Kureerimise poliitiline potentsiaal kriisiajal

Liisa Kaljula: „Kui Baltimaadel on mingigi võimalus mõjutada praegu Venemaal toimuvat, siis on selleks just demokraatliku, mitmekesise kultuuri toetamine.“

BRIGITA REINERT

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Märtsikuus avati Kumu suures näitusesaalis rahvusvaheline suurprojekt „Mõtlevad pildid“, kus esimesel kuul polnud väljas ühtegi kunstiteost. 2016. aastast koostöös Ameerika Ühendriikide Zimmerli kunstimuuseumiga ette valmistatud uurimusliku näituse „Mõtlevad pildid“ keskmes pidi olema Baltimaade ja Moskva kunstnike dialoog 1970. ja 1980. aastatel. Paar nädalat enne näituse avamist alustas Venemaa Ukraina vastu sõda ja dialoog lähiajaloo teemadel sai täiesti uue konteksti. Erakorralise olukorra tõttu toodi Kumus publiku ette tühi saal, kus näituse tekstiosa on esitatud muutmata kujul ning teoseid tähistavad teoste mõõdus nelinurgad seintel. Näitus hakkab teostega täituma järk-järgult, esimesed teosed ilmusid saalidesse 18. aprillil. Näituse kuraatorid on Eesti Kunstiakadeemia teadusprorektor, doktorikooli juhataja Anu Allas ja Eesti Kunstimuuseumi maalikogu juhataja Liisa Kaljula.

Näitust hakkasite ette valmistama juba 2016. aastal. Kuidas tööprotsess alguse sai?

Anu Allas: Sattusime Liisaga viis aastat tagasi mõneks kuuks Zimmerli kunstimuuseumi uurimistööd tegema. Liisa kirjutas oma doktoritööd ja mina tahtsin Kumu kuraatorina tutvuda Norton Dodge’i kunstikoguga, et tulevikus Zimmerliga koostööd teha. Samal ajal oli seal väljas Jane Sharpi kureeritud näitus „Mõtlevad pildid: Moskva kontseptuaalne kunst Norton ja Nancy Dodge’i kogust“. Vaatasime selle näituse kõrvale Dodge’i kogu Baltimaade kunstnike töid ja kuidagi hakkas meie vestlustes hargnema mõte näitusest, kus saavad kokku kõigi meie huvid: Liisa uurimistöö sots art’ist, Jane’i kompetentsus Moskva kontseptualismi osas ja minu soov tuua Kumu nõukogude perioodi kunsti näitustesse rohkem piirkondlikku ehk Baltimaade perspektiivi. Moskva ja Baltimaade kunstnike teosed astusid omavahel elavalt dialoogi ja nii see protsess algas.

Liisa Kaljula: Paar aastat hiljem alustasime juba uurimistööd Baltimaades, et anda näitusele värske materjaliga lisaväärtus ja tutvustada siinset vähem tuntud kontseptualismi. Meid käivitas avarama nõukogude kontseptualismi mõiste väljatöötamise võimalus ja ka Jane Sharpi näituse pealkirjas välja pakutud sõnapaar. Oli selge, et nõukogude kontseptualismi ei saa kirjeldada lääne kontseptualismi sõnavaraga, kuna Nõukogude Liidus puudus viimase peamine tekkepõhjus – võimas kunstiturg. „Mõtlevate piltide“ puhul oli meil aga kohe aimdus, et selle sõnapaariga saab toimetada ka Baltimaade materjali peal, sest kui vaadata kas või Nõukogude perioodi Eesti kunsti, siis on seal omajagu selliseid teoseid, kus küsitakse, mis asi on pilt, dekonstrueeritakse klassikalist natüürmorti või maastikuvaadet. Zimmerli samanimelisest näitusest ei võtnud me niisiis üle teoste valikut ega ka teemagruppe, vaid näituse pealkirja ja Moskva kontseptualismi valiku, mille dialoogipotentsiaal baltlastega oli kõige suurem.

Paar nädalat enne näituse avamist alustas Venemaa sõda Ukraina vastu. Sellest lähtuvalt otsustati näitus avada tühjade saalidega: teoseid pole, kuid nende asukohad on tähistatud, seinatekstid ja etiketid on samuti paigas. Mida selline žest endast kujutab? Kuidas selleni jõuti?

Kaljula: Ennekõike on see sõjavastane žest ja ühe postsovetliku rahva solidaarsusavaldus teisele sama saatusega rahvale. Selle tõttu, mis Ukrainas praegu toimub, on ilmselt paljudel Ida-Euroopas tunne, et nende harjumuspärasel tööl ei ole enam mingisugust tähendust, et on võimatu jätkata senist toimetamist, nagu poleks midagi juhtunud.

Kuna pidime näituse avama just sel ajal, kui inimesi oli tabanud šokk sõja puhkemise pärast, tuli meil direktorite ja kuraatoritega aru pidada, kuidas peaks muuseum sõjale reageerima, et mitte mõjuda eskapistlikuna, ent mitte minna ka kaasa emotsionaalse ja valimatu Venemaa kultuuri boikotiga. Muuseum on siiski teadusasutus ja teadmispõhiselt tegutsedes ei oleks me saanud näituselt välja noppida Moskva kunstnikke, kelle puhul on ju teada, et nad olid nõukogude ajal dissidendid, on ammu jalgadega hääletanud ja Venemaalt lahkunud ning elavad nüüd New Yorgis, Pariisis, Prahas, Kölnis ja mujal. Otsustasime lõpuks, et protestime selle koletu sõja vastu ega pane esialgu välja ühtegi kunstiteost.

Vene kultuuri boikott on viimasel ajal Eesti kultuuriväljal terava arutelu põhjustanud. Mulle on jäänud mulje, et Zimmerli kunstimuuseumi kogude puhul ongi suuresti tegemist põrandaaluse ja võimuvastase kunstiga. Miks ikkagi tsenseerida dissidentlikku kunsti? Kas siin pole tegu mitte publiku kunstiteadlikkuse alahindamisega?

Allas: Dodge’i kogu ei sisalda ainult põrandaalust või dissidentlikku kunsti, vaid – eriti nõukogude aja lõpust – ka palju selliseid teoseid, mida sai ka avalikult näidata, ehkki need hälbisid sotsrealismi kaanonist. See on ilmselt olnud ka Dodge’i peamine valikukriteerium. Teosteta näitus pole kindlasti tsensuuri tulemus, kas või juba sellepärast, et teoste puudumine oma kohalt valmistab ette pinna need tööd siiski välja panna, mida aprilli keskpaigast ka teinud oleme.

Violeta Bubelytė (1956). Akt nr 23. 1983, hõbeželatiinfoto. Leedu Riiklik Kunstimuuseum

Pressifoto

Tühjus näitusesaalis osutab muu hulgas ka sellele, kui keeruline on sellises olukorras teha õiget otsust. Ükskõik milliseid versioone me poleks ka arutanud, alates sellest, et teeme näituse nii, nagu plaanitud, kuni selleni, et jätame väljapaneku üldse ära, tundusid need ikka kellegi suhtes ebaõiglased. Teosteta saal koos väljapaneku karkassiga, milleni lõpuks jõudsime, kajastab kõige selgemalt tõdemust, et me ei saanud seda näitust teha nii, nagu plaanitud, aga ei saanud ka tegemata jätta. Kuna tegemist on kontseptuaalse kunsti näitusega, siis kasutasime olukorraga toimetulekuks selle kunsti enda vahendeid.

Kaljula: Tuleb arvesse võtta sedagi, et ka Eestis on Vene kultuuri boikotti puudutav arutelu sõja algusajaga võrreldes omajagu muutunud ja arenenud. Kui sõja alguses oldi valdavalt emotsionaalsed, vihased ja hirmul, siis nüüd on diskussioon juba pisut rahulikum ja ratsionaalsem ning, mis oluline, ka konstruktiivsem. Nagu president Alar Karis mõne nädala eest ülikoolide otsust kommenteerides ütles, tuleb hoolega vaadata, millised mõjutusvahendid toimivad sõja lõppemise kasuks ja millised kahjuks. Arvan ikkagi, et sõja alguspäevil ei oleks meil üldise emotsionaalse fooni tõttu olnud võimalik seda näitust tavapärasel kujul avada, kuid, mida nädal edasi, seda selgemaks on saanud vajadus seda näitust siiski eksponeerida. Kui Baltimaadel on mingigi võimalus mõjutada praegu Venemaal toimuvat, siis on selleks just demokraatliku, mitmekesise kultuuri toetamine. Nõukogudeaegsete teisitimõtlejate kunst esindab sümboolselt just sellist kultuuri, esindab vastuseisu totalitaarsetele režiimidele kui sellistele.

Milline on olnud teie koostöö näituse kujundaja Mari Kurismaaga? Kujundaja roll omandas uue tähenduse, kui otsustati näitus avada teosteta.

Allas: Kujundaja roll on eriti seda laadi mahuka ja keerulise näituse puhul alati suur. Mari on väga kogenud kujundaja ja tunneb ka hästi tollast kunsti, pealegi on näitusel ka mõned tema enda tööd. Me valisime ta alguses sellepärast, et oli tarvis kedagi, kes teoste massiiviga hakkama saaks ja materjali tunnetaks, aga tööprotsessi käigus omandas hakkama­saamine ja tunnetamine hoopis teise tähenduse.

Kaljula: Ütleksin lausa, et kriisiolukorras väljus Mari tavapärase kujundaja rollist ja asus pigem kunstniku positsioonile, sest tegu ei ole ju lihtsalt tühjaks jäetud valge kuubiga, nagu mõned üksnes pressiteadet lugenud inimesed on arvanud. Tegu on tervikliku keskkonnaga, mis resoneerib muu seas nende tunnetega, mida paljud inimesed praegu läbi elavad: turvatunde puudumine ja kaotusvalu, eksistentsiaalne äng ja abitus. See keskkond võib mõjuda ka tumeda tulevikuennustusena maailmast ilma kultuurita – Ukrainas on see praegu reaalsus. Oleme muide näitusel osalevatelt kunstnikelt saanud palju positiivset tagasisidet muuseumi kontseptuaalsele žestile, nii et kontseptualistid ise on selle lahenduse heaks kiitnud.

Kuidas ja millistel alustel teosed saalidesse ilmuvad?

Allas: Igasse ruumi ilmub kõigepealt üks teos, mis avab selle ruumi tuuma, seejärel teine, kolmas jne, kuni lõpuks on näitus loodetavasti vaadata enam-vähem täies mahus. Valikul lähtume konkreetsetest teostest ja ka sellest, kus need ruumis asetsevad ja kuidas tühja karkassiga kõnelevad; kunstnike rahvuse, päritolu jt suured kategooriad jätame kõrvale. Kui olime selle skeemi välja mõelnud, siis tuli pähe, et tegelikult võiks mõnikord mõne näituse päris planeeritult sel viisil protsessina üles panna, et õhutada vaatajat mitu korda tagasi tulema. Teose tähendus muutub üksjagu seoses sellega, millised teosed on selle kõrval: üksikut teost tühjas ruumis tajub vaataja hoopis teisiti kui tihedalt täis riputatud seinu.

Kaljula: Selleks et vältida ühiskondlikult tundlikke lahendusi – Eestis tuleb meil ju arvestada ka siinse venekeelse elanikkonnaga, keda ei tohi karistada selle sõja eest –, lähtume ühtlasi kõige neutraalsemast visuaalloogikast: alustame mustvalgema materjaliga ja liigume värvilisema poole. Selline lahendus võimaldab põigelda kõrvale rahvusküsimusest, mida oleme algusest peale tahtnud teha. Just seetõttu on kogu näitus üles ehitatud rahvusüleste teemade, mitte rahvusboksidena. Kuid see kõneleb ka sellest, et sõjaajal, mis on olemuselt klassikaline piirsituatsioon, muutub maailm sageli mustvalgeks ning suurema eesmärgi nimel ollakse nõus loobuma mitmetest demokraatliku ühiskonna vabadustest. Me ei tohi aga unustada neid vabadusi olukorra paranedes tagasi tuua, sest kui me seda ei tee, on Eesti varsti üsna tüüpiline Ida-Euroopa riik, kus on kriisisituatsioonis demokraatiast loobutud. Nagu Ungari pealt praegu näeme, on demokraatiast loobumine tegelikult üsna lihtne, selle tagasitoomine aga väga keeruline protsess.

Millised on peamised märksõnad, mis iseloomustavad siinse piirkonna 1970ndate ja 1980ndate kunstnike põlvkonda? Mis eristab seda põlvkonda eelmistest?

Allas: Põlvkondlik erisus tekkis juba 1960. aastatel, mil said täiskasvanuks need, kes ei mäletanud sõda ega tundnud enam hirmu otseste repressioonide ees, nagu see oli 1940. ja 1950. aastatel. Sulaaja ja sellele järgnenud aastate Nõukogude Liit oli teistsugune riik kui varasematel kümnenditel: kõigile piirangutele vaatamata siiski liberaalsem, jõukam ja vabam. Kuuekümnendate põlvkond Nõukogude Liidus oli ka esimene, kes ei tundnudki mingit teist, sõjaeelset maailma: nende suhe oma keskkonnaga oli teistsugune kui varasematel põlvkondadel. Nad ei loonud kunsti kaudu alternatiivseid reaalsusi, vaid suhtlesid aktiivselt ümbritsevaga, mängisid võimukujunditega, õrritasid süsteemi jne. 1970. aastatel küll keerati kraanid uuesti kinni ja kontakti muu maailmaga jäi vähemaks, aga senine kogemus oli siiski kunstnikke kujundanud ja seda ei saanud enam olematuks teha.

Kaljula: Puhtkunstilises plaanis eristas seda uut põlvkonda veel loobumine eelmise põlvkonna subjektivistlikust kunstnikupositsioonist, usust sellesse, et kunstniku pealisülesanne on väljendada oma kordumatut maailmapilti ja unikaalset sisemaailma. Käsitleme oma näitusel uut põlvkonda kontseptuaalsena ka seetõttu, et nad kasutasid mitmeid võtteid uuenenud kunstnikupositsiooni väljendamiseks: näiteks seeriaprintsiipi, mis oli palju anonüümsem, haakus moodsa tööstusliku tootmisega ja võimaldas loobuda eelmise põlvkonna üksikust auraatilisest maaliruudust; aga ka fiktiivseid või masinlikke autoripositsioone, mis võimaldasid kunstnikel luua väljamõeldud autori, kes teose nende asemel realiseeris. Lätlane Jānis Borgs, kes oli muide ka üks kontseptuaalse kunsti mõiste maaletoojaid Baltimaades, katsetas 1970. aastate arvutijoonistustes masinliku autoripositsiooni loomisega.

Kas sel näitusel on ka mingi alateema, mis kerkib kuidagi rohkem esile?

Allas: Sel näitusel on mitmeid eesmärke ja üks nendest on tuua üldiselt väga maskuliinses kontseptualistide seltskonnas esile võimalikult palju naiskunstnikke, muu hulgas selleks, et näidata kontseptuaalse kunsti strateegilist arsenali avaramalt. Kontseptuaalsus ei pruugi tähendada ainult töötamist sõna ja kujundi, lakooniliste žestide või totaalsete maailmamudelitega, vaid ka märksa paindlikumate, voolavamate, subjektiivsemate kategooriatega, näiteks kehataju ja ruumitunnetusega. Täielikult naiskunstnikele ongi üles ehitatud „Keha ja ruumi“ teemaplokk. Irina Nahhova, Violeta Bubelytė, Mari Kaljuste, Mari Kurismaa, Rimma Gerlovina ning Juzefa Čeičytė lähedal eksponeeritakse ka Kazimiera Zimblytė maale, ümber nurga Nadja Stolpovskaja installatsiooni, paar ruumi edasi Sirje Runge maalisarja jne.

Kaljula: Usun ja loodan, et suudame pakkuda uut mõtteainet nõukogude perioodi kunsti uurimisse veel nii mõnegi teemagrupiga. Näiteks „Linna­sekkumised“ näitab Baltimaid uue linnakultuuri kasvulavana: oldi üsna radikaalsed oma kujutlustes, kuidas oma linn sümboolselt tagasi võita ja see enda tarvis ümber kujundada. Nõukogude impeeriumi südames Moskvas oli avalik ruum enam võimu kontrolli all ja seal sellist uut linnakultuuri nõukogude aja lõpus ei tekkinud. Teame hästi, kuidas lõppes 1974. aastal kunstnike katse panna oma teoseid välja Moskva äärelinna tühermaal: see katse on ajaloos keskvõimu ebaproportsionaalse reaktsiooni tõttu tuntud buldooserinäitusena. Seda kõike arvesse võttes jahmatavad „Linnasekkumiste“ teemagrupis oma julguse ja radikaalsusega nii lätlased Jānis Borgs ja Pollutsionistid, leedukas Mindaugas Navakas kui ka eestlased Sirje Runge ja Jüri Okas.

Millistest kogudest veel on teoseid näitusele valitud? Millist rolli need näitusetervikus mängivad?

Kaljula: Näitusel on muidugi teoseid kõigist suuremaist Baltimaade riiklikest kunstimuuseumidest: peale Eesti oma ka Läti ja Leedu riiklikust kunstimuuseumist. Aga eriti just Läti ja Leedu puhul ei ole kogumispoliitika pärast raudse eesriide langemist raha vähesuse ja teinekord ka museoloogia jäikuse tõttu murdnud välja klassikalise kunstimuuseumi kolme valdkonna ehk maali, skulptuuri ja graafika eelistamisest. Kontseptuaalne kunst on aga sageli selline, mis tavapärase kolmikjaotuse alla ei mahu. Nii ei ole näiteks Leedu riiklikud muuseumid pidanud oluliseks omandada performance’ite dokumentatsiooni, Lätis on aga eramuuseumid võrreldamatult suurema ostuvõimekuse ja uuendusmeelsema ostupoliitikaga teinud kontseptuaalse kunsti omandamisel sisuliselt puhta töö.

Allas: Seoses selle näitusega, aga ka laiemalt pakuvad mulle huvi Baltimaade kaks suurt erakogu, kusjuures hiljuti on avatud ka muuseumid: Riia Zuzeum, mis põhineb Jānis Zuzānsi kogul, ja Vilniuse MO muuseum, mille aluseks on Danguolė ja Viktoras Butkuse kogu. Kui riiklike muuseumide kogudes sisalduv on suhteliselt hästi teada, siis just neist erakogudest leiab palju uut ja väärt materjali. Samavõrra valgustav on nende muuseumide siseloogikaga tutvumine, arusaamine sellest, miks ja kuidas need on loodud, kuidas uued institutsioonid ennast kunstiväljal positsioneerivad ning kunstivälja muudavad jne.

Kuidas sobib selline teemasuund teie muu uurimistööga? Mille üle on põhjust selle kogemuse puhul tänulik olla?

Kaljula: Minu jaoks on selle näituse ettevalmistamine olnud senise uurimistöö loomulik jätk, sest püüdsin juba oma doktoritöös nuputada, mil moel kontseptualism nõukogude tingimustes erinevaks kujunes ja kuidas saaks sellest rääkida või kirjutada, võttes arvesse teistsugust ühiskondlik-kultuurilist konteksti. Siinsete kunstimõistete kujunemine mõjukatest lääne omadest erinevaks on olnud minu kui Nõukogude perioodi kunsti uurija üks kinnisteemasid ja ilmselt on seda tunda ka Kumu suure saali näitusel. See näitus on aga olnud kõige paremas mõttes tiimitöö, kuhu igaüks on toonud kaasa oma tugevused. Anu kõigutamatu usk, et Kumu suudab selle näituse tuua Euroopasse ja Baltimaade tarvis kontekstualiseerida, on olnud siiski kõige alus. Jane on olnud uskumatult kannatlik, pandlik ja avatud meie avantüürile: ta ei ole hoidnud kramplikult kinni näituse esialgsest lahendusest, vaid lasknud sel edasi areneda, alustades Baltimaade materjali lisamisest ja lõpetades suures saalis esimesel kuul esitletud sõjavastase žestiga.

Allas: Me ei ole kaugeltki ainsad Nõukogude perioodi kunsti uurijad, kes on just viimastel aastatel oma huvide regionaalset perspektiivi avardanud, eriti just teiste Baltimaade suunal. Eesti kunstiajalugu on nii väike, et paratamatult jääb see ruum liiga kitsaks. Tavaliselt teame aga palju rohkem suurte kultuurrahvaste kunstiajaloost kui oma naabrite omast. Selle näituse tegemise üks suuremaid võite on see, et oleme väga põhjalikult tegelenud läti ja leedu kunstiga. Meie kasutusse ja pildimällu on lisandunud palju uut materjali, aga olulisemgi on asjaolu, et sellega on muutunud eesti, läti ja ka leedu kunstiajaloos kinnistunud narratiiv. Näiteks leidsime mitmeid teoseid, mida pole oma kunstiajaloos teab mis oluliseks peetud, aga mis osutusid selle näituse kontekstis kõnekaks. Hierarhiate nihestamine ja tõlgendushorisondi avardamine on igale kunstiajaloolasele oma töö juures kõige huvitavam.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht