Kunstnikud soome-ugri kultuuri kütkeis
Marika Alver: „EKA ekspeditsioonid on Eestis ainulaadsed, kuna ühendavad endas antropoloogia ja kunsti.“
Soome-ugri ekspeditsioonid on EKA kõige pikem traditsioon, millele pani 1978. aastal aluse Kaljo Põllu. Seni ei ole ükski suvi veel vahele jäänud. Viimasel kolmel aastal on ekspeditsioonide juhtimise üle võtnud antropoloog Marika Alver.
Marika Alver, millise suuna oled ekspeditsioonijuhina võtnud?
Kaljo Põllu eesmärk oli külastada kõiki Venemaal elavaid soome-ugri rahvaid ning tema fookuses oli väikerahvaste rahvakunst, selle motiivid, kompositsioon ja värvid. Kaasas olnud kunstitudengid töötasid peaasjalikult koduloomuuseumides, õppides kohalikku eluolu tundma esemete ja arhitektuuri kaudu. Inimestega väga palju kontakti ei olnud. Ekspeditsioonide iseloom oli puhtalt etnograafiline.
Viimastel aastatel on uurimisreisid üha inimestepõhisemad antropoloogilised välitööd. Kui varem oli ekspeditsioonide keskmes hõimurahvaste ainelise kultuuri ja elukeskkonna dokumenteerimine joonistena, siis nüüd on põhilisteks uurimismeetoditeks osalusvaatlus ja intervjuud.
Viimastel aastatel uurite te niisiis pigem inimeste argielu ja mõttemaailma, kui kitsamas mõttes kultuuri?
See on tõsi. Meie Peterburi reiside eesmärk oli uurida sealsete eestlaste sotsiaalset ruumi, keskkonda, mis on seotud inimestevahelise suhtlemise, kommete ja traditsioonidega, aga ka isiklike kogemuste ja mäluga. Kuna käisime Peterburis kaks aastat järjest, saime näha, kas ja kuidas on poliitiliselt ja majanduslikult keeruline aasta sealseid eestlasi mõjutanud. Me ei kipu avaldama oma poliitilisi vaateid, kuigi selleks, et informantidega tekiks usalduslik side, peab ka ennast avama.
Kuidas valite sihtkohad? Kas see sõltub sinu huvist või on selle taga laiem ühiskondlik tellimus?
Varem käidi igal aastal külas ühe soome-ugri rahva juures ja töötati peamiselt külades, peale Venemaa ka Soomes, Norras, Ungaris ja Slovakkias. Minu ajal on see järjepidevus katkenud. Ekspeditsioonid ei ole enam rahvakunsti- ega ühe soome-ugri rahva põhised, vaid oleme keskendunud pigem uurimisteemadele. Iga järgmise ekspeditsiooni sihtkoht ja uurimisteema on kasvanud välja eelmisest. Viimasel kolmel aastal oleme teinud välitöid peamiselt linnades. 2013. aastal Narvas, Narva-Jõesuus ja Ivangorodi lähistel külades käies uurisime, mil määral mõjutab inimeste igapäevaelu ja mõttemalle Eesti ja Venemaa riigipiir. Kogutud materjalidest sündis näitus „Piirist ja piiritusest“. Narva minemise idee tekkis lihtsast tõdemusest, et sealseid eestlasi võib vaadelda kui omamoodi soome-ugri vähemust: eestlased moodustavad linnaelanikest vaid neli protsenti. Peterburi sattusime peaasjalikult Narva Eesti Seltsist saadud heade kontaktide tõttu. Kui näiteks Kanada ja Siberi eestlasi on põhjalikult uuritud, siis Peterburi eestlaste omanäolist mitmikidentiteeti mitte nii väga. Loodan, et meie kogutud materjalid on seetõttu ka laiemas plaanis olulised ja vajalikud.
Kas üha rohkem lääne poole vaatavas ühiskonnas on tudengite huvi millegi täiesti võõra ehk Venemaa väikerahvaste vastu pigem kahanenud või eksootilisuse tõttu hoopis suurenenud?
See on küsimus, millele ma ei oska veel vastata. Olen tudengid välitöödele viinud Narva, Peterburi ja linnalähedastesse küladesse, mis ei ole just kõige eksootilisemad paigad. Usun, et kui teeksin ekspeditsiooni näiteks hantide või neenetsite juurde, oleks kaasa tahtvate tudengite hulk väga suur. Võin aga kindlasti väita, et ekspeditsioonidel osalevad tudengid on äärmiselt motiveeritud ja nendega on suurepärane koos töötada nii ekspeditsiooni ajal kui ka hiljem, kui materjali analüüsime. Asi ei ole alati eksootikas, vaid tudengeid tõesti huvitab sealne eluolu. Ma ei ole ka märganud, et oleks tuldud eelarvamustega à la vene värk, vaid ollakse väga avatud meelega.
Kas lähenemine uuritavale on EKA ekspeditsioonidel rohkem antropoloogide või kunstnike nägu?
Meile on seda vihjamisi ette heidetud, et oleme kunstnikud ja see, mis materjalist välja tuleb, ei ole tõsiseltvõetav, sest see on kunst. Minu eesmärk ei ole teha kunstnikest antropolooge, vaid pigem tutvustada neile antropoloogilisi uurimismeetodeid, mida hiljem oma loomingus rakendada. Kui mõelda nüüdisaegsele sotsiaalsele kunstile, siis kasutatakse inspiratsiooni ja materjali hankimiseks tihti osalusvaatlust. Usun, et kunstnike visuaalne lähenemine on välitöödel omamoodi pluss, sest antropoloogid on üldjuhul väga tekstikesksed. Visuaalne lähenemine aitab tihtilugu uuritavatel end kergemini avada, sest joonistav kunstnik püüab tähelepanu ja äratab uudishimu.
Kuidas kasutatakse ekspeditsioonidel kunstitudengite eriomaseid oskusi?
Kunstitudengid on suuresti panustanud kogutud materjali mitmekesisusse. Varem jagunesid uurimisteemad üliõpilaste vahel erialast lähtuvalt: nahatudengid uurisid nahkesemeid, tekstiilitudengid rõivaid ja tikandite mustreid, arhitektuuritudengid joonistasid üles talude plaani. Nüüd on ekspeditsioonil ühine uurimisteema, aga iga tudeng läheneb sellele oma nurga alt. Näiteks animatsioonitudengid panevad hästi tähele karaktereid ning kunstiteadlased oskavad nähtu-kogetu sõnastada ja laiemasse konteksti paigutada.
Kas oled mõne ekspeditsioonil osalenud kunstniku loomingus märganud ilmseid reisimõjutusi?
Pole kahtlust, et EKA soome-ugri uurimisreiside traditsioon on jätnud olulise jälje Eesti kunsti- ja kultuuriellu. Kindlasti on mitmed kunstnikud neilt reisidelt saanud inspiratsiooni ja ainest oma loominguks. Näiteks 1996. aastal asutas Kaljo Põllu ekspeditsioonipõhise kunstirühmituse Ydi. Ei saa alahinnata tõsiasja, et ekspeditsioonid ühendavad EKA teaduskondade tudengeid. Intensiivselt koos veedetud kolm nädalat panevad kindla aluse mitmetele hilisematele koostöödele ja -mõtlemistele.
Mis saab joonistustest, fotodest ja intervjuudest edasi?
Kadri Viirese ja Kaljo Põllu käe all valminud etnograafilised joonistused on üle antud ERMile, Hiiumaa taluarhitektuuri joonised kuuluvad vabaõhumuuseumile ja kunagi tehtud kaljujoonistuste koopiad on Eesti Kunstimuuseumis. Meile väga oluline osa ekspeditsioonitsüklist on näituseprojekt. Narvas ja Narva-Jõesuus tehtud välitööde näitust „Piirist ja piiritusest“ eksponeerisime nii TÜ Narva kolledžis kui ka okupatsioonide muuseumis. Selle ja eelmise aasta Peterburi ekspeditsiooni võtame kokku näitusega Peterburi Jaani kirikus. Tähtis on, et saaksime pärast ekspeditsiooni lõppu veel kord oma uuritavate juurde tagasi minna ja neile näidata, kui oluline on olnud nende panus. Kogutud materjali põhjal tehtud ettekannetega esineme ka konverentsidel.
Kas ekspeditsioone tehakse nii-öelda traditsiooniinertsist või on need reaalselt kasulikud?
Mõned aastad tagasi toimusid EKAs mitmesugused muudatused ja laual oli ka variant, et ekspeditsioonitraditsioon katkestatakse. Seepeale saatis grupp tudengeid EKA rektorile ja nõukogule kirja, kus toonitati ekspeditsioonide olulisust ja vajalikkust. Seega ei tulnud jätkamise initsiatiiv mitte juhtkonnast, vaid tudengitelt, kes olid uurimisreisidel osalenud. Tudengite seisukoht oli, et EKA ekspeditsioonid on Eestis ainulaadsed, kuna ühendavad endas antropoloogia, sotsiaalia ja kunsti. Uurimisreisid on oluline kogemus kunstnikele ning süstivad eneseusku ka uuritavatesse, andes märku, et nende kultuuri ja traditsioone väärtustatakse.