Kuraatori mured ja rõõmud

Rahvusraamatukogu näituse kuraatoril tuli eelkõige mõelda harulduste saali kaheteistkümne vitriini täitmisele.

MAI LEVIN

Näitus „Vive Tolli 90“ rahvusraamatukogu harulduste saalis kuni 30. III.

Kuraator valib tavaliselt ise teema või võtab pakutava vastu, kui ta on sellest huvitatud, kui ta hoolib autori(te)st. Tõsi on seegi, et igas asjas on suhkrutükk, mis teeb selle magusaks, sest süvenemisel võib teema osutuda huvitavamaks, kui esialgu tundub. Mõni teema on ettearvatult nii sisurikas, et paneb proovile kuraatori suutlikkuse seda rikkust esile tuua. Oma osa etendavad eksponeerimistingimused ja -koht. Michel Sittowi näitusel esitatud 21 maali oleksid mahtunud ka Kumu projektiruumi, ent muuseumi suures saalis olid need hoopis võimsamalt välja mängitud.

Ruumi ohver. Kujutlen Vive Tolli näitust Kumu suures saalis: 350 vabagraafilisest lehest, enam kui 130 kujundatud, valdavalt ka illustreeritud raamatust, 707 eksliibrisest ja tuhatkonnast joonistusest saaks esindusliku, tõeliselt ülevaatliku retrospektiivse valiku. Kunstniku suuremad, ent ruumide tõttu paratamatult fragmentaarsed näitused iseseisvusajal on toimunud Adamson-Ericu muuseumis („Tagasivaade. Vive Tolli 70“, 1998) ja Tallinna Kunstihoone galeriis („Maa on täis leidmist“, 2003). Viimane oli, nagu galeriinäitused ikka, vaid kolm nädalat lahti. Tolli pole kaugeltki ainuke klassik, kelle loomingust tahaks saada tervikpilti. Nähtavasti peab aga rahul olema sellegagi, et kunstniku 90. sünnipäeva puhul avati möödunud aasta lõpul kaks väiksemat, tema loomingu eri tahke tutvustavat näitust: üks rahvusraamatukogu harulduste saalis, teine, nüüd juba suletud, Hausi galeriis („Alati Teie, Vive Tolli“). Esimene hõlmab peamiselt kunstniku raamatuillustratsioone, vähesel määral eksliibriseid ja vabagraafikat, teine esitas valiku vabagraafikat aastaist 1960–1986.

Rahvusraamatukogu näituse kuraatorina pidin mõtlema eelkõige 12 vitriini täitmisele harulduste saalis, mis on mõeldud trükiste või väikegraafika eksponeerimiseks. Rahvusraamatukogul endal on kunstikogu, mis hõlmab eelkõige graafikat, peamiselt originaalillustratsioone ja eksliibriseid. Seda kogu on 1960–1980ndail hoolsalt kasvatanud Evi Kukk, kes on sel perioodil koostanud ka aastaraamatuid eesti eksliibristest. Vive Tolli eksliibriseid on seal umbes 310, originaalillustratsioone 17 raamatule.

Raamatukogu ei ole oma kunstikogu vaka all hoidnud: alles 2014. aastal eksponeeriti Vive Tolli lasteraamatuillustratsioone VI korrusel ja minigraafikat raamatukogu ning Mart Lepa kogust harulduste saalis. Vive Tolli raamatuillustratsioone ja eksliibriseid on ka teistes avalikes kogudes: Eesti kunstimuuseumis, Tartu kunstimuuseumis, Eesti kirjandusmuuseumis, F. R. Kreutzwaldi memoriaalmuuseumis Võrus. Eesti Kunstimuuseumist said näitusele võetud kolm vähetuntud, raamatuna mitteilmunud illustratsiooni A. H. Tammsaare miniatuurile „Kuningas ja ööbik“ (1977, söövitus) ning 12 eksemplaris trükitud väike mapp illustratsioonidega F. Tuglase novellile „Taevased ratsanikud“ (1985, söövitus), kirjandusmuuseumist kaks maketti Lewis Carrolli jutustusele „Alice imedemaal“ (1971), neist väiksem rohkem kapriis kui töömakett.

Illustratsioon A. H. Tammsaare miniatuurile „Kuningas ja ööbik“, söövitus, 1977. Eesti Kunstimuuseum

Pressifoto

Varaseimad illustratsioonid harulduste saali väljapanekus on tehtud Heljo Männi lasteraamatule „Uues majas“ (1962, akvarell, kriit). Aastail 1951–1961 loodud kujundused ja illustratsioonid jäid seekordsest valikust üldse välja, s.t umbes kaks viiendikku raamatuist, mille kaunistamises Tolli on osalenud. 1953. aastal kunstiinstituudi lõpetanud noorele graafikule oli raamatugraafika oluline teenistus.

Alahinnatud joonistus. 1950. aastate algupoolel läks Kihnu kunstis moodi. Vive Tolli diplomitöö oli kuueleheline ofordisari „Kalapüük Kihnu saarel“. Novogrudski raamatu „Väikesel saarel“ illustreerimisel (1954) lähtus ta lõpetamise eel Kihnus tehtud joonistustest, neid kasutas ka Mark Soosaar 60 aastat hiljem oma albumis „Merilehmad, painajad ning … Kihnu elab legendes“ (2014). Huvitav on raamatugraafika najal jälgida kunstniku arengut. Akvarellillustratsioonides Ellen Niidu „Rongisõidule“ ja käesoleval sajandilgi kordustrükis ilmunud Oskar Lutsu „Nukitsamehele“ (mõlemad 1957) ei tunne tulevast Tollit suurt ära, ent Heljo Männi lasteluuletusele „Pidu vihma ajal“ (1958) tehtud piltides on juba midagi pilleriinilikku. Mõnusalt väikeseformaadilistes sarjades F. Schilleri (1959–1961) ja Molière’i (1961–1964) teostest, mille üldkujundus on vastavalt Paul Reeveerilt ja Heino Kersnalt, elustavad kaasi vinjetid Tollile omases elegantses hoogsas sulejoonistuses. Tuši- akvarellijoonistused nelja Eduard Vilde romaani ümbrispabereil (1960) on stiililt lähedased Saaremaa kalurielu ainelistele vabagraafilistele gravüüridele aastatest 1959–1960, mil algas kunstniku tähelend ja millest mõningaid võis mullu näha Hausi galerii näitusel.

Kui huvitav ka poleks kunstniku küpsemisprotsess, tuleb kuraatoril selle kajastamise mõte maha matta, kui tema mängumaaks on 12 vitriini. Üle poole neist täidab joonistatud illustratsioon – enamasti guaši, kriidi-, pastelli- või värvilise pliiatsi joonistus muinasjutu- ja lasteraamatutele, vahel ka sule- või grafiidijoonistus.

Meil valitseb mõningane arengupeetus joonistuse hindamise osas. Osa kunstnikke ongi põhiliselt joonistajad, kelle puhul lihtsalt ei pääse selle ala tunnustamisest. Söövitustehnikate virtuoos Vive Tolli on vähemalt niisama imeteldav joonistuses, tema stiilipeenuse taga on vaimupeenus, intelligents ja huumor ning – last but not least – tundesoojus, mida Hausi näitust televisioonis tutvustades rõhutas Heie Treier. Tema illustratsioonid lähtuvad tekstist, samas loob ta oma paremates raamatukujundustes omaette pildimaailma, mis on nauditav tekstitagi. Tema 1977. aasta edu, peapreemia Kuldõun Bratislava raamatuillustratsiooni biennaalil illustratsioonide eest muinasjutukogumikule „Jutt mehest, kes teadis ussisõnu“ oli kuhjaga ära teenitud. Ta on suurepärane eesti rahvaluule ja rahvakunsti interpreteerija, ent elab sisse ka teiste rahvaste kultuuri, mida näitavad tema illustratsioonid gruusia muinasjuttudele „Saja rahva lugude“ sarjas. Tema kujundus Lewis Carrolli raamatule „Alice imedemaal“ (1971) vahendab teksti fantaasia- ja huumoriküllust pehmete toonidega ja rõõmsalt, laskumata vanaaegsete illustratsioonide bukvalismi ja liialdatud grotesksusse või uuemaaegsete pingutatud lapselikkusse. Isiku- ja kunstipärasusega torkab see igatahes silma populaarse raamatu rohkete kujunduste taustal. Nagu muinasjuttude, nii on ka sedalaadi lasteraamatute adressaat tegelikult eatu ning hea illustratsioongi adresseeritud heale, ilutundlikule vaatajale, olenemata east. Kolmteist korda välja antud Heljo Männi, Helle Raigna, Meeta Terri „Karu-aabits“ (1971) Tolli kujunduses on täiskasvanud kunstihindajalegi nauditav.

Söövitustehnika virtuoos. Graafilistes tehnikates illustratsioone hakati rohkem tellima ja seetõttu ka tegema 1950ndate teisest poolest peale. Puugravüüri kõrvale tõusis kõigepealt linoollõige. See sobis hästi August Jakobsoni muinasjutu- ja muistendiraamatute „Suur onu ja väike vennapoeg“ (1964) ning „Puujalaga katk“ (1965) illustreerimiseks. Viimasest on rahvusraamatukogus täiuslik illustratsioonikomplekt ja makett. Need näitavad Tolli põhjalikkust ja tollal reeglina tehtavat suurt käsitsitööd raamatu kujundamisel. Omal ajal tõendasid nad ka Vive Tolli stiili sobivust folkloorse ainestiku edasiandmiseks, tema erakordset vaistu selle vaimu tabamisel. See liin jätkus.

Tollile omasemas söövitustehnikas illustratsioonidega August Annisti raamatutele „Lauluema Mari lugu“ (1966), „Karske Pireta, maheda Mareta ja mehetapja Maie lood“ (1970), „Udres- Kudres, Päeva poeg“ (1990), millest esimesele langes osaks eriline tunnustus. „Udres-Kudrese“ illustratsioonid on valminud tasahilju 1970ndate algusest peale, peegeldades kunstniku stiili tolleaegset muutumist ning heites tagasipilke rohkem keskaegsele miniatuurmaalile kui Kristjan Rauale või Eerik Haamerile. Üks kuraatori rõõme oli, kui raamatukogu näituse avamisele tuli kaks inimest „Lauluema Mari lugu“ ja „Karske Pireta“ kaasas, et võtta kunstnikult autogramm.

Muinasjuttude ja kunstmuinaslugude kõrval on Vive Tolli silma paistnud luuleillustraatorina. Temalt on saanud kujunduse Marie Underi, Debora Vaarandi, Minni Nurme luulekogud. Sündmuseks kujunes Anna Haava luulekogu „Nõmmelill“ ilmumine Tolli söövitustehnikas illustratsioonidega 1964. aastal. Rahvusraamatukogule kuuluvate tõmmiste seas on eri variante mitmest Haava illustratsioonist, millest kunstnik valis lüürilis-tundelise ansambli aspektist sobivaima. Nõukogude ajal oli tavaline, et ajavahemik kujunduse valmimise ja raamatu ilmumise vahel venis. Nii ilmus Friedebert Tuglase novellide ja miniatuuride kogu „Muutlik vikerkaar“ 1968. aastal, julgelt moodsad illustratsioonid aga kannavad aastanumbreid 1967 või isegi 1966. Oli murranguline 1960ndate teine pool, mille suund nägemuslik-abstraktse kujundikeele poole kajastub nii Vive Tolli illustratsioonides kui ka vabagraafikas, näiteks krestomaatiliseks kujunenud sügavtrükilehtedes „Loss järve põhjas“ (1967) ja „November. Hingede aegu“ (1968), mille tõmmiseid eksponeeriti nii rahvusraamatukogus kui ka Hausi galeriis.

Sümbolistlik abstraktsionism. 1960ndate lennukusega on Vive Tolli loomingus võrreldavad aastakümned 1980ndate teisest poolest 2000ndate keskpaigani. Ta oleks nagu uued, võimsamad tiivad saanud. Ülejäänud kaheksa vabagraafikale määratud koht raamatukogu harulduste saalis täidavadki sümbolistlik-abstraktsed lehed aastatest 1988–2003, fantastiliselt erinevad lahendustelt ja Uku Kanni abiga fantastiliselt hästi trükitud. Nende seas on raamatukogule kuuluv leht „Jälg“ (1996), mis pälvis nn elutööpreemia esimesel graafikanäitusel-konkursil Wiiralti preemiale rahvusraamatukogus 1998. aastal. Mäletan, et žürii hinnang oli tollal üsna üksmeelne.

Vive Tolli on siiani suur raamatusõber, aga ka raamatukogude sõber. Tema vanemad õpilased mäletavad kindlasti õppetunde, mida ta viis nendega läbi endises teaduste akadeemia, nüüdses Tallinna ülikooli raamatukogus vanu illustreeritud raamatuid vaadates. Seepärast eksponeeritaksegi näitusel väikest valikut Eesti raamatukogudele, eestikeelse raamatu juubelitele ja kirjandusauhindadele tehtud eksliibristest. Näitusele panevad ajalise punkti Vana-Egiptuse kunstist inspireeritud joonistused raamatute raamatust võetud tekstile – Saalomoni „Laulude laulule“ Vello Salo tõlkes (2007).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht