Kurjuse hirm, hirmu kurjus

Andri Ksenofontov

Anu Juuraku näitus „Kurjuse kannul”Hobusepea galeriis 31. II – 11. IV. Anu Juurak istus maha koos oma kolmandakursuse graafika ja skulptuuri eriala üliõpilasteganing koos hakati joonistama terroriste,kelle fotod olid Internetist alla laetud. „See einäe üldse terrorist moodi välja, see on poeedinägu.” – „See näeb välja nagu keegi „Sõrmusteisandast”.” – „Nagu uruk-hai.” – „Ei, pigemmõni Mordori kiitsakas mäekoll.” Ühel perekonnasündmuselmärkas Anu Juurak, et pisikesugulane, kelle vanemad on leebed inimesed,esines ootamatute väljaastumistega: „Kes onsüüdi!?”, „Ärge virisege!”. Lapsevanemad laiutasidkäsi: „Me panime ta lasteaeda”. Millistemänguasjadega siis lapsed mängivad?

Anu Juurak leidis poest komplekti „Rahuarmee”:
kaitsevärvi tumerohelisest plastist relvad,
sõdurid lahingu- ja riviasendis. Mängukomplekt
oli varustatud isegi riigilippude ja üksikasjaliste
kaartidega, et rahuarmee võitlejad
vaenlase ära tunneksid ja üles leiaksid, et teda
hävitada. Anu Juurak laotas sõduritest lahingukompositsiooni
Hobusepea galerii seinale,
lisades mitmekeelseid jutumulle sõjaväelaslike
käskluste, ettekandmiste ja kirumistega.
Hobusepea keldris jooksis viietunnine video,
mille keegi oli kokku pannud poliitikute esinemistest
Ameerika Ühendriikide ringhäälingus
ning Internetti üles laadinud. „Kes meie kiires
maailmas sellise video lõpuni vaatab?” küsib
Anu Juurak, „nüüd klikitakse ainult siit-sealt
Internetti.” Üleval saalis on üsna traditsiooniline
maailmahuku pilt: maa lõheneb, majad
varisevad, inimesed kukuvad sügavikku. Suures
panoraamvaates külvavad arvutigraafikud
kui verejanulised poisikesed surma ja hävingut
batsillide hulgas, kes näevad luubi all välja kui
inimesed. Anu Juurak riputas hävingumaastiku
täis rahuarmeekoptereid ja -sõdureid ning
lõhestas suure pildi veel omakorda tükkideks.
Justkui polnuks sellest veel küllalt, kirjutab ta
pildilõhedesse Reza Negarestani kokkuvõtte
hirmutüüpidest tänapäeva maailmas. Meie
maailm ei ole enam postmodernistlikult kõike
embav ja kõike salliv nagu möödunud aastatuhande
lõpus, kinnitab Anu Juurak. Praeguses
globaalkülas on iga kaugeim maailmanurk
otse meie köögiakna all. Nende seni kaugete ja
nüüd käeulatusse sattunud maailmanurkade
asukad, looduskatastroofid, viirusetüved ja religioonid
on hirmuäratavad. Kohe-kohe tulevad
ja lasevad uksekella. Kohe-kohe tulevad ja teevad
maja maatasa, kui uks kogemata püsti jääb,
lasevad naljapärast uksekella. Tegelikult on see
maailmalõpupilt võetud filmist „2012”, sest
kinos peab nalja saama. Ning näituse pealkiri
„Kurjuse kannul” on laenatud Ameerika samanimeliselt
teleserjalt, mida võib jupiti vaadata
väikesel videoekraanil terroristide portreede
kõrval. Nüüd on suurte hirmude koostisained
ükshaaval ritta seatud: Interneti-pildid, mängusõdurid,
meediamöla, Hollywoodi plaksumaisi-
kiskujad. Kõik koostisained on mürgised,
aga mitte tapvalt. Milline kergendus. Heliseb
uksekell. Naaber tuli kõigest tuletikke laenama.
Palun! Kraapsa tumeda otsaga vastu topsiserva
ja ära end põlema pane, sõber. Tšau, aleikum
assamalla!
Näitus pöörles ümber kahe telje. Horisontaalne
telg ühendas vastasseina asuvaid terroriste
ja rahuarmeelasi. Mõlemad on inimesed,
mõlemad on uudiseid vaadanud ja Internetis
surfanud. Mõlemad näevad teises vaenlast. Kes
neile seda õpetanud on? Ikka ideoloogid, keda
on aegade jooksul nimetatud pimedusejüngriteks,
propagandalaulikuteks, spinnijateks
ehk posijateks. Nüüd on Eestiski kõva häälega
nõidumisest rääkima hakatud. Nüüd arutatakse
ka selle üle, kui kujundatav on inimene.
Kas inimene on plastne või ei ole? Inimene on
üldiselt kõikvõimas ning kui ta end vabatahtlikult
voolida laseb, siis ei ole ta plastsusel piire.
Kuni kehalise plastsuseni välja, nii et ajupesu
tulemusel tekkinud toitumishäiretest ühed
ei mahu enam oma pükstesse, teistel ei ole
aga enam õlgugi, millele trakse riputada. Isegi
kui neid ei sunnita, tormavad inimesed vabatahtlikult
mõnuainete ja massipsühhooside
sõltuvusse. Inimene on kõige kohanevam ja
kõige voolitavam liik. Ainult räägi talle sõnu,
ainult näita pilte, ainult nõiu. Näituse teine,
vertikaalne
telg, ühendas podisevat nõiakatelt
keldris ja õudusekuulutust üleval saalis. Selliseid
õudusmaastikke ja olukordi luuakse ajupestud
inimeste kätega maailma eri nurkades
alatasa – kellele filmielamuse rõõm, kellele
rõõm tehtud tööst. Kes neid agoonias vingerdavaid
batsille kokku lugeda jõuab.
Kuidas sellisele nõiakatlale kaas leida? Inimesed
on nõiutavad niivõrd kuivõrd nende
mõistus uinub, kuivõrd nad looma tasemele
jäävad. Mis raviks need kaks vastaspoolt, terroristid
ja rahuarmeelased, ideoloogilisest unest?
Seoses наши ja не наши juba surnuks peetud
tontide taaskollitamisega meie ajakirjanduses
„meie” ja „mitte-meie” nime all on rääkima
hakatud Fichte filosoofiast. Fichte pani
tähele, et iga kord, kui inimene midagi ütleb
või ennast kehtestab, põrkab ta kohe vastu
kedagi teist, kes midagi muud ütleb ja hoopis
ennast kehtestab. Mina põrkab alati vastu mitte-
mina. Selle tõkke ületamine, mina ja mitte-
mina sünteesi leidmine ongi see, mis Fichte
järgi inimesest inimese teeb. See on ebameeldiv,
see nõuab enese ületamist, aga see on inimese
määratlus. Mina ja mitte-mina vahelise
tõkke ületamise tulemusel sünnib uus mina,
mis põrkab taas vastu uut mitte-mina. Ja jälle
pannakse inimlikkus proovile, ja jälle tuleb
tõke ületada, et inimeseks jääda. Kes aga üle
mina ja mitte-mina vahelise tõkke üksteist
leppimatult põrnitsema jäävad, need jäävad
looma tasemele. Nende tõkete ületamise ja
inimeseksjäämise tööriistaks on ratsionaalne
mõistus. Iseenda ja maailma tundmaõppimine,
valgustus. Kas Julian Assange, Wikileaksi
lekitaja, kuulutab uue valgustusajastu algust?
Võib-olla. Ent viitsimata oma mõistust pingutada,
rahuldudes pinnapealsuse ja juhusliku
veebiklikkimisega, ei õnnestu meil nõiakatlale
kaant peale panna, hoopis nõiakatel keedab
meie ajust seebi. Ajusse koguneb parim osa
meist. Aga ajus on ka palju rasva, saab kõvasti
seepi.