Kustumatu tõlgendusallikas

Reet Varblane

Guru Tõnis Vint Kunstnik, kunstimõtleja ja -uurija ning õpetaja Tõnis Vint on vaieldamatult kultuuri elutööpreemia ehk pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse autasu vääriline laureaat. „Teda võib pidada eesti viimaseks modernistiks, kelle kunsti mootor on usk universaalsesse ja totaalsesse visuaalse keele ning keskkonna võimalikkusse ning kunstiprotsessi(de) positiivsesse arengusse. Teiselt poolt võib teda nimetada esimeseks eesti postmodernistiks, sest tema kunstimeetodi lahutamatu osa on postmodernismile omane pöördumine mineviku visuaalsete nähtuste poole ning, tegemata vahet „kõrgete” ja „madalate” vormide vahel – olgu selleks kõrgelt hinnatud kunstiteos või rahvaornament olmeesemel –, nende süstematiseerimine, ümbermõtestamine ja uuel tasandil kasutusele võtmine,” on Tõnis Vinti iseloomustanud tema viimase, seni suurima isikunäituse kuraator noor kunstiteadlane Elnara Taidre.1 Elnara Taidrel on õigus, sest Tõnis Vint on meie kunstiväljal kohal olnud 1960ndate lõpust tänaseni, tema kohalolekut on tunda ka nüüd, kui ta ise väga aktiivselt kunstielus enam ei osale. Ta on pöörane visionäär ja pedantne perfektsionist, vaimses mõttes väsimatu initsiaator, analüüsiv teadlane ning sünteesiv kunstnik. Tema ideed on tormanud tulevikku ning näinud Naissaart XXI sajandi Hongkongina merest tõusmas; ta on vaadanud tagasi kaugesse möödanikku ning köitnud meie rahvaornamendi ühte keldi ja Kaug-Ida vöökirjadega. Seda jada võib veel pikalt jätkata emotsionaalses, poeetilises või mõistuspärases, teaduslikus võtmes.

Tõnis Vinti on Eesti kunsti, aga ka laiemalt kogu meie kultuuri või ka rahvusvahelise kultuuri kontekstis suhteliselt lihtne iseloomustada: tuleb lugeda üles valdkonnad, kus ta on tegutsenud, eraldada kihistused, otsida õige kontekst. Tõnis Vint ei ole küll nii üldrahvalikult tuntud kui tema õpingukaaslane, ANKi kaasliige Jüri Arrak, kuid kõigil, kes Eesti XX sajandi teise poole kunsti ja kunstielu tunnevad, on selge ettekujutus Tõnis Vindi loomingust, tema kohast ja rollist seal. See on ühtlasi väga keeruline ülesanne, sest ettekujutus võib osutuda kas üsna ähmaseks või isegi liiga kivinenuks, kulunuks, äraräägituks; Tõnis Vint ja tema kunst aga elavaks, selle kihistused üksteisega ja üksteisest nii läbipõimunuks, kunstniku esteetiline universum nii ääretuks, et ettekujutus lihtsalt enam ei toimi. Igal juhul ei hakka Tõnis Vindi kunstiga, ega tema enda kui kunstnikuisiksuse käsitlemisel iialgi igav, sest uuel ajal ning uues kontekstis avaneb seal midagi. Raske on öelda, kas see on uus või uutmoodi nähtud vana, aga igal juhul annab avanenu teistsuguse tõlgendamisvõimaluse. Tõnis Vindi kunst allub tõlgendustele, loob ka ise uut tõlgendamispinnast. Tema kunst kuulub orgaaniliselt aega, mil see loodi, pakub aga huvi ka sootuks teistsugustest tingimustest lähtuvale tõlgendajale, teistsuguses kontekstis toimivale vastuvõtjale.

Tõnis Vindi puhul ei saa mööda tema õpetajarollist. Ka siin pole tegemist tavapärase meistri või koolkonna loojaga, kelle ümber sebivad ja sabas sörgivad sajad väikesed Tõnis Vindid. Ta on küll aastaid pidanud kodus n-ö eraakadeemiat, jaganud kogutud teavet, kõige järjepidevamalt on ta töötanud Studio 22 rühmituse noortega. Ta on olnud ja on edasi guru selle sõna kõige sügavamas ja laiemas tähenduses.

Sirje Helme on pühendanud oma Kumu näituse kataloogi teksti Tõnis Vindi Mustamäe korterile – korterile kui vaimsuse kehastuse, oma esteetilise (aga ka eetilise) universumi metafoorile. Korter 22 kuulus orgaaniliselt Tõnis Vindi valgustaja ja gururolli juurde. Helme kirjutab: „Hoolimata korteri nr 22 lausa mütoloogilisest tähendusest ning selle kõikvõimalikest paralleeluniversumitest, ei jäänud looming, mida seal initsieeriti, kaasa toodi, omavahel arutati ja hinnati, täiesti suletuks laiemale publikule. [—] Esimesed Tõnis Vindi tööd jõudsid avalikkuse ette juba 1963. aastal, tõsi, laiemale avalikkusele siiski suletud ruumis, ajakirja Nooruse kunstinäitusel, kuid 1969. aastal esines Tõnis Vint juba koos Enno Ootsinguga praeguses Tallinna Kunstihoone galeriis ühisnäitusel. [—] 1970. aastal olid Tõnis Vindi tööd esindatud Krakówi graafikabiennaalil.”² Sirje Helme kohandab Vindi näitel Ungari taustaga pikka aega St Etienne’i nüüdiskunstimuuseumi juhtinud karismaatilise kuraatori Lórand Hegyi’ väite alternatiivkultuuri mõjust pealiinile ka eesti kultuuri kohta kehtivaks.

Tahaksin korterimetafoori veelgi laiendada. Vaevalt et 1970ndate ja 1980ndate Tartu ülikooli humanitaaralade tudengite, aga ka laiemalt Tartu kultuuriväljal tegutsejate seas oli kedagi, kes ei oleks olnud puudutatud Juri Lotmani või Linnart Mälli vaimsest mõjuväljast, atmosfäärist: ka need, kes ei külastanud ühtegi Lotmani loengut, ei olnud käes hoidnud semiootikakogumikku või käinud orientalistika kabinetis. Lotman ja Mäll olid olemas ja sellest ei saanud keegi mööda vaadata. Eks see käis 1960ndate teisel poolel ja 1970ndate algusaastail ka Kaljo Põllu ja kunstikabineti kohta. Samamoodi on Tõnis Vint olnud olemas kõigile 1970ndatest peale meie kunstiväljal tegutsejatele, ka neile, kes ei olnud „korter 22” külalised ei Mustamäel ega ka hiljem kesklinnas.

---

1 Elnara Taidre, Eesti kunsti viimane modernist ja esimene postmodernist Tõnis Vint. – Sirp 31. V 2012.

2 Sirje Helme. Tõnis Vint ja kohalik subkultuur 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses. – Rmt: Tõnis Vint ja tema esteetiline universum. Kumu, Tallinn 2012, lk 42–48.

---

Tõnis Vint

Sündinud 22. aprillil 1942. aastal Tallinnas, lõpetanud 1960. aastal Tallinna X keskkooli (Nõmme gümnaasiumi). Seejärel töötas ta aasta graafika eksperimentaalateljee meistri abilisena, kunstihariduse ERKIs graafikuna omandas 1962–1967. Kunstnike liitu astus 1969. aastal, kujundanud almanahhi Kunst ja ajakirja Kultuur ja Elu.

Näitustel hakkas Vint esinema 1960ndate keskpaigast, esimene isikunäitus oli 1969. aastal Tallinna Kunstisalongis (koos Enno Ootsinguga), Eesti Kunstimuuseumis on olnud kaks isikunäitust: 1984. aastal ja 2012. aastal. Rühmituse ANK 64 üks eestvedajaid, Studio 22 juhendaja.

1970. aastal pälvis Krakówi graafikatriennaali preemia. 1988. aastal sai Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse, 1991. aastal Eesti Vabariigi kultuuripreemia, 1998. aastal Kristjan Raua kunstipreemia, 2001. aastal Valgetähe IV klassi ordeni.