Leho Rubis teadvust tabamas

Leho Rubis ei ole puhta vuugi budistlik kunstnik ega esita ennast sellena ka ise. Ta on eurooplane, kes on leidnud budistlikust kunstist aine, mis teda huvitab.

ANDRI KSENOFONTOV

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mõtlemine on üks inimtegevusi, mida kunstis palju kujutatakse. Alates Auguste Rodini mõtleja dramaatilisest mõttepingutusest, mis paneb kunsti­vaataja kikivarvul astum: ära sega tugevat meest, kes üritab üle jõu käivat vaimupingutust; kuni tagamõteteni Mona Lisa peas – mis asja ta muheleb? Isegi sellest ei saa sotti, kas ta üldse muheleb, mis teeb asja seda kahtlasemaks. Kuidas kujutada teadvust, mis mõtleb?

Mõtlemise kujutamine

Leho Rubis on avaldanud Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamatus „Idakiri“ (2020) artikli „Kirjeldamatu kujutamine ehk Virgunu mõistmise väljendamine visuaalses keeles minevikus ja tänapäeval“. Virgunu on üks Buddha nimesid.

Kui väljenduda Lev Tolstoi keelepruugis, annavad Buddha kujutajad kunstis vaatajale edasi tema virgunud teadvuse. Kui kunstis kujutatakse mõtlemist, siis mõte jääb vaataja ära arvata. Niisugune teos virgutab vaataja kujutlusvõimet ja tal on voli ette kujutada ükskõik mida. Ühele kehastab Rodini „Mõtleja“ filosoofi, kes heitleb inimkonna suurte probleemidega, teise arvates üritab kujutatu meelde tuletada PIN-koodi, sõltuvalt sellest, kuidas haakub kunstiteosega vaataja isikupära ja elukogemus. Kuidas seda mõtet ka ei tõlgendataks, on siin üks ühine joon: vaataja hakkab ette kujutama objekti, millest teoses kujutatud subjekt tema arvates mõtleb, aga mitte teadvust, seda asja subjektis, mis mõtleb objektist.

Rodini „Mõtleja“ ja tema teadvus ei ole üks ja seesama. Peale teadvuse on veel ka keha, mis on keskendunud asendis, justkui abistades teadvust, mis maadleb mingi probleemiga, mis on seatud teadvuse ette. Eitamata inimese terviklikkust, on teadvus, keha ja probleem kolm eri asja. Vaataja vaatab „Mõtleja“ võimsalt modelleeritud keha ja kujutab ette probleemi, millest ta mõtleb, aga teadvus ise, see asi, mis mõtleb, libiseb vaataja tähelepanu alt välja.

Buddha kujutistega nii ei ole. Nii nagu kristlased on aastasadu selgitanud, et risti löödud lunastaja kehastab passiooni, osavõtlikku kaastunnet inimkonna vastu, nii on ka budistid aastasadu selgitanud, et Virgunu kehastab virgunud teadvust. Keegi ei juurdle krutsi­fiksi ees nagu „Mona Lisa“ puhul: millest ta küll mõtleb ristil? Seda teatakse. Vaataja mõte suunatakse selle teada-tuntud asja juurde, millest kannataja mõtleb – inimkonna pattudest ja looja lunastusest. Ka siin kaob küsimuse alt lunastaja teadvus, see asi või protsess, mis kannab passiooni ja kaastundlikku mõtet.

Aga Virgunu mõtleb eimiskist. Nagu öeldaks: ta on nirvaanas. Ei, Virgunu on siin meie ees. Tema teadvus on nirvaanas. Tema teadvus teeb mittemidagit. Vaatajal ei olegi eriti midagi oletada, millest Virgunu mõtleb, sest see on olematus. See on tühi hulk, null. Kunstnik on jätnud vaataja päralt ainult Virgunu teadvuse, tema meeleseisundi, mis jääb vaataja tähelepanu valgussõõri.

Valgustuslikkus

Leho Rubis. Kolbakandja. Õli lõuendil, 2017.

Vaim täidab meid ja meie täidame vaimu. Sellest on võimalik rääkida ja seda on võimalik kujutada. Seda tuletab meile meelde Leho Rubise kunst. See ei tähenda, et muu kunst on vaimu­vaesem. See on umbes nii, nagu soolaga kulinaarias. Soolast saab rääkida, kui seda on juba toidule lisatud ja kui seda on võimalik, kuid üsna keeruline toidust taas eraldada. Kuid soolast saab rääkida ka siis, kui see on veel soolatopsis. Piltlikult öeldes serveerib budistlik kunst teadvust ja vaimuseisundit nagu soola soola­topsis (see ei tähenda, et vaimutoit jääb ilmtingimata magedaks).

Viimati sai Leho Rubise loominguga tutvuda tänavu mais-juunis Esna galeriis. Püstformaadis tööde keskel on inimfiguur, mis on kujutatud pruunikates toonides. Oluline on anatoomilist täpsust otsiv kontuur, mis lisab maalidele joonistuslikkuse. Figuurid võivad olla tardunud liikumatusse asendisse, võivad olla ka dünaamilised, kuid mitte kunagi ei näe Leho Rubise töödes kontrollimatuid emotsioone. Tema figuurid on üles ehitatud paljuski Buddha­de eeskujul.

Kunsti sõnalisel kirjeldamisel kipuvad sõnad paraku vahendama pigem midagi üldtuntut, mitte üksikut asja või nähtust, mida kirjeldatakse. Senine kirjeldus sobiks ka sotsiaalmeedias levinud new ageʼliku portreetüübi puhul, mis on seatud kosmilisse või muusse müstilisse keskkonda, näol ilme, mis on ühtaegu äraseletatud ja cool nagu mannekeenil. Tahtmata siin new age’i kunstile hinnangut anda, võin öelda, et Leho Rubis on tõepoolest ratsionaalne kunstnik ning teda ei huvita XIX sajandi lõpu intellektuaalide konstrueeritud spiritistlik vaimsus, vaid India traditsiooniline kultuur. Leho Rubis ei ole puhta vuugi budistlik kunstnik ega esita ennast sellena ka ise. Ta on eurooplane, kes on leidnud budistlikust kunstist aine, mis teda huvitab.

Leho Rubise portreed on filosoofilised, üldistusjõulised. Nende autor ei kehtesta mitte ennast ega oma kaubamärki, vaid kehtestab kujutatud inimese või objekti, võttes arvesse pildivaataja taju ja mõistmise eri tasandeid. Näiteks võib olla pildile lisatud ka mõni tsitaat, mis võib olla niihästi loetav kui ka loetamatu, kuid mis aitab mõlemal juhul autoril suunata seda, kuidas vaataja mõistab ta sõnumit. Leho Rubise maalides võib aimata valgustuslikkust, mida kannavad endas keskaegsed läbimõeldud ikoonid ja renessansi terviklik humanism.

Leho Rubis ei laena oma kunstiainet meediast, vaid võtab selle otse maailmast. Tema poos on algupärane, mitte teiste pealt kopeeritud. See ei ole mingi määrav asjaolu: ei kopeerimise lõputu progressioon ega regressioon ole kunstis keelatud, vaid kunsti arengu loomulik osa. Kuid tegelemine vahetult maailmaga, selle tõlgendamine sõltumata varasematest tõlgendustest, aitab kindlasti kunstnikul ennast leida.

Kujunemine

Kunstniku kujunemist võib mõjutada kõik. Nagu iga inimene, nii hakkab ka kunstnik kujunema sünnist saadik. Mis on selles protsessis määrav, ei ole võimalik ette teada ega saa seda ka täpselt tagantjärele paika panna.

Oma eluteest räägib Leho Rubis nii: „Olen sündinud 1975. aastal Tootsis, koolis käisin Paide III keskkoolis, kus muu hulgas mängisin ka malet.“ Kuidas male siia puutub? Siin ongi kunstiajaloolasel hetk arutleda, kas määrav on see, et malemäng on pärit Põhja-Indiast, või see, et niihästi kunstitöö loomist kui ka malemängu võib vaadelda kui järjest üles kerkivate probleemide läbikaalutud lahendamist. Rubis jätkab: „Maalikunsti vastu tekkis mul kummalisel kombel sügavam huvi kunstnike elulugusid lugedes. 1996. aasta suvel hääletasin viis päeva Pariisi, et sealsetes kunstimuuseumites käia. Esimese öö veetsin Seineʼi kaldal koos ühe Madalmaadest pärit hääletajaga ja ärkasin Notre Dameʼi kellade helisemise peale.“

Leho Rubist on mõjutanud ka Uku Masingu raamatud ja õpingud Tartu ülikooli maaliosakonnas, lõputöö kaitses ta 2001. aastal. Maaliõpingute kõrvalt kuulas ta Tartu ülikoolis orientalistikaloenguid. Aasta hiljem astus eksternina Tartu ülikooli kunstiajaloo magistrantuuri. Magistritöö „Kaanonite teke ja areng India budistlikus kunstis“ kaitses ta 2010. aastal.

2003. aastast hakkas Leho Rubis käima Põhja-India muuseumides budistlikku kunsti joonistamas, õppematerjali kogumise kõrvalt hakkas ta õppima ka India muusikat, tema instrument on bansuri ehk bambusflööt. India muusika õppimine aitab mõista India kunsti ja kogu kultuuri. Kui teadvuse seisund India kunstiteoses on midagi, mis tuleb vaatajal leida, siis India muusikat nimetataksegi seisundimuusikaks. India muusikapaladelt ei nõuta, et need kruviksid kuulaja pinge üles kuni kontra­punktini, millele järgneb lahendus ja rahunemine. India muusik viib kuulaja mingi teadvuseseisundini või meeleoluni ja hoiab publiku selles kuni helitöö lõpuni.

Oma reisidel avastas Leho Rubis Gandhāra kunsti. Gandhāra jääb tänapäeva Pakistani ja Afganistani territooriumile. Gandhāra kunsti nimetatakse ka kreekabudistlikuks kunstiks. Helle­nistlikud mõjud jõudsid sinna muu hulgas Aleksander Suure vallutustega. Hellenism õitses Baktria kuningriigis, mis ulatus hiilgepäevil Kaspia ja Araali mereni läänes ja põhjas, Pamiirini idas ning Hindukuši ja Makrani mäestikuni lõunas. Baktria keskus asus Pamiiri-Alai mäestikust lõuna pool. Õlimaalitehnika leiutasid Baktria kunstnikud.

Baktria ja Gandhāra olid naabrid, kelle vahel kulges piir piki Hindukuši mäestikku. Gandhāra on kuum ja poolkõrbeline orgude ala Himaalaja ja Hindukuši mägede vahel, kuid ometi sajab seal küllaldaselt vihma ning mägijõed toovad mullaniiskust juurde – suure­pärased tingimused põllumajanduseks. Gandhāra süda on Peshāwari org. Budistliku kultuuri mõjud levisid Baktriast ja Gandhārast koos religiooniga mujale Aasiasse.

Buddhad

Gandhāra kunst paistab silma väljendusrikkuse ja meisterliku materjalikäsitluse poolest. Kui Gandhāra kunst jõudis oma tippu, siis kujutati Buddhasid tuhandeid, aga Buddha ise oli juba palju aastasadu surnud. Keda siis Buddha kujutajad kujutasid? Nagu Leho Rubis osutab oma „Idakirja“ artiklis, ei otsinudki Buddha kujutajad füüsilist sarnasust religiooni rajanud ajaloolise isiku Siddhārtha Gautamaga, vaid kui Hiinast õppima tulnud munk viis budistliku kunstitraditsiooni Hiinasse, läks Buddha seal hiinlase nägu, Buddha Indoneesias hakkas aga üha enam sarnanema indoneeslastega. Kuhu tahes Buddha kujutis jõudis, võttis ta peagi kohaliku rahva näo.

Leho Rubis. Railausuja. Õli lõuendil, 2019.

Kõik need tuhanded Buddhad kujutavad täiuslikku virgunud teadvuse seisundit, mille poole püüdlevad budistid. Võib arvata, et nagu Vana-Kreeka ja hellenistliku kunstimaailma omad, olid ka Gandhāra kunstnikud huvitatud oma kaasaegsete väärtuste üldistamisest, mida kandsid kaasaegsed inimesed, et jõuda ideaalini. Hiina Buddhad näevad välja nagu hiinlased just sellepärast, et hiina munk-kunstnik õppis tundma väärtuslikku hiinlastes, Indoneesia Buddhad seevastu nagu indoneeslased jne. Leho Rubis on ideaali otsingus jõudnud järgmisele astmele, sest ei otsi oma ideaali, virgunud teadvuseseisundit, mitte enda ümbert inimeste hulgast, vaid Buddhade seast, kes juba kehastavad omaaegset ideaali. Kõiki Buddhasid tundma õppides õpime tundma ideaalide ideaali. Nagu osutab Parmenides Platoni dialoogides, võib niisugune üldistamine toimuda progresseeruvalt lõpmatuseni.

See ei tähenda, et Leho Rubis on loobunud praeguse inimese tundmaõppimisest ja kujutamisest. Me võime pidada end vaimselt kui tahes kõrgelt arenenuks, kui aga meie oma naabrid meile enam korda ei lähe, siis võib kahtlustada vaimse arengu asemel hoopis taandarengut. Üha esoteerilisemaks kujuneval kultuuril on oht jääda elukaugeks ja hingetuks. Kui Baktria ja Gandhāra Buddhadena on jäädvustatud omaaegsed inimesed nende parimatel teadvushetkedel, siis Buddha kuju kui kunstiaare, mis seisab muuseumis punase vanikuga sissepiiratud alal ja mille kindlustushind on röögatult kõrge, ei seostu enam autori kaasaegsetega, vaid lihtinimesele kättesaamatute väärtustega. See kuju, mis tõi meieni Gandhāri kunstniku kaasaegse inimese V sajandist, astub nüüd meie ja autori kujutatud inimeste vahele.

Kui väärtuslik antiikne kuju üles joonistada või maalida, siis paberil või lõuendil kuju enam ei ole ja inimesel, keda see kuju kujutab, on võimalus kuju kui kunstiaarde varjust välja tulla ja vaatajale taas märgatavaks saada.

Kui jälgida Leho Rubise publiku reaktsioone, siis leitakse ikka mõni töö, mis läheb vaatajale millegipärast eriti korda. Võluv on tema viimane maal „Südamesuutra“, millel on kujutatud ühte Briti Muuseumi ekspositsiooni II-III sajandi Baktriast-Gandhārast pärit Šākjamuni Buddhat. Ta näib millegi üle tõsiselt mures olevat, laskmata end sellest ahistada: ta justkui tegeleks teadvustatud probleemi olematuks lahendamisega.

Tühjus

Ennist sai öeldud, et nirvaanas viibiv teadvus tegeleb mitte midagi tegemisega. Kuid võib öelda ka nii, et nirvaanas viibiv teadvus valmistab ette uut liikumist. Eespool mainitud Parmenides, muuseas, Siddhārtha Gautama kaasaegne, jõudis vastupidise järelduseni: kuna tühjus, eimiski, on sisuliselt vastu­oluline mõiste, mille vastet looduses, kui selline on olemas, on inimteadvusel võimatu ette kujutada, siis tühjusest ega eimiskist ei saa mõelda, seega: suure tõenäosusega ei ole mitteolemist olemas. Linnalegend räägib, et hulgateooria looja Georg Cantor läks hulluks, kui ei suutnud lahendada tühihulga loogilisi vastuolusid. Kuna liikumine on protsess, kus miski tekib sinna, kus seda enne ei olnud, s.t liikuda saab ainult kohta, mis on tühi, siis tühjusest mõtlemise võimatusest järeldas Parmenides, et ka liikumisest on sellest lõpuni aru saades võimatu mõtelda.

Mida budistid taotlevad? Liikumist täiuse poole. Aga enne kui kuhugi liikuda, peab see koht tühi olema. Nirvaana on end nullini puhastav teadvuse seisund, kuid seejuures aktiivne seisund. „Päris null“ saavutatakse ehk hetkeks, siis jätkub areng uuelt tasandilt. Nagu budistlikus mõistukõnes, kus õpilane tuleb õpetaja juurde jutule ja üritab endast head muljet jätta, demonstreerides talle õpitud teadmisi. Samal ajal õpetaja muudkui valab õpilase tassi teed. Lõpuks peab õpilane oma jutu katkestama, et öelda: „Õpetaja, miks te teed niimoodi raiskate, tass ajab juba mõnda aega üle ääre.“ Õpetaja vastab: „Sa oled juba tarkust nii täis, et mul ei anna enam midagi lisada.“

Kui räägime sellest, kuidas John Cage õpetas kunstnikke zen-budistlikult mõtlema, kas saame siis ikka lõpuni aru, mis on tühjuse väärtus ja kas see tühjus kui selline on üldse hoomatav? Mis on tühjuse ülesanne? Üks küsimus, millele tulin suheldes Leho Rubise kunstiga, on: kas meie kaasaegne kunst ei ole mitte juba pilgeni tühja täis?

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht