose sees, aidates külastajatel tehnilisi probleeme käigupealt lahendada.

Tallinna kunstinädal (TAW) sisaldas arvukalt ka muid üritusi, sündmusi ja filmiesitlusi. Korraldajatele tuleb edu soovida ja julgustada ka teiste kuraatorite ekspansiivset tegevust Tallinna linna­ruumis ja miks mitte Eestis tervikuna. Iseäranis suvel on uued näitusekohad oodatud, olgugi et sinna jõudmiseks võib ehitustandril kraana allagi jääda, tolmustest kingadest rääkimata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht