Kuuskümmend aastat hiljem

Jakov Rubinšteini kogus on hulk etüüdlikke töid, kuid neil on põnev tagamaa ja need annavad elava pildi XX sajandi alguskümnendite kunstist ja elust üldse.

MAI LEVIN

Näitus „Tagasitulek. Jakov Rubinšteini kunstikogu“ (nüüd Tanja Rubinstein-Horowitzi kogu) Mikkeli muuseumis kuni 30. IV, kuraator Olga Sugrobova-Roth, koordinaator Aleksandra Murre, näituse ja saaligraafika kujundaja Inga Heamägi ja graafiline disainer Külli Kaats.

Ühe suurema nõukogudeaegse Moskva kunstikogu, Jakov Rubinšteini (1900–1983) kollektsiooni eksponeerimine 1966. aastal Tallinnas sai võimalikuks osalt tänu sellele, et Rubinštein oli Dagmar Normeti onu. Normet oli kõige tõenäolisem muuseumi ja kollektsionääri vahetalitaja. Sirbi ja Vasara toimetaja Ressi Kaera, kes käis Literaturnaja Gazeta korrespondendina tihti Moskvas ja oli sealse kunstieluga kursis, väitis, et sellest kogust informeeris Eesti kunstimuuseumi direktorit Inge Tetre just tema. Igatahes tegi Teder Rubinšteinile ettepaneku eksponeerida Kadrioru lossis valikut oma kogust: vene avangardi laiemas tähenduses, s.o XX sajandi esimese kolmandiku kunsti.

Sel ajal olid Tretjakovi galerii ja Vene Muuseumi püsiekspositsioonis küll juba väljas rühmituste Mir Iskusstva (Kunstimaailm), Golubaja Roza (Helesinine Roos) ja Bubnoi Valet (Ruutu­soldat) juhtivate kunstnike põhitööd. Vene Muuseum oli korraldanud mõned olulised näitused ja muuseumi direktor Vassili Puškarjov oli toonud Pariisist ära mitmeid emigreerunud kunstnike arhiive. Sellele vaatamata oli veel palju, mida avastada ja varjust välja tuua. Seda aitasid suurel määral teha kollektsionäärid.

Rubinsteini kogu algus. Tallinna näitusel oli väljas 120 enamasti väikeseformaadilist maali ja joonistust. Trükiti õhuke kataloog, mille eessõna kirjutas ja käis näituse puhul Tallinnas loengut pidamas kunstiteadlane, just nimetatud perioodi kunstile spetsialiseerunud Dmitri Sarabjanov. See oli kogu esimene näitus väljaspool koduseinu, 1967. aastal aga ringles Nõukogude Liidu linnades juba 274 tööd 155 kunstnikult, äratades laiemat huvi moodsa kunsti vastu. 1980. aastatel asutas Jakov Rubinštein koos oma sõbra Igor Katšuriniga Moskva kollektsionääride klubi.

Jakov Rubinštein hakkas kunsti koguma 1953. aastal. Ta kogus ka ikooni ja agitatsioonilist portselani, ent pearõhk oli XX sajandi algkümnendite vene kunstil, eri tehnikates maalil ja joonistusel, ka plakatil. Võib eristada kolme eelistust: maal ja joonistus, teatridekoratsioonide ja kostüümide kavandid, portreed kunstnikest. Venemaal XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguskümnenditel õitsele puhkenud teatrikunstist koostas ta koos Katšuriniga 1978. aastal Kadrioru lossis näituse, mis hõlmas osa praegusest ekspositsioonistki. Tänu Rubinšteini kaasabile saadi Tallinna ka rühmitusse Bubnoi Valet kuulunud maalija Robert Falki teoste näitus (1967), kuraator oli Falki viimane abikaasa, saksa filoloog Angelina Štšekin-Krotova, ning Pablo Picasso graafika näitus Ilja Ehrenburgi kogust (1968).

Paljud sajandi alguse avangardistid olid 1950ndatel ja 1960ndatel veel elus, nagu näiteks Konrad Mäele 1911. aastal Pariisis poseerinud Nathan Altman (1889–1970), kes töötas Leningradis ja esines näitustel. Tema 1966. aasta näitusel eksponeeritud väikest „Vaikelu“ (1910ndad ja 1920ndad, õli) saab nüüdki Mikkeli muuseumi väljapanekus näha. Paljud kunstnikud, nagu näiteks Pavel Kuznetsov, Vladimir Lebedev ja Georgi Vereiski, olid Rubinšteini sõbrad. Ta omandas töid ka kunstnike pärijailt, näiteks rühmitustele Bubnoi Valet ja eriti Oslinõi Hvost (Eeslisaba) lähedase maalija Aleksandr Ševtšenko (1882–1948) perekonnalt. Ševtšenko oli Esimese maailmasõja eelse natüürmordiga ning 1920ndate Kaukaasia-aineliste töödega 1966. aasta näitusel üks meeldejäävamaid autoreid. 1910. aastate lõpu ja 1920. aastate alguse avangardismikeskuses Vitebskis oli liberaalse kunstiõppeasutuse Unovis rektor aastail 1921-1922 maalija ja raamatukunstnik Vera Jermolajeva (1893–1937), kellest hiljem sai Petrogradi kunstikultuuri instituudi värviuuringute laboratooriumi juhataja. Ta vangistati ja lasti Karagandõs maha. Rubin­šteini kogu Jermolajeva teosed kuulusid enne Teist maailmasõda tolle õpilasele Maria Kazanskajale.

Rubinštein ei pööranud tähelepanu mitte ainult nimekatele kunstnikele, vaid ka sümpaatsetele vähetuntutele. Tänu temale on pääsenud kunstiajalukku näiteks Pariisis surnud maalija-intimist Nikolai Sinezubov (1891–1956), kelle paar tööd on väljas ka praegusel näitusel.

Novecento kunst. Rubinštein oli kolm korda abielus, nii et pärast tema surma jaotati kollektsioon kolme pere vahel. Teine abikaasa müüs suurema jao saadud pärandist muuseumidele ja teistele kogujatele. Näiteks üks Vassili Kandinsky (1866–1944) 1904. aasta akvarell, mis oli vaadata 1966. aasta näitusel Tallinnas, rändas Londoni Sotheby oksjoni kaudu Vene Muuseumisse. Terviklikult säilis aga see osa, mille sai esimesest abielust sündinud poja tütar Tanja Rubinstein-Horowitz, kes elab praegu Düsseldorfis. Ta on kogu tuumikut täiendanud ostude näol teistelt kogujatelt Euroopas ja Ameerikas, kunstnike järglastelt, ka oksjonitelt. Valikut tema kogust eksponeeritaksegi praegu Mikkeli muuseumis. 91 tööst koosneva näituse põhjaliku kataloogiga on kureerinud kogu pikemat aega uurinud kunsti­teadlane Olga Sugrobova-Roth.

Kataloogi kaanel on Juri Pimenovi (1903–1977) koloriitne, ühtaegu rahvalik ja moodne „Karmoškamängija“ (1929, guašš, akvarell). Kunagi, hüperealismi moodimineku ajal, oli Ants Juske vaimustatud Juri Pimenovi maalist „Uus Moskva“ (1937, Tretjakovi galerii). Ent Pimenov oli hoopis huvitavam 1920ndatel, mil kuulus David Šterenbergi ja Aleksandr Deineka kõrval tahvelmaalijate ühingusse (OST). Tema mullune näitus Tretjakovi galeriis oli loomulik järg Deineka ja Aleksandr Samohvalovi suurejoonelisele, väga hästi tehtud näitusele Peterburi Maneežis 2019. ja 2020. aastal. Pimenovi 1920. aastate loomingus on nähtud saksa ekspressionismi mõju (George Grosz), ent vene 1920ndate, osalt ka 1930ndate kunstile on sugulaslikum nähtus itaalia novecento. 2019. aastal toimus Moskva rahvusvahelises kunstigaleriis-oksjonimajas Heritage näitus „Novecento mängimine. Mittenõukogulik nõukogude kunst“, kus kõrvutati mõlema maa tolleaegset kunsti. Üks selle näituse eksponente oli Peterburi kunstnik Vladimir Lebedev (1891–1967), kes on tuntud konstruktivistliku plakati ja raamatukujunduse meistrina, ent oli ka huvitav maalija. Tema puhul võib rääkida art déco’likkusest, mida on tunda kõnesoleval näitusel eksponeeritud töös „Modell mustades sukkades“ (1929, akvarell, guašš). Hiljuti oli Leningradi Centeri galeriis näitus erakogudest „Vladimir Lebedev. Naise kuju – õigus isiklikule“.

Vladimir Lebedev on korduvalt maalinud oma esimest abikaasat, andekat skulptorit Sarra Lebedevat (1892–1967). Näitusel on aga Sarra Lebedeva õhuline akvarellportree Artur Fonvizinilt (1882–1973). Riias sündinud Fonvizin (von Wiesen) osales peaaegu kõigis XX sajandi alguskümnendite kunstirühmitustes, oli Mihhail Larionovi sõber. 1930ndate lõpul tembeldati ta formalistide kampa Kolm F-i kuuluvaks (peale tema nimetati veel Robert Falki ja Vladimir Favorskit). 1943. aastal saadeti ta kui sakslane Karagandõsse, ent tänu nimekate kunstnike ja akvarellportreede modellide pingutustele võis ta siiski tavalisest varem Moskvasse naasta.

Avangardism. Portreede osa on näitusel huvitavamaid, tänu seostele, mille need esile kutsuvad. Rühmituse Bubnoi Valet ühelt nimekamalt liikmelt Ilja Maškovilt (1881–1944) on välja pandud kolm portreed: „Autoportree“ (1928, sulejoonistus), kunstniku abikaasa Olga Šimanovskaja portree (1922, süsi, kriit) ning Auguste Rodini juures õppinud skulptori Anna Golubkina (1864–1927) õliportree (u 1908).

1964. aastal oli Kadrioru lossis Anna Golubkina näitus Moskvast, 1984. aastal Ilja Maškovi ja tema rühmitusekaaslase Aleksandr Kuprini, 1981. aastal Aleksandr Ševtšenko teoste näitus Vene Muuseumi kogust. 1982. aastal õnnestus saada läti-vene kunstniku Aleksandrs Drēviņši (1889–1938) näitus, tänu kunstniku skulptorist pojale ja Läti kunstimuuseumile. Drēviņš sündis Cesises, õppis Riia Linna Kunstikoolis samal ajal kui meie Ormisson, Süvalo, Vahtra ja Pulst, oli rühmituse Zaļā puķe (Roheline Lill) üks asutajaid 1914. aastal. 1915. aastal asus ta Moskvasse, astus rühmitusse Bubnoi Valet, esines pärast revolutsiooni Kremlis näitusel esemetute maalidega, osales aastatel 1918-1919 Aleksandr Rodtšenko juhitud maalikunsti äärmuslike novaatorite assotsiatsiooni tegevuses, abiellus ühega vene avangardi amatsoonidest Nadežda Udaltsovaga (1886–1961).

Vladimir Tatlini (1885–1953) kutsel läks Drēviņš tööle rahvakomissaride nõukogu kujutava kunsti osakonda, õpetas kõrgemates kunstilis-tehnilistes töökodades (Vhutemas) nende sulgemiseni. 1930. aastatel sattus ta põlu alla ning hukati 1938. aastal kurikuulsal Butovo polügonil Moskva lähedal. Drēviņš oli omapärane, ehtsa maalijatemperamendiga kunstnik. Näitusel eksponeeritud etüüdi „Majad mere ääres“ (guašš) omistavad mõned tema õpilasele Boriss Rõbtšenkovile.

1943. aastast pärinevad Pjotr Mituritši (1887–1956) ja Viktor Barthi (1887–1954) pliiatsijoonistused teineteisest. Mituritš oli lähedane futuristidele, iseäranis luuletajale Velemir Hlebnikovile. Viimase 100. surma-aastapäevale pühendatud näitusel Tretjakovi galeriis 2022. aastal olid vaadata tema joonistused surnud poeedist. Barth sõbrunes õpingute aegu Moskvas 1906–1911 Mihhail Larionovi (1881–1964) ja Natalja Gontšarovaga (1881–1962, mõlemad esindatud näitusel), samuti David Burljuki ja Vladimir Majakovskiga. Õpingud Peterburi akadeemias katkestas Esimene maailmasõda, mil ta sõdis Vene sõjaväeosade koosseisus Prantsusmaal ja Kreekas. 1917. aastast elas Barth Pariisis. Kui tema varasem looming on avangardistlik, siis 1930. aastatel muutus see prantsuse poeetilise realiteedi maalijate eeskujul looduslähedaseks. Kolm Barthi maali, sealhulgas ilusa Pariisi vaate, kinkis 1978. aastal Eesti Kunstimuuseumile Hugo Lepnurm. 1936. aastal naasis Barth Venemaale, nagu paljud välismaal elanud kaasmaalased. Võimalik, et just aastail 1936-1937 Moskvas joonistas ta Saksa maletajat Emanuel Laskerit, maailmameistrit aastail 1894–1921, kui too oli kutsutud treenima Nõukogude maletajaid. Barthi kui professionaalse maletaja teed võisid Laskeri omadega küll ristuda varemgi nt Pariisis. Emanuel Laskeri vennanaine oli tuntud ekspressionistlik poetess Else Lasker-Schüler.

Kuna sai mainitud vene avangardi amatsoone, ei saa mööda minna Olga Rozanovast (1886–1918), kelle kergelt kubismihõnguline „Natüürmort“ (1915, õli) on sel näitusel vaadata. Tal oli sellal juba abstraktseid töidki. Viljakaks kujunes tema koostöö luuletaja-futuristi Aleksei Krutšonõhhiga raamatukujunduse alal, mis ei jäänud märkamata Ado Vabbele. Difteeriasse surnud Olga Rozanova mälestusnäitus oli esimene riiklikult korraldatud näitus Nõukogude Venemaal.

Jakov Rubinšteini, nüüd õieti Tanja Rubinstein-Horowitzi kogus on hulk selliseid teoseid, mida muuseumitöötajad vahel nimetavad „erakogukvaliteediga teosteks“, unustades, et paljud „muuseumikvaliteediga teosed“ on muuseumidesse tulnud erakogudest. Üsna sageli küll etüüdliku või visandliku iseloomuga, on neil põnev tagamaa ja need annavad nagu nõiaväel elava pildi XX sajandi alguskümnendite kunstielust ja elust üldse.