„Ladyfest” tahab jõuda kõikide naisteni
Vestlusring „Ladyfest’i” korraldajate Dagmar Kase, Aet Kuusiku, Johanna Rossi ja Anna-Stina Treumundiga. Eesti esimene „Ladyfest”, 2000. aastate alguses toimuma hakanud mittetulunduslik festival, et tõsta esile naiskunstnikke, -kirjanikke, -muusikuid ja teisi naisloojaid, nagu kirjutatakse pressitekstis. Pärast õnnestunud esimest festivali on „Ladyfest’i” korraldatud mitmel pool maailmas. Miks me vajame Eestis seda laadi üritust? Meil on ju naised, ka naisloojad ikka nähtaval olnud? Anna-Stina Treumund: Seda oleks tulnud teha märksa varem. Meie kõrgkoolid, iseäranis kunstiakadeemia on täis naistudengeid, kes õpivad ja lõpetavad kooli igati edukalt, teevad ära ka oma esimese näituse ja siis pole neist enam midagi kuulda. Ma lehitsesin hiljuti Hobusepea galerii viiendaks tegutsemisaastaks välja antud raamatut: seal oli terve hulk naiskunstnikke, kellest ma ei tea mitte midagi. Nad teevad ühe näituse ja kaovad. See hakkas mind häirima. Kas ka minuga juhtub samamoodi? Ka grupinäitustel on enamasti meeskunstnikud. Ma ei pea silmas soospetsiifilisi väljapanekuid. Aet Kuusik: Kultuuri kaudu on hea naisküsimusele tähelepanu tõmmata. Dagmar Kase: Oluline on sõsarkonda laiendada ja tugevdada. Johanna Ross: Mina vist olen sellest seltskonnast kõige tagurlikum ja skeptilisem. Asjal on nagu kerge segregatsiooni maik man. Omapäi poleks ma tulnud selle peale, et sellist üritust organiseerida. Aga kui seda juba hakati tegema, siis polnud mul midagi kaasalöömise vastu.
Antud festivali suhtes kõrvaltvaatajana, kuid päris pikalt feministliku kunsti tõlgendamise ning sellise mõtteviisiga näituste organiseerimise sees olnuna olen tundnud puudust teiste kultuurivaldkondadega koostööst, koostegemisest. Oma valdkonna sees ollakse tublid ja aktiivsed, naisloojate olukord, ka avalik esindatus, pole sugugi halb, aga valdkondadevaheline suhtlus, koostöö ja koos väljatulemine on küll puudu. Mida te sõsarkonna all mõistate ja kuidas üks festival, mis on ikkagi väike samm loodetavasti pikal teel, on sõsarkonda arendanud?
D. K.: Sõsarkond ei teki automaatselt soolisel pinnal, vaja on maailmavaatelist sarnasust. Sõsarkonnast ja selle võimalikkusest sai räägitud nii kirjandusõhtul kui ka laupäevases vestlusringis. Üks võimalus sõsarkonna tekkimiseks, selle arendamiseks ja ühisloomingu olulisuse esiletõstmiseks on just selliste ürituste organiseerimine. Ka kõik toimkonna liikmed polnud varem lähedased sõbrad. Kui sõsarkond kas või paari liikme võrra laieneb, on ka suur asi.
A. K.: Sõsarkonna idee on oluline juba selle tõttu, et kummutada levinud arusaama, et naine on naisele kõige suurem vaenlane. Selliseid stereotüüpe tuleb ümber lükata.
D. K.: „Ladyfest” on üks näide, et naised on vägagi võimelised koostööks, sugugi mitte halvemini kui mehed.
Või siis sama halvasti kui mehed, eks kõik sõltub ikka indiviididest, kes kokku satuvad. Naistega seotud stereotüübid püsivad millegipärast märksa kivinenumalt kui meestega seotud. Tavapäraselt on need ka negatiivse konnotatsiooniga: naiste kollektiivid kui intriigide pesa jne.
A. K.: Mul on olnud nii mees- kui naisülemusi: pean ütlema, et mulle on sattunud märksa mõistlikumad naisülemused, paremad juhid.
D. K.: Kui stereotüüpsed kuvandid eksisteerivad, siis on lihtne öelda, et nii ongi.
J. R.: „Sõsarkond” kõlab natuke liiga romantiliselt. Naised võivad ju olla ka väga egoistlikud, jõhkrad ja labased – nagu inimesed ikka. Sõsarkonna mõiste poetiseerib naist, loob kuvandi, et naised on koostööaltimad, et nad on tublid, hellad ja hoolitsevad, oskavad läbi saada nii laste kui vanainimestega …
D. K.: Mina ei saa sellega nõustuda. Kirjandusõhtul väitis näiteks Elo Viiding, et eelistab olla naiskirjanik, mitte kirjanik. Üldiselt peetakse naiskirjanikku ju pehmemate väärtuste ja kirjandusvaldkondadega seotuks nagu laste- ja naistekirjandus. Elo Viidingu väide aga lükkab selle ümber: tema loomingut ei saa me kuidagi panna n-ö pehmemate väärtuste alla. Naine võib samaaegselt olla nii pehme kui tugev. Sõsarkonna abil tahame seda arusaama edastada.
J. R.: Kogu oma negatiivse jutu vastukaaluks võin muidugi öelda, et konkreetne naiskollektiiv jättis mulle väga meeldiva mulje.
A. K.: Ei olnud õelad õed, vaid sõbralikud sõsarad.
A.-S. T.: Esimesel õhtul tulid minuga rääkima Tartu A-raamatukoguga seotud inimesed, nende seas oli ka mehi. Ka see on hea koostöövõimalus.
Kas seda hirmu ei olnud, et vaid naisloojast kõnelemine surub nad omaette nurka, teeb neist nišiloojad? Feministlikus kunstiteaduses on eelkõige Griselda Pollock ka selle küsimuse tõstatanud.
J. R.: Minul on küll. Läinud suvel tahtsin astuda doktoriõppesse ja oma plaanidest oskasin vastuvõtukomisjonile öelda niipalju, et teema peaks olema seotud nõukogude aja naiskirjanikega. Komisjon noogutas mõistvalt, ainult üks tore tätoveeritud õppejõud, raadiohääl etnoloog Aimar Ventsel küsis otse, kas ma ei karda, et see on otsetee teaduse getosse. Küsimus ise on õigustatud, aga ma käsitleksin „naislooja” mõistet umbes samasuguse üleminekuabinõuna nagu sookvoote. Mulle ei meeldiks, kui kirjandusõpikutes oleks eraldi naiskirjanike sektsioon. See oleks veider. Aga näiteks naiskirjanduse erinumbrid ajakirjades või naiskirjandusele spetsialiseerunud uurijad – see on normaalne. Vähemalt praegu.
D. K.: Esitatud küsimus tõstatab omakorda küsimuse, et kui meesloojast kõnelemine teda omaette nurka ei suru, miks naisloojast rääkimine peaks naislooja justkui nišiloojaks muutma?
Hiljaaegu ilmunud Eesti kunsti ajaloos on eraldi naiskunstnike peatükk, kus ei käsitleta naiskunstnikke küll n-ö teise ešeloni tegijatena, kes vaid sel viisil pääsevad kunstiajalukku, vaid kus, antud juhul Katrin Kivimaa kirjutatuna, on kasutatud hoopis teistsugust lähenemisviisi, analüüsi, kui on kas geograafiliselt või ajalooliselt piiritletud lähenemine. See tähendab kunstiajaloo kirjutamist teistsuguste põhimõtete järgi. Kuidas on „Lafyfest” seotud feminismiga?
A-S. T.: „Ladyfest” seisab naiste õiguste eest.
D. K.: Festivali avamispäeva arutlusele pealkirja pannes tekkis küsimus, kas sõna „feminism” peaks seal olema kajastatud või mitte. Jõudsime otsusele, et las jääb n-ö kodeerituna, f-sõnana.
A. K.: Loomulikult on see feministlik festival.
D. K.: Feminismi suhtutakse ikka veel halvasti, „Ladyfest’i” üks ülesanne on parandada selle mõiste mainet.
J. R.: Tegelikult võibki „Ladyfest’i” korraldamise mõtet näha selles, et konstruktiivse feminismi näite pakkumises. Sõna „feminism” on saanud, vähemalt meil, juurde väga destruktiivse maigu: kogu eesmärk oleks nagu hävitada, õõnestada, hukka mõista, meeste ja maailma vastu võidelda. „Ladyfest” on kahtlemata millegi ärategemine, see on positiivne žest, mis ei seisne vastandumises.
Miks on Eestis „feminismi” konnotatsioon siiani nii negatiivne? Seda terminit on meil, ka meedias kasutatud juba ligi kakskümmend aastat. Feministlikest kunstinäitustest ja nende tõlgendusest saab rääkida 1990ndate keskpaigast peale, ka feministlikust kirjandusteadusest, kui mitte veel kauem.
D. K.: Taas näide elust. Aeg-ajalt pean ennast kaitsma, miks olen feminist ja miks feminism on Eestis vajalik. Ikka kiputakse võrdlema Eestit mingi teise paigaga, kus naise olukord on märksa kehvem, näiteks Aafrikaga. Lihtne on probleemid lükata kuhugi mujale ja nendega mitte tegeleda.
A.-S. T.: Kas siin mitte igasse „ismi” halvustavalt ei suhtuta?
Samas võib ju väita, et kuigi Eesti naise olukord ja ebavõrdsus mehega võrreldes on inimarengu aruannete põhjal Euroopas üks hullemaid, oleme siiski jõudnud niikaugele, et riigi tasandil on vastu võetud võrdõiguslikkuse seadus, sotsiaalministeeriumis tegutseb võrdõiguslikkuse osakond, on olemas võrdõiguslikkuse volinik. Kas see on aidanud või ei ole?
D. K.: Seaduste olemasolu on hea, aga need ei jõua alati inimesteni. Oluline on ka see, kuidas on neid teemasid käsitletud haridussüsteemis, koolides. Kadri Aavikul tuli möödunud aasta lõpul välja uurimus „Sugu ühiskonnaõpetuses: kolme ühiskonnaõpetuse õpiku analüüs soolisest perspektiivist”. Selgus, et mingit poliitilist mõistet või ametikohta illustreeriva pildimaterjali puhul on sageli valitud enam meessoost isikuid, ka juhul kui ei ole oluline, millist konkreetset isikut kujutada, ja riigivõimu tasandeid illustreeris lipsustatud ülikond, edastades sõnumi, et riigivõim ning poliitiline otsustusprotsess on meeste areen. Siinkohal meenub ka inimõiguste nõukogu istungil Genfis aastal 2008 ÜRO rassilise diskrimineerimise eriraportööri Doudou Diène’i Eesti kohta koostatud raport, kus Diène osutab, et Eesti on ühinenud kõigi peamiste rahvusvaheliste inimõigusalaste instrumentidega ja tunnustab Eesti ühiskonna tolerantsust. Aga see, et ollakse ühinenud kõigi peamiste rahvusvaheliste regulatsioonidega, ei pruugi näidata ühiskonna sallivust.
A.-S. T.: Paberil on seaduste olukord üsna hea, aga inimesed ei oska neid kasutada ega enda eest seista. Puuduvad ka teadmised kehtivate seaduste kohta.
A. K.: Leian, et seaduslik olukord on meil üsna hea, mitte küll ideaalne, aga siiski hea. Muutuma peaks aga ühiskonna suhtumine.
A.-S. T.: Lugesin eelmisel nädalal ühte arvamuslugu Postimehes. Kolme lapse isa, kes oli jäänud isapuhkusele, soovitas seda võimalust kõigile, kuigi see viis, kuidas ta kirjutas oma abikaasast, laste emast, osutas arusaamale, et oleks õigem, kui ema on lastega kodus. Oli tunda, et ta on ühe sammu astunud, aga teist ei ole julgenud teha. Sama lehe lõpus arvustati filmi „The Kids Are Allright” („Lastega on kõik hästi”), mis räägib samasooliste abielust. Olin rõõmus, et kriitik on selle teose ette võtnud, kuid teksti lõpus oli ikkagi see tüüpiline rumal lause: „Ei tea, kumb neist kodus pükse kannab”. Jällegi – esimene samm on tehtud, et juletakse homoseksuaalsest kultuurist rääkida, kuid vahepeal pole ajakirjanik ennast harinud.
A. K.: Tunnetan, et olukord on läinud paremaks: ka mehed ei karda enam olla mittemehelikud, nn feminiseerumine ei ole nii stigmatiseeritud kui varem. Ultramaskuliinsus ei ole mingi norm: mehed hoolitsevad oma välimuse eest, harrastavad, kui nad seda soovivad, alasid, mida on traditsiooniliselt peetud naiselikuks.
Miks kasutate sellise festivali pealkirjas „lady” ehk „daam”, „leedi”, mitte sõna „woman” ehk „naine”? „Lady” viitab ju kõrgklassile, mille puhul on reeglid märgatavalt enam paigas kui näiteks töölisklassi puhul?
A.-S. T.: Olen vastupidi aru saanud: mul tuleb silme ette transseksuaalne mees, kes laulab „I am a Lady!”.
D. K.: Lisaks tekib sümpaatne assotsiatsioon raudse leediga.
Töölisnaise kohta ei ütle keegi kunagi „lady” ehk „daam”. See transseksuaalne mees võib just ihata konservatiivset, traditsioonilist naise rolli ja tähendust.
J. R.: Mina võtsin seda pealkirja iroonilisena. Sõna „lady” on inglise keeles prototüüpne näide, kuidas naissoolised mõisted devalveeruvad. Kui algupäraselt tähistas „lords and ladies” kõrge staatusega isikuid, siis hiljem on seda just naiste, daamide, leedide mõttes avaramalt kasutama hakatud: näiteks on olemas ametinimetus „cleaning lady” („koristajadaam”). „Cleaning lord’i” ei ole olemas. Selles mõttes on „Ladyfest” keeruga pealkiri.
A. K.: Kui vaadata meie festivali logo, siis sellel on rusikad peal – ei midagi õrna ega feminiinset.
Kuidas ise oma esimese festivaliga rahule jäite? Mis õnnestus kõige paremini?
A.-S. T.: „Ladyfest’i” külastas kokku paarsada inimest. Märtzi projektiruum pole ju väga suur: kontserdile ja peoõhtule poleks rohkem rahvast mahtunudki. Meie mõte oli, et „Ladyfest” peab olema kõigile avatud, ka neile, kellel ei ole raha. Ka meediakajastus oli hea.
Eesti on väike, ka meediakajastus käib sageli kummalist teed viisi: see ei sõltu isegi mitte sellest, kas tegemist on huvitava ja vajaliku asjaga, vaid kas kuskil töötab tuttav inimene. Kultuuril on tavaliselt raske meedia tähelepanu võita, aga tutvuse kaudu ikka saab.
A.-S. T.:Konkreetselt sai ju räägitud vaid ETV kutuurisaate „Op!” toimetajaga. Ja tema ei võtnud vedu. Jälle.
D. K.: Üks mu tuttav raadiotoimetaja ütles, et „Ladyfest” jäi B- või C-kategooria uudiste hulka, sest oli liiga võõras, liiga alternatiivne. Tema meelest ei kajastatud seda sellepärast ka televisioonis.
Mida programmi juures ise hindasite? Mis õnnestus hästi?
A.-S. T.: Tegime suure töö ära. Programm oli tihe ja mitmekülgne.
J. R.: Minu kui kunstikauge inimese jaoks olid põnevad Mare Tralla ja Sandra Jõgeva performance’id. Ka kirjandusõhtuga jäin väga rahule. Mitme vestlusringi sisuline pool jättis soovida, aga teavitamise ja peavoolustamise eesmärki need muidugi täitsid.
D. K.: Tore, et toimus, sest tegime seda sisuliselt nulleelarvega. Arvan, et me kõik, kes oleme toimkonnas, saime uusi ideid, mida järgmisel korral ellu viia. Esimesel korral ongi teavitustöö kõige tähtsam.
A. K.: Järgmisel korral loodame ka poliitikuid kaasata, seekord sattus meie festival valimistega ühele ajale. Ja kindlasti mitte ainult neid poliitikuid, kes soolise võrdõiguslikkuse teemaga on tegelenud.
Kuidas valisite esinejad?
J. R.: Kirjandusõhtu esinejate valik sündis väga lihtsalt: kutsusin autorid, kes esimesena pähe tulid, kes pole mitte ainult tuntud naissoost kirjanikud, vaid on oma teostes naisküsimust tematiseerinud. Sellise tematiseerimise juures kujunes omamoodi lakmuspaberiks küsimus, kas autorit häirib see, kui teda nimetatakse naiskirjanikuks: Elo Viidingut ei häiri, Maarja Kangrot häirib küll, Kärt Hellerma leidis, et algul häiris, aga nüüd on ta nii paksu naha kasvatanud, et see teda enam ei puuduta. Miina Leemetsa jaoks oli isegi niisama kirjanikuks nimetamine veel uus asi. Kui nüüd, esimesel korral, valisin sedasi esimese impulsi ajel, siis edaspidi võiks festivali teemat äkki kuidagi kitsendada, et üritus paremini koos seisaks, koondada mingi kindla kontsepti ümber.
A. K.: Meil olid kõik eesti autorid. See oli „Ladyfest” rõhuga „EST”.
Kuidas „Ladyfest” suhestub hilissügisel toimunud üritusega „Feministid tulevad kell kolm”. Dagmar, sa olid ka selle üks initsiaatoreid?
D. K.: „Feministid tulevad kell kolm” oli rahvusvaheline üritus, eks seetõttu oli lihtsam saada rahalist toetust. Minu arvates on see negatiivne tendents. Antud üritus oli ka akadeemilisem: sinna olid kaasatud Eesti Naisuurimusja Teabekeskus ning Eesti Naisteühenduste Ümarlaud. Kuid töötoad olid ka praktilist laadi nagu nüüdki.
Esimeses vestlusringis jäi kõlama, et oluline on teistsuguse, vaba tahte tolereerimine, et naine võiks ja saaks ise valida, kuidas tema elu peaks välja nägema. Ei ole naisi, kes kuuluvad n-ö meie hulka, ja neid, kes moodustavad siis nemad.
A. K.: „Ladyfest” tahab jõuda kõigi naisteni, ka nendeni, kes viivad oma viimase raha Koit Toome kontserdile – vihjan siinkohal Mare Tralla artiklile Postimehes. Usun, et ajapikku jõuamegi. Feminism ei ole mingi kitsa grupi, ega ka mitte ainult naiste pärusmaa.
J. R.: Vestlusringides jäi pisut liialt kõlama naise kui ohvri temaatika. Säilima peaks ka mingi omavastutus. Aga näiteks just sellega, et suutsime sellise festivali korraldada, näitasimegi ennast teovõimeliste kodanikena. Naiste suutlikkuse, initsiatiivi, ühiskondliku aktiivsuse esiletoomine on väga vajalik. Selle meeldetuletamine kulub teinekord iseendalegi ära.
Küsitlenud ja üles kirjutanud Reet Varblane