Leili Muuga 14. XI 1922 – 1. VIII 2016

Lahkunud on silmapaistev maalija Leili Muuga. Ta sündis eestlasest maamõõtja Adam Muuga perekonnas Maima külas Oiroti oblastis Altai krais. Aastal 1925 asus perekond Pjatigorskisse, sealt 1938. aastal Naltšikisse. Aastatel 1940–41 õppis ta Moskva tehnoloogiainstituudis, aastatel 1941–43 töötas Naltšikis kunstiateljees meistri ning medõena. Õpingud jätkusid aastail 1943–45 Ordžonikidze (Vladikavkazi) mäe- ja metallurgiainstituudis ning 1945. aastal Leningradi mäeinstituudi IV kursusel. 1946. asus perekond Tartusse, kus ta töötas esialgu joonestaja-konstruktorina arhitektuurivalitsuse projekteerimisbüroos. 1947–51 õppis ta (peamiselt Alfred Kongo juhendamisel) Tartu riiklikus kunstiinstituudis, selle sulgemisel Tallinnas Eesti riiklikus kunstiinstituudis, mille lõpetas 1953. aastal.

Leili Muuga pälvis peagi tähelepanu andeka kompositsioonimaalijana. Mõned tema 1950ndate kompositsioonid olid väljas Kumu kunstimuuseumi näitusel „Romantiline ja edumeelne: stalinistlik impressionism“. Muuseumi püsiekspositsioon tundub maalita „Kohvikus 1940. aastal“ (1956) mõeldamatuna. Üleliidulise kuulsuse tõi „Protest sõja vastu“ (1959), kunsti sümbolkujundina mõjuv „Orkester“ (1962) on aga 1960ndate eesti maali tippteoseid. Tugev realistlik aluspõhi, impressionismikogemus ning kümnendivahetusele iseloomulik üldistuspüüe ja isikupärase väljenduslaadi väärtustamine olid tegurid, mis kujundasid tema kunsti. Viimane arenes rahulikult ja väärikalt raamides, mille määrasid kunstniku temperament ja väärtushinnangud. Kompositsiooni kõrval tõusis tema loomingus juba 1950ndatel juhtivaks žanriks portree, milles tema modelle ühendas meditatiivsus ja lüürilisus. Ta maalis veduute Tallinnast, Budapestist ja Veneetsiast, ent veelgi enam paelus teda loodus: talvised väljad Tartumaal, kaljusaared Murmanski lähedal jt. Kadakasalu hävimisele Lohusalus reageeris ta maaliga „Reekviem hukkunud kadakatele“ (1994). Kogu loomingu vältel maalis ta lilli: suuri kompositsioone, nagu „Lilled Mozartile“ Eesti muusika- ja teatriakadeemias (1991–94), aga ka väikesi etüüde, nagu õrnad ja puhtad „Anemoonid“.

1962–77 oli Muuga ERKI õppejõud (alates 1967 dotsent). 1965 omistati talle ENSV teenelise kunstitegelase aunimetus. 1965/66 toimus Tartu kunstimuuseumis tema esimene personaalnäitus (kahasse Nikolai Kormašoviga). Tema arvukatest isikunäitustest meenutagem uuemaid abstraktseid ja sümbolistlikke teoseid koondavat väljapanekut „Vaikuse helid“ kunstihoone galeriis (1997), ülevaatenäitust „Valge valgus“ Adamson-Ericu muuseumis (2003) ning põhiliselt tema võluvaid etüüde esitavat näitust „Rännuteed“ Kastellaanimaja galeriis (2007). Tema teoseid on Eesti kunstimuuseumis, Tartu kunstimuuseumis, Tallinna kunstihoone fondis, Tretjakovi galeriis, Magnitogorski, Permi ja Nikolajevski muuseumides ja mujalgi.

Leili Muuga oli inimesena niisama harmooniline, siiras ja tundlik nagu tema kunst. Valge, värve läbistav, ühendav ja hingestav valgus, mis on alati olnud tema põhilisi väljendusvahendeid, omandas elu lõpupoole tema jaoks järjest spirituaalsema tähenduse. Mõttes on ta juba tükk aega olnud teel valge valguse poole.

Mälestame head kolleegi ja õpetajat ning avaldame kaastunnet lahkunu omastele.

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Maalikunstnike Liit

Eesti Kunstiakadeemia

Eesti Kunstimuuseum

Tartu Kunstimuuseum

Kultuuriministeerium

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht