Kust king pigistab?

Kõigepealt tuleb sõnastada kunstielu kitsaskohad ja pakilised probleemid, siis saab lahendusi pakkuda.

MAARIN MÜRK, AIRI TRIISBERG

Arutelu „Räägime kunstipoliitikast!“ EKKMi kohvikus 26. XI, eestvedajad Maarin Mürk ja Airi Triisberg.

Arutelu „Räägime kunstipoliitikast!“ eesmärk oli kaardistada kunstivaldkonna praegune seis. Tegemist oli vaba mikrofoni formaadis kõnekoosolekuga, mille raames võttis sõna ligi 20 valdkonna esindajat lühisõnavõttudega, ajapiir oli viis minutit. Ürituse korraldajatena kutsusime kõnelejaid üles kes­kenduma teemadele, mis on kõige rohkem südamel. Seetõttu oli koosolek suunatud eelkõige pakiliste probleemide ja kitsaskohtade sõnastamisele, lahenduste väljapakkumine ei olnud kaasarääkimise eeldus. Tuleb tunnistada, et inimesi avalikult kõnelema saada ei olnud kuigi kerge ning lõpuks olid kõnelejad enamasti institutsioonide esindajad, kelle südametunnistusele oli võimalik veel eraldi saadetud kutsega rõhuda. Miks kunstnikud väga ei kipu mikrofoni haarama, on raske öelda, ettepanekud-nõuanded on teretulnud.

Sõnastatud probleemkohtade najal kavatseme vormistada ettepanekud edasisteks aruteludeks jaanuariks, siinkohal avaldame lühikokkuvõte sagedamini kõlanud teemadest.

Miinimumtasu kokkuleppimine. Üks krooniliselt alarahastatud kunstivaldkonna keskne probleem on jätkuvalt tasustamata töö, eriti just näitustel osalemise puhul. Kunstnikud on väsinud näitusetasu üle läbi rääkimast ja tahaksid näha valdkondlikke kokkuleppeid, millega on fikseeritud miinimumsumma, nagu on näiteks paika pandud näitlejate liidu lähtetasu. Eeskujuks võiks siin ehk võtta ka Kanada kunstnike liidu süsteemi, kus on erinevad miinimumtasu kategooriad, lähtuvalt näituse tüübist ning näitusepaiga aastaeelarvest.* Eesti kunstivälja puhul kerkib kohe küsimus, kas sellise vald­kondliku kokkuleppe eestvedaja ja raken­daja peaks olema Eesti kunstnike liit või peaksid sellest huvitatud kunstnikud koonduma mingisse uude liitu? Kuna kevadel on tulemas EKLi uue juhatuse valimised, oleks praegu ka õige aeg kunst­nikel olla aktiivsemad ning sõnastada, millises suunas peaks valdkonna esindusorgan nende arvates edasi tegutsema.

Arutelul „Räägime kunstipoliitikast!“ kaardistati kunstivaldkonna praegune seis. Tegemist oli vaba mikrofoni formaadis kõnekoosolekuga, mille raames võttis sõna ligi 20 valdkonna esindajat lühisõnavõttudega, ajapiir oli viis minutit.

Maarin Mürk

Teine töötasuga seotud aspekt, millele võiks kollektiivselt läheneda, on kunstitöötajatele vajalike teenuste hinnastamine laiema turu reeglite järgi. Võib näiteks juhtuda, et kui kasutada projektis mõne teise valdkonna spet­sialisti, on seal kokku lepitud normaalne ja enesestmõistetav töötasu kokkuvõttes suurem, kui saab kunstnik ise.

Ravikindlustus ja sotsiaalne garantii. Töötasuga seostub otseselt ravikindlustuse teema. Selleks et vabakutselisel (kunsti)töötajal oleks ravikindlustus, peab ta teenima igal kuul vähemalt 470 eurot (bruto), millelt tööandja on tasunud sotsiaalmaksu. Sotsiaalmaksu miinimumkohustuse aluseks on miinimum­palk, mis aasta-aastalt jõudsalt kasvab. Kunstivaldkonnale iseloomulik vilets töötasu ei pea aga sotsiaalmaksu miinimumkohustusega sammu. Olukorda komplitseerib veelgi tõik, et kõik sissetulekud pole sotsiaalmaksuga kaetud: stipendiumid on maksuvabad, autoritasule ja ostu-müügilepingule rakendub üksnes tulumaks jne. Seega võib öelda, et sotsiaalmaksu lävend on kunstivaldkonna vaatepunktist liiga kõrge. Lävendi taha jäämine mõjutab aga peale ravikindlustuse ka muid kindlustunde aspekte, nagu vanemapalk, töövõimetoetus ning pikas perspektiivis loomulikult pension.

Teine aspekt, mis puudutab laiemalt vabakutseliste, mitte ainult kunstitöötajate sotsiaalseid tagatisi, on Eesti riigi saamatus arvestada ravikindlustust mitte aasta sissetuleku, vaid ainult kuusissetuleku alusel. Seega, kui inimene saab näiteks näituse kureerimise tasu kätte ühes kuus, siis on talle tagatud ravikindlustus ainult sellel, mitte näiteks kolmel järjestikusel kuul.

Sisekonkurents. Kõikvõimalike väljasiseste kokkulepete, ühise agenda saavutamiseks tuleb aga kõigepealt otsa vaadata kunstimaailmas valitsevale sportlikule kapitalismi vaimule. Kunstnik ei saa teha peaaegu ühtegi sammu, ilma et peaks teistega võistlema. Konkureeritakse kultuurkapitali toetuste, näitusepindade, auhindade, kunstnikupalga jne pärast. On raske leida suunda, kus kunstiteoste loomise või näitamise eeltingimus ei ole tihe konkurentsisõel.

Samuti konkureerivad üksteisega ideede, rahastamise ja publiku pärast institutsioonid. Seega piieldakse üksteise tegemisi umbusklikult distantsilt, avamata kõiki oma kaarte. Kõnekoosolekul rõhutati korduvalt vajadust teha omavahel rohkem koostööd, panna seljad kokku, jaotada selgemalt kompetentsivaldkonnad/teemad.

Avalikku konkurentsi peaks seevastu soodustama juhtide valimise puhul – on ju viimastel aastatel määratud mitmel korral olulise institutsiooni etteotsa juht avalikku konkurssi läbi viimata. Küsimus ei ole isegi mitte konkreetsetes inimestes, kes on nõnda institutsioonide etteotsa sattunud, vaid välja tegutsemispõhimõtetes ja läbipaistvuse puudumises.

Väikesed ja nõrgad institutsioonid. Avalik võistlus sunniks tulevasi juhte sõnastama avalikult oma visiooni ning see aitaks ehk vähendada ka kattuvaid tegevusi. Kuigi kunstiinstitutsioone ei ole meil sugugi vähe, tajuvad organisatsioonid ennast väikeste ja nõrkadena, koosnedes enamasti kahest-kolmest inimesest, kes peavad töötama samaaegselt juhataja-kuraatori-finantsisti-kommunikatsiooniosakonna-installeerija-koristaja ja veel paljudes rollides. Inimesed põlevad läbi ning organisatsioonid ei ole sellisel kujul jätkusuutlikud. Institutsioonide jõuetuse tagajärjena nimetati kunstivaldkonna vähest nähtavust ühiskonnas, nõrka häält ja valdkonna marginaliseerumist. Kümnes rollis korraga tegutsedes ei ole aega koostööd käima jooksutada: igaüks päästab oma põlevat maja ning selle kõrvalt ei ole jaksu laiemalt valdkonna eest võidelda.

Organisatsioonide nõrkus osutab omakorda taas valdkonna alarahastatusele.

Projektipõhine rahastus. Iseäranis institutsionaalses kontekstis rõhutati korduvalt, et probleemiks on valitsev projektipõhine rahastamismudel, mis on lühiajaline ning ebastabiilne. Rahastamise tagamiseks tuleb pidevalt toota uusi projekte, kuid oma tööd saab planeerida üksnes kuukaupa. Ikka ja jälle tuleb rõhutada, et projektipõhi­selt sõltuvad kultuurkapitalist ka kõik suuremad kunstiinstitutsioonid, kunsti­muuseumid, kunstiakadeemia jne. Kunstivaldkond peaks ka siin seljad kokku panema ning leidma viisi, kuidas kultuuri- ja ka haridusministeerium nende asutuste käekäigu eest rohkem vastutama panna. Pretsedent on olemas: Tallinna Kunstihoone saab uuest aastast riigilt täistegevustoetuse ning kulkas vabaneb seega aastas 275 000 eurot kõigile teistele. Väikesematele institutsioonidele mõeldes pakuti lahendusena pikaajalisemaid rahastamismooduleid, näiteks kulkas võiks paari taotlusvooru ulatuses olla tagatud kahe-, kolme-, või viieaastased toetused. See aitaks toetuse saajatel oma tööd märksa tõhusamalt kavandada ning mõelda ehk ka kaugemale ainult nii-öelda oma maja täitmisest – väljaspool suuremaid linnu on kaasaegne kunst väga ebaühtlaselt kättesaadav.

Regionaalne kunstielu. Konkreetsemate sammudena pakuti lahendusena välja praegusaegsete põhimõtete järgi tegutsevate näitusepindade võrgustiku arendamine ning nende eestvedajate koolitamine ja kontaktide loomine. Siin peaksid omavalitsused ja riik koos õla alla panema. Seejuures võiks ka suuremate kunstiinstitutsioonide produtseeritud näitused süstemaatilisemalt ringlema panna, millega pikeneks näitus­te eluiga, kasvaks (regionaalne) kunsti­publik ning ka kunstnikud leiaksid rohkem rakendust pidevalt uue tootmise surve kõrval. Huvitav mõte, mis välja käidi, oli ka omavalitsuste kunsti­kogud – miks mitte? See elavdaks turgu, arendaks kunsti mõistmist ja kasvataks publikut.

Kommunikatsioon. Laiema haarde ja parema nähtavuse saavutamiseks ning juba ka praegu toimuvate näituse-sündmuste publikuni viimisel tõstatasid mitmed kõnelejad murekohana kunsti­kommunikatsiooni teema. Kunsti-väljal korraldatakse küll palju üritusi, kuid kuna kommunikatsioon toimib korraldajate sümboolse ja sotsiaalse kapitali arvel, siis on osalejateks sageli kitsapoolne kunstiringkond. Kõlasid ettepanekud korraldada kunstikommunikatsiooni koolitusi, kusetaks arvesse, et valdkonnas ringleva kesise rahaga jõuab turundusgurude nippide realiseerimiseni haruharva.

Samuti tõsteti esile rahvusvahelise kommunikatsiooni tähtsust. See on eesmärk, mille saavutamine nõuab strateegilist mõtlemist ja institutsionaalset koostööd, sest näiteks isegi e-fluxi uudiskirjas reklaamteate avaldamine on ühele näituseasutusele liiga kallis. Kasuks tuleks järjepidevamalt ka rahvusvahelistele väljaannetele kirjutavate kriitikute järjekindel kaasamine meie kunstisündmustele. Kirjutajate puudus leidis kitsaskohana mainimist ka siinsel tasandil (jõuame jälle väikese honorari ehk üldise rahapuuduseni).

Jätkame jaanuaris.

* https://www.carfac.ca/tools/fees/


Kultuur 2030

Sirp keskendub sel aastal kultuuri­poliitika põhialustele koondnimetusega „Kultuur 2030“. Praegune põhialuste dokument kehtib aastani 2020, seega on viimane aeg hakata koguma ideid järgmiseks.

Igal nädalal vastab üks Sirbi autoreist küsimusele „Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?“ ning lisaks ilmuvad ka pikemad käsitlused.

Varem on samas sarjas ilmunud Ott Karulini „Et karu ei nutaks“ (9. II), Kaarel Tarandi „Karu nuttu jätkub kauemaks“ (23. III), Maarin Mürgi „Karu, ära nuta, hakka tegutsema!“ (29. VI) ja Madis Järvekülje „Kuidas ometi karude eelarvamuslikest hoiakutest üle saada?“ (5. X), Markus Toompere „Põhjendatud pessimism“ (9.XI).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht