Las ma puudutan sind hästi kaugelt!

Nagu „Kõheda vastasmõju“ festival sel korral tõestas, hakkab üha rohkem veebiroboteid sajal jalal mööda seinu sibama ja urgitsedes naha alla pugema. Siis on nad vaatajale ohtlikult ligidal.

URMAS LÜÜS

Kõheda vastasmõju“ festival 1. – 4. IV, korraldaja eˉlektron, osalejad Hiroaki Umeda, Rourou Ye, Inga Salurand, Liis Vares, Avan Omer, Hendrik Kaljujärv, Mary Notari, 5 Horses, Artjom Astrov, +aave+, Samuli Tanner, Asuna, Rimini Protokoll, Ringhold, Bohdana Korohod, Maria Paiste jt.

Virtuaalseid teatriformaate koondavast „Kõheda vastasmõju“ festivalist kirjutasin ka aasta tagasi. Toona oli viirus maailma just segi paisanud. Poed osteti tühjaks, vetsupaberite pärast hundistuti, maad võttis paanika ja vaen. Ühiskond lõhenes: ühed, kes pesid käsi, ja teised, kes demonstratiivselt selle tegemata jätsid. Pooleldi füüsiliselt Kanuti gildi saalis, pooleldi virtuaalselt netis toimuma pidanud festival koliti viiruseohu tõttu täielikult veebi ja kultuurijanus etenduskunstide sõbrad said lahjendatud teatripisiku doosi otse veeni.

Nüüdseks on hüsteeria asendunud tülpimusega. Nakatunute ja surnute arvu vaadatakse hommikuti uudistest sama tuima näoga kui mõnd kontseptuaalset kunstiteost või reportaaži Bagdadi haiglas toimunud pommiplahvatusest. Arvamuslugu kirjutades küsisin endalt toona: kas festivali- ja teatritunne säilib ka veebikeskkonnas?

Tegin läbi vajalikud rituaalid. Kirjutasin kõikide ürituste ajad kalendermärkmikusse, et jõuaksin alati õigel ajal õigesse kohta. Kuna läbi veebikaamerate olid näha publiku näod, siis kraamisin toas selja taha jääva ala, mis videos paistma jääb. Sättisin arvuti lauale ja ennast selle ette mugavale toolile istuma. Ja muidugi ei saanud teatri­puhvetita, mille simuleerimiseks soetasin pudeli viskit, mis festivali lõpuks ka otsa sai.

Teatris ei mängi vaid näitlejad. Ka publik etendab, allub vabatahtlikult rollile, mille peamiseks ülesandeks on vait püsides teistega samas suunas vaadata ja pärast näitlejate kummardamist neid kolm korda tagasi lavale aplodeerida, isegi juhul kui taidlejate ponnistused täielikult külmaks olid jätnud. Formaadi uudsus survestas toona vanu kombeid kordama. Festivalitunne ja teatriime sündisid.

Osalusvõime kadu

Nüüd, aasta hiljem on mu eelhäälestus kõvasti vähenenud. Virtuaalsotsiaalsus on tinginud ekraaniväsimuse ja veebimeelelahutusüksilduse. Kui algul oli galeriide ja näituste arvutisse kolimine põnev väljakutse, kuidas säilitada kunstnike ja publiku side, siis paraku jäid eelmise pandeemialaine pioneernäitused mulle ka viimasteks. Ükskõik kui palju ennast kuvaril ringi keerutada saab, jäävad virtuaalnäitused ikkagi ülespildistusteks. Paratamatult toimivad kompositsioonid ja esemete asetused kolmemõõtmelises ruumis ja arvutiekraanil täiesti erinevalt.

Soov luua virtuaalset näitusekogemust on kui kahel jalal kõndivate inimesekujuliste robotite ehitamine. Balansseerides ühelt jalalt teisele pole viis, kuis üks tehniline olevus kõige efektiivsemalt ringi liikuda saaks. Seetõttu eelistan kontakti hoidmiseks veebinäitustele kas või kunstnike Instagrami kontosid, kus enese eksponeerimine on märksa vahetum, isiklikum ja ausam.

Teatri puhul mõjub füüsilise ruumi täiuslikkus. Heli, valgus ja lõhnad on kõikjal vaataja ümber. Kui madalad bassisagedused panevad teatrisaalis tooli värisema, siis koduteatris heal juhul kõlarid plärisema. Vaid paari hetkega võib hingemattev pimedus vahetuda pimestava valgusega. Veebiteater peab selle kõik kompenseerima intellektuaalsete kontseptuaalsete konstruktsioonidega, sest vaatamata teatrisaali imaginaarse neljanda seinaga harjunud olemisele moodustub veebiteatris arvutiekraaniga vahetõke.

Kas mul on võimalik sekkuda? Kuigi teatris ei hakka keegi naljalt etenduse käiku sekkuma – eufooriliselt lõkerdama, enese paljaks koorinuna lavale jooksma, näitlejaid ründama –, siis on see võimalus endiselt olemas. Etendusega kaasneb oht. Inimese ja inimese vahel on alati mingi oht. Sõnade eest vastutuse kandmine on panditud võimalusega, et solvatu haarab aknalaualt lillepoti ja lajatab sellega. Facebookis või Delfi kommentaariumis tatipritsimine jätab silmnäo terveks.

Nagu nentis festivali viimase päeva seminaris „Kuhu on kadunud kogu maagia?“ sotsiaalpsühholoog Anu Realo, tekitab etendajaga koos ühe ruumis viibimine tunde, et vaatajal on osaluslik võime tulemust mõjutada. Veebis on videoid, kus mõni fänn viskab laval laulvat iidolit tühja õllepudeliga. Ma pakun, et enamasti pole tegemist äkilise vihasööstuga artisti vastu, kelle hääl autotune’ita ei kõla nagu Youtube’i videos, vaid sellesama ohjest vabanenud ihaga muuta asjade käiku, luua pretsedent, et just minu käe läbi ei jõudnudki Justin Bieber või Marilyn Manson kolmanda salmini.

Kas vaataja on etendajale tähtis?

Siit jõuamegi „Kõheda vastasmõju“ festivali põhiküsimuseni. Vaatajana oli mul vaja võtit, mille abil festivali mõtestada. Seega sai minu üheks peamiseks huviks, kas nähtav võidab midagi sellest, et ma just nüüd ja just siin seda kogen või ei erine reaalajas toimuv hiljem järelvaadatavast lindistusest. Kas ma lähen korda ja kas minu olemisest midagi sõltub? Kas ma olen etendajale vajalik?

Teater on tulnud töölauale: ekraanil avavad Riina Maidre ja Maike Lond Malmborg festivali ja tutvustavad kava, artikli autor aga, nagu see praeguses netikultuuris tavaline on, vaatab ühe silmaga lavastusi, teisega jätkab oma tööd. Virtuaalkultuur on publikust distantseerunud.

Urmas Lüüs

Saksa eksperimentaalteatri grupeering Rimini Protokoll koondas lavastuses „Call Cutta at Home“ kõik 30 publiku liiget ühisesse Zoomi keskkonda. Vaatajatel tuli oma kodus kahe etendaja juhatusel aktiivselt kaasa lüüa. Isolatsiooni klaustrofoobiast rääkides ronisime laua alla, keetsime ühiselt teed-kohvi, näitasime läbi kaamera vaadet koduaknast, lösutasime voodis. Kuigi katarsis jäi tulemata, suutsid lavastajad ainsana luua haavatavuse tunde. Minu otsused mõjutasid seda, kuidas Indias Kolkatas viibiv etendaja reageerib.

Ja muidugi ilmnes ka teine veebiteatri haavatavuse aspekt, sest paratamatult tuli Jaapani helikunstniku ASUNA esinemine poole pealt kinni panna, sest etenduskunstniku kehv wifi tegi läägiva heli kuulamise talumatuks. Võimalik, et ka veebiteatri publik peab tarbijana professionaliseeruma. Hankima parema wifiruuteri, paigaldama koju suurema ekraani või projektori, soetama korralikud bassikõlarid ja eelnevalt naabrile lepituseks koogi viima, enne kui ta tuleb pesapallikurika abil heli vaiksemaks keerama.

Veebiteater ei tekkinud muidugi viirusega. Etenduskunstid olid juba varem bittidest ja baitidest läbi imbunud. Ekraanid on olnud kontsertide, kunstinäituste ja teatrilavastuste lahutamatuks osaks aastakümneid. Tehnoloogiline teater on jõudnud juba omaette nähtuseks saada. Filmivõimaluste arenguga kuulutati traditsioonilise teatri surma, kuid hirmuvärinatest hoolimata lavakunsti elujõule miskit kurja ei juhtunud.

Me oleme harjunud sündmuste reaalajas passiivse tarbimisega, olgu see siis Tartu maraton, laulupeo rongkäik või esimesed sammud Kuul. Kolleeg teisel pool maakera on vaid videokõne kaugusel. Kaamera ja ekraan laiendasid märgatavalt seda, mis on võimalik teatrilaval. Koos said mängida näitlejad, kes asusid eri riikides. Eellindistuse toel võis tantsija saada iseenda lavapartneriks. Etendus võis rännata ühest majast teise, publiku silmi kordagi kannult raputamata. Seetõttu küsin endalt iga veebi­lavastuse puhul: kas see on midagi uut või ainult uus kuub?

Veebiteater tuli, et jääda

Areneva valdkonna puhul on paratamatult esiplaanil formaadiküsimused. Seekordse festivali avalöögiks oli eelmisel korral sügavaima mulje jätnud Jaapani koreograafi Hiroaki Umeda lühike etendus „Intensional Particle“ ehk „Intensiivne osake“, kus mängitakse hästi distantsteatri võimalustega. Nimelt projitseerisid andurid tema tantsiva keha virtuaalsesse ruumi, mis on publikule vaadatav vaid ekraanilt. Ilma veebiruumita seda lavastust ei oleks ja projektsioon teatriseinal poleks muud kui arvutiekraaniga võrdne koopia.

Kas veebiteater tuli selleks, et jääda ja kas see ohustab eelkäivaid traditsioonilisi formaate? Arvatavasti ei kao veebimeelelahutus meie elust enam kuhugi. Fotoga kuulutati maalikunsti surma ja kinoga maeti teatrit. Ometi on teatrisaalid ja kinod rahvast täis. Ühes kunstiülikooli osakonnas õpitakse maali ja teises fotograafiat. On kokkupuutepunkte, kus need segunevad, kuid traditsioonidele on see pigem lisand­väärtus. Ka veebiteater on alles oma formaati otsimas.

Praegu kõnnib palju veebiteatriroboteid kahel jalal ja üritab vertikaalselt kõrguvat inimkujulist keha püsti hoida, et kaheksakümnendatest tuttaval pläriseval ulmefilmihäälel Hamleti monoloogi tsiteerida, kuid nagu „Kõheda vastasmõju“ festival sel korral tõestas, hakkab üha rohkem veebiroboteid sajal jalal mööda seinu sibama, urgitsedes naha alla pugema, kombitsaid teleskoobina välja sirutades ruumi täitma, iminappade ja takjanagadega haakides ümberringi kanduma, propelleritega õhus hõljuma, nano-osakestena heljuma, võngetena levima. Ja siis on nad ohtlikult ligidal. Võid püsti karata, karjuda ja lillepotiga pihta saada, ja seda kõike kodukontorist lahkumata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht