Laimre häälekas kunsti­ajalugu

Siram

Eri stiili, hoiaku ja ajastu teosed kui harmooniline ja kuuldav tekst.

Elmar Kits, Evald Okas. Eesti punakaartlased V. I. Lenini juures. Õli. 1952.

Marco Laimre kuraatorinäitus ?Hääled? Rotermanni soolalaos kuni 27. II.

Ei tea, kuidas teistel, aga mul on igatahes elus kõige paremini õnnestunud asjad, mida olen teinud puhtalt selle ajel, et ?hääled ütlesid?. Seetõttu tekitas Rotermanni  soolalaos avatud näituse ?Hääled? pressiteade kohe huvi saada teada, mida siis seekord on hääled öelnud Marco Laimrele, kes on antud juhul kuraatori rollis.

Teadmata näituse tekke tagamaid, jääb mulje, et Laimre, kes kujundab alatasa Eesti Kunstimuuseumi näitusi, on väsinud asjatust püüdest anda näitustele, kuhu on valitud sisuliselt ebasobivad tööd, kujunduse kaudu sisu. Nüüd on hääled talle öelnud, et tuleks ise üks kunstiajalooline ekspositsioon kokku panna, et teha puust ja punaseks, kuidas näituste koostamine võiks käia. Tõepoolest, enamik minevikku kõnetavaid väljapanekuid on koostatud traditsioonilise kunstiajaloo kirjutamise diskursuse alusel, kus teosed on jaotatud kronoloogilisel ja geograafilisel printsiibil. See sobib traditsioonilisse ühiskonda, kus näitusesaalides  kõnnivad ringi siniverelised näpitsprillidega aadlikud, kes aja üleküllusest põhjustatud eruditsiooni tõttu tunnevad iga kunstniku pintslilööki ja iga kujutatud motiivi ning jälgivad nende metamorfoose hella ning süüvinud huviga.

 

Kontseptsioon kui kunstiline väärtus

 

Praegu ei ole aga traditsiooniline ühiskond. Kõik muuseumid, ka kunstimuuseum, kuulutavad nagu ühest suust, et muuseum peab end esitlema haridus- ja lõbustusasutusena. Tõepoolest, siniverelisi meil ei ole, esimese põlve rikkad naudivad muid meelelahutusi ja nii ongi sihtgrupp lisaks kunstirahvale endale juhuslikud inimesed tänavalt, turistid ja rüblikud. Ka erudeeritus, isegi kui see juhtub kellelgi olemas olema, tähendab praegu midagi muud: üldjuhul on inimesel väga põhjalikud teadmised mingist kitsast valdkonnast, mõningane ülevaade sellega otseselt seonduvast, kuid kõigest muust maailmas toimuvast ei pruugi tal üldse aimu olla. Nii nagu Hollywoodi re?issöör juhib vaataja pilku osavalt detaililt detailile, et anda edasi narratiivi ning sõnadega väljendamatut osa filmist, nii peaks ka kunstinäituse koostaja looma kavala lavastuse, et vaataja harimatus ning hajameelsus ära petta ja eksponeeritava kunsti sisu mingilgi kombel tema ajudesse toimetada.

Eesti Kunstimuuseum  on küll ka varem millegi taolise poole püüdnud, seda ei saa eitada. Kuid asja taga on olnud ikka enamasti kunstiajaloolased, kelle erialasest alateadvusest kipub tahes-tahtmata Vaga maatriks välja imbuma. Avalikkussuhtluse hõlbustamiseks on kindlasti vaja näiteks teemanäitust ?Loomad ja inimesed?, kuid seda laadi kontseptid süvendavad arusaamist kunstist kui lihtsalt millestki meelelahutuslikust, mitte kui filosoofia meeltega tajutavast vormist. ?Häältes? eksponeeritavas Jasper Zoova ?About Vremja? videos (mis on üks mu lemmikteoseid üldse) figureerib Nostradamuse ja peata diktori kõrval samuti loom, kummimaskiga koer, kuid see ei tähenda veel, et sellel teosel oleks midagi sisuliselt ühist näiteks Tauno Kangro ?Tarvaga?. Nii lihtsalt need asjad ei käi. Laimre paradoksaalne kunstnikumõistus on ilmselt Vagast mõned leheküljed vahele jätnud, ja see mõistus on meie kunstimuuseumide fondidest kokku pannud sootuks teistsuguse väljapaneku.

Väljapaneku alus on täiesti subjektiivne kujund ? hääled. Nagu ikka Laimre asjade puhul, on ilmselt ajendiks olnud midagi väga konkreetset ja ainult talle endale teada olevat. Kuid uudishimuliku inimesena ei jää ta kunagi sellele peatuma, lootes iseeneslikule geniaalsusele, vaid asub mõttes kummitama jäänud sõna või kujundit kõigisse mõeldavatesse kontekstidesse asetama. Nii võib ka vaataja vabalt fantaasial lennata lasta ja otsida seoseid kõikjalt, kuhu ulatuvad tema emotsionaalsed ja mentaalsed kombitsad. Samas ei ole pealkiri lihtsameelne, juba ette determineeritud positiivse või negatiivse tähendusväljaga. Selle täiesti neutraalse sõna puhul on vaataja sunnitud lisaks tähenduste otsimisele mõtlema ka asjade ambivalentsuse üle.

Kui tavaliselt puudub kuraatorite kontseptsioonidel omaette kunstiline väärtus, siis antud juhul on see olemas ja pigem väärtustab eksponeeritut, mitte ei nivelleeri seda. Ausalt öelda on juba kõrini pliiatsist välja imetud kuraatorikontseptsioonidest ja pealkirjadest, mis püüavad trendikalt ühendada kõiki globaalseid sotsiaalprobleeme imearmsate ja süvapsühholoogiliste väikeste narratiividega. Kui tegu pole ajaloonäituse, vaid elava kunstiga, siis on see lausa kahjulik: juba on kasvanud terve põlvkond kunstnikke, kes arvavad, et loometegevus seisnebki selles, et teostada kuraatori näpunäidete järgi projekte etteantud teemadel. Ses mõttes olekski õigem kureerida näitusi ainult olemasolevast kunstist ja sellest ka sisu planeerimisel lähtuda. ?Hääled? näitab, et see on võimalik, head kunsti tehakse ka ilma tootjapoolse manual?ita, kusjuures globaalne ja intiimne pole seejuures kuhugi kadunud.

 

Kas selged hääled või sisemonoloog?

 

Mõistagi on selline meelevaldne teemaarendus vaid üks võimalik viis vaadata sisse eesti kunsti ajaloo sajandipikkusse valikusse. Kui samalaadne õilis missioon näituste koostamisel ei jätku, siis võibki paljude eksponeeritud tööde puhul Laimre väljapakutud häältediskursus jääda ainsaks ringlevaks müüdiks. Kuid see pole antud hetkel meie probleem.

Mida siis ?Hääled? meile ütlevad? Kui hetkeks põigata eespool kirutud kronoloogilisse meetodisse, siis tundub, et kõige selgemad olid hääled XX sajandi keskel. Lausa müravabalt võib kuulda, kuidas mr Lenin ja tema kantselei kärarikkalt haldavad, telefoneerivad ja kirjutusmasinatel klõbistavad, samal ajal kui Eesti punakaartlased, mütsid peos, vabastamist, industrialiseerimist ning kogu maa elektrifitseerimist ootavad nii, nagu seda on kujutatud Elmar Kitse ja Evald Okase sotsrealistlikul lõuendil. Küll mõningaste segajatega, kuid siiski arusaadavalt on kuulda ka Ameerika hääl Kaja Kärneri maalil. Ilmselt pole vaja siinkohal pikemalt peatuda raudse eesriide tagant tulevate häälte tähendusel juba industrialiseeritud rahva jaoks, küll aga kõlaks praeguses maailmapoliitilises olukorras üsna totralt, kui normaalsed inimesed pimedas usus ?Ameerika Häält? kuulaksid.

Wiiralti kümmekond aastat varasem ?Poeet kõneleb kividele? kukub aga sisu poolest kaasaegse kunsti osasse, sest on ilmselge, et kivid kuulanuks poeeti suurema huviga kui pisikesel ofordil kujutatud seltskond. Ja kuna poeete ega prohveteid pole kunagi kuulata tahetud, on sellest nüüdseks loobutud. Kadi Estland, Ene-Liis Semper, Jaan Toomik mulisevad kõik läbi isetekitatud segajate. Mõni ehk jääb kuulatama, et mis neil õige öelda on, kuid lootust selgust saada ei ole. Laimre seinatekst algab iroonilise küsimusega: ?Mida on tahtnud kunstnik meile selle või tolle teosega öelda?? ning jätkub vastusega: kui ikka oleks tahetud midagi öelda, küllap siis oleks öeldudki!

 

Kellele kunstnik kõneleb?

 

?Filosoofia vajalikkus saab kummalisel kombel märgatavaks alles siis, kui me loobume mõtlemast ühiskondliku kasu peale ja suuname oma tähelepanu inimesele endale,? kirjutab humanitaarinstituudi rektor Tõnu Viik üle-eelmises Areenis. Seda laadi mõttekäigule saab ta bürokraatidelt vastuseks: ?Kas te võtate siis endale vastutuse nende vabamõtlejate ees, kes pärast näljasena mööda Eestimaa teid ringi hulguvad??. Siin võib vabalt asendada sõna ?filosoofia? sõnaga ?kunst? ja sotsiaalporno tõepärasus ei vähene. Seega pole imestada, kui kunstnik, kes ei viitsi isegi enam vaielda, joob ennast täis või uputab ära ning tema sõnum jääb igaveseks vaid seosetu lalinana kurtidele kõrvadele kajama.

Ei paista ka muusikute elu kergem olevat: miks siis muidu Rainer Jancis samuti vee alla kitarri mängima ronis ja Kiwa olematute bändide produktsioon on tootnud kaks põrisevat kastekannu. Igatahes tundub see sisaldavat hulga tõsiseltvõetavamat sõnumit kui tüüpiline parteiprogramm või arengukava. Lihtsam on muidugi jääda sisemonoloogi juurde nagu Marko Mäetamme luulud või Jüri Arraku autoportreede vestlus.

Sageli ei tulekski küsida, mida kunstnik tahab meile öelda, vaid kellele ja kuidas öelda tahab. Nagu selgub sellel ülimalt õpetlikul näitusel, võivad eri ajastutest pärit, eri stiilis teostatud ja erinevale filosoofiale rajatud kunstiteosed moodustada kokkuvõttes harmoonilise ja täiesti loetava, vabandust, kuuldava teksti. Seetõttu peaks ?Hääled? olema kohustuslik kõikidele kunstiõpetajatele ja -õppijatele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht