Kutselised harrastuskriitikud Vormsil

INDREK GRIGOR

Kriitika üldine probleem on hinnangutest hoidumine, mis tähendab ka, et meil on palju sisulist kriitikat.20. – 23. VIII toimus Vormsil omaalgatusliku kultuurimeedia töögrupi algatusel, otsesemalt Maarin Mürgi (Artishok) ja Keiti Kljavini (Uit) eestvedamisel kriitikakool.

Korraldajad vabandasid juba kogunemisele kutsuvas teates, et tegelikult ei ole tegemist kooliga, hierarhilist teadmiste jagamist ei tule. Pealegi ei olnud ükski kohaletulnuist (minu kõrval ja mööndustega vaid Tristan Priimägi) nõus end kriitikuna identifitseerima. Nii tundub arutluste käigus kõlanud juhuslik sõnavääratus „kutseline harrastuskriitik” parima üldnimetajana, millega kogunenuid iseloomustada.
Korraldajate eesmärk oli koondada mitmed kultuurivaldkonnad ja käsitleda nõnda kriitikat kui üldisemat probleemi. Valdkonnaülesus kanti suhteliselt hästi välja. Kohaletulnute hulgas domineerisid mõnevõrra kunstikriitikud, kuid hästi olid esindatud ka urbanistid, mis viitab korraldustoimkonna erialasele kuuluvusele. Vähemusse sattus filmikriitika, mida esindas kohalolu ja kommentaaridega peaasjalikult Joonas Kiik, viimasel päeval saabus ka Tristan Priimägi, kellel oli eksklusiivne kohustus ja võimalus filmikriitika olukorda lähemalt kommenteerida. Tõnis Kahu suutis aga väga põhimõttekindla ja karismaatilise autorina koos Ott Kagoverega muusikakriitikat läbivalt fookuses hoida. Seda mööndusega, et korduvalt kerkis küsimus klassikalise muusika ja klassikakontsertide kriitika kohta, ent kellelgi kohalviibinuist ei olnud pädevust seda kommenteerida. Teenimatult jäi varju kirjanduskriitika, mida esindas kaudselt Aare Pilv, kes keskendus hoopis teatrikriitikale, ning Jaak Tomberg, kelle teoreetiliselt laiahaardeline lähenemine täitis vahest kõige täpsemalt korraldajate soovi käsitleda kriitikat valdkondadeülese küsimusena. Arhitektuurikriitika olukorrast rääkisid Ingrid Ruudi ja Triin Ojari, diskussiooniringides sekundeerisid neile kaudselt väljaannete Uit ja Õu toimkond. Kunstikriitikat esindasid Anders Härm, Margus Tamm ja Andreas Trossek. Kokku osales seminarides nelja päeva jooksul umbes kolmkümmend inimest.

Valdkondlikud iseärasused
Diskussioonid olid üllatavalt konstruktiivsed ega kujunenud „grupiteraapiaks”, kus teineteisele oma muresid kurdetakse. Nii esinejate kui ka osalejate mitmekesisus ning professionaalsus võimaldas pearõhu asetada valdkondliku kriitikapraktika vormilistele ja sisulistele iseärasustele, mis andis vestlustele kandva sisu ja vältis tüütut kordust. Pealtnäha võrdlemisi kitsa küsimuse ja suletud ringkonna mitmepäevase intensiivse diskussiooni olukorras mõjus see üllatavalt.
Üks läbiv teema aruteludes oli kriitika positsioon teaduse suhtes. Jaak Tomberg ja Aare Pilv möönsid kirjanduskriitika rolli kirjandusteaduse alusena. Peab möönma, et sama kehtib ka kunstikriitika kohta, kuigi Andreas Trossek, kutsudes üles vormieksperimentidele kriitikas, rõhutas, et kriitika ei ole ainus, mille varal kasvab kunstiajaloo kihistus. Tõnis Kahu väitis siin peituvat muusikakriitika põhilise eripära: muusikakriitikal ei ole mitte mingit pistmist muusikateadusega.
Tristan Priimägi kommenteeris, et filmikriitika on oma paralleelides ja viidetes väga enesekeskne, kunstikriitika sotsiaalne haare on aga võrdlemisi lai. Filmikriitika lisaprobleem olevat interneti ja suhtlusmeedia võimalused, mis on viinud filmikriitika labastumiseni, kuivõrd filmi näol on tegemist igamehekunstiga, mida kõik tahavad kommenteerida.
Laia avalikkust puudutab ka arhitektuur ja keskkonnaarhitektuur. Valdkonna eripära (füüsilisele teostusele eelneb planeering) toob kaasa arhitektuurikriitika võrdlemisi unikaalse iseärasuse – preaktiivsuse. Kriitika saab ennetada teostust. Seejuures on vastutaja, kriitika adressaat, arhitektuuris tihti tabamatu. Arhitekti loominguline panus lõpeb mingis mõttes projektiga, kriitika prominentseim objekt on aga kohalik omavalitsus.

Lugemik
Kriitikakooli südameks oli korraldajate ja osalejate ühistöös koostatud „Lugemik”, mis sisaldab rubriike „Arutamiseks”, „Lugemissoovitused”, „Osalejate kirjutised” ja loomulikult on seal tänuväärsed valged lehed märkmete jaoks.
Lugemik algab Northrop Frye’ „Poleemilise sissejuhatusega” raamatust „Kriitika anatoomia” („Anatomy of Criticism”, 1957) Jaak Tombergi tõlkes. Arvamused Frye’ motiivide üle läksid arutlusringis võrdlemisi lahku. Autori voli kasutades esitan siinkohal teksti paatose omaenda tugevalt kallutatud vaatenurgast.
Kurikuulus kriitikakriis ja kriitikat ümbritsevad eksistentsiaalsed küsimused viitavad sellele, et aeg on küps kriitikateaduse jaoks, distsipliini jaoks, mille objektiks on kriitika ja selle praktika ning funktsioon kogu oma mitmekülgsuses. Frye’ tekst näib väga hästi kirjeldavat just seda distsipliini ja argumenteerivat selle vajalikkuse kasuks. See, et tekst on kirjutatud juba 1957. aastal, ei ole siinjuures otseselt probleem, kuna Tombergi sõnul lähtus ta seda tõlkida võttes just asjaolust, et kriitikaküsimus on aktuaalne.
Frye’ tekstiga alanud rubriik „Arutlemiseks” sisaldas mitmeid kooli korraldajate koondatud teoreetilisi tekste, mille autorite hulgas oli ka seminaril osalejaid, ning lõppes James Elkinsi kokkuvõtva järelsõnaga kogumikule „Hinnang ja nüüdiskunsti kriitika” („Judgment and Contemporary Art Criticism”, 2010). Elkins juhib alustuseks tähelepanu, et „viimase aasta jooksul on olnud viis rahvusvahelist konverentsi kunstikriitika küsimuses”. Lõpuks jõuab ta tõdemuseni: „Inimesed ei loe kunstikriitikaalast kirjandust, mistõttu autorid kordavad juba olnud tekste ja mõttekäike. See on peamine põhjus, miks ka mina ei kavatse enam kõigega kursis olla.” Elkinsi kriitika on kahtlemata põhjendatud, kuid positiivse programmina järeldub siit, et kriitikaalane mõte on kasvanud kriitilise massini, millest edasi võib tinglikult valida, kas astuda kriitikateoreetikute või -praktikute leeri. Teisisõnu, kriitikateaduse distsipliini sünd on tõenäoliselt lähedal (kuigi esialgu räägime veel vajadusest õpetada valdkondlikku kriitikat kõrgkoolides).

Rappimisring
Oma kogemuse ja tagasisidekommentaaride põhjal oli kriitikakooli kõrghetkeks nii-öelda rappimisring, kus arutati osalejate tekste, mille igaüks võis eelnevalt esitada. Olles varem üksteise tekstide kommenteerimist proovinud Artishoki toimkonna kitsamas ringis, kus diskussioon katkes autorite stiili­eelistuste kokkupõrkel, arvan, et Vormsil tagas vaidluse toimimise ja konstruktiivsuse just osalejate suurem hulk. Autori ja kriitiku mõttevahetus ei piirdunud dialoogiga, vaid kasvas laiema ringi diskussiooniks. Tagasisidest jäi kõlama, et midagi niisugust, kuid märksa suuremas mahus nii tekstide arvu kui aja mõttes võiks kindlasti korrata.
Diskussioon tõi reljeefselt esile ka vormi, mahu ja stiili osas erinevate kriitikaformaatide küsimuse. Eesti Ekspressi plaadiarvustuste kirjutaja Tõnis Kahu, kelle reeglipärane formaat on umbes 1500 tähemärki, leidis, et see on kriitikaks täiesti piisav tekstiühik. Kriitikute leere läbib aga pidev nurin, et päevalehtedes antakse kriitikale liiga vähe ruumi, et saaks midagi sisulist öelda. Siit ka küsimus, kes on ühe või teise kanali auditoorium ning kas ja kuidas on vaja sellega arvestada. Rappimisring tõestas, et plaadiarvustus ja Postimehe 2500 tähemärgiga lühilugu said diskussioonis osalejatelt sisu ja ka vormi osas sama palju tähelepanu kui 10 000 tähemärgiga artiklid. Siit järeldub, et ühtegi formaati ei saa pidada teise suhtes alaväärseks või sisuliselt vähem võimaldavaks. Pigem on üldine probleem nii-öelda hinnangutest hoiduv tasapaks kriitika ehk kui kriitika piirduks kümne palli süsteemis hindamisega, saaks kogu kriitikas käsitletav ühtlaselt seitse kuni kaheksa punkti. Ühtlasi tähendab see seda, et meil on võrdlemisi palju sisulist kriitikat.
Tõenäoliselt ei järgne kriitikakoolile radikaalset pööret, millest ja kuidas kirjutatakse, küll aga võib loota, et olenemata Andreas Trosseki kolumnistirolli eest hoiatavast kommentaarist (selleks et olla interdistsiplinaarne, tuleb kõigepealt olla distsiplinaarne), laieneb nii kriitikute sisuline kui ka vormiline haare, millekohaseid üleskutseid, eriti toimetajate suust, kõlas seminarides korduvalt.