Lembit Sarapuu maailmalõpp

Sarapuu maalid kuuluvad tegelikkusesse, isegi kui see pole igapäevane tegelikkus. Aga see, miks nad siia kuuluvad, miks nende ainulisust nii teravalt tajume – see miks on juba tõelisus.

HASSO KRULL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Lembit Sarapuu näitus „Tegelikkus ja tõelisus“ Kumus kuni 18. IX, kuraator ja kujundaja Anders Härm ja graafiline kujundaja Martin Pedanik.

1

Mis on tegelikkus? Ja mis on tõelisus? Kas üks toetab teist? Või teine varjab teist? Lembit Sarapuu maalid annavad kõigile neile küsimustele vastuse ja ometi on küsimused ikka tähtsamad kui vastused, sest küsimus väljendab seda, mida vastus kunagi anda ei saa: mõistatuse püsivust. Vastused on küll head, need on isegi liiga head, aga küsimus võtab need tagasi, sest kõige paremalgi vastusel on alati üks viga. Vastus nimelt on liiga isekas, tahab ise kõike seletada, kõigele näpuga näidata, sest on tegelikkuse tegelane, kes tahaks iga hinna eest kätte saada tõeluse tõde – veel enam, tahaks ise olla tõeluse tõde. Nõnda unustab ta küsimuse ära. Aga küsimus ei kao kuhugi, ta peidab ennast ära, algul vastuse varju, ja siis juba unustuse südamesse, kust ta vastupandamatu jõuga tagasi tulema hakkab. Ja tagasi tuleb ta juba mõistatusena, mõistatusliku tõelusena.

2

Mõned Sarapuu maalid on võtmelised. Neid on ta tavaliselt maalinud kaks korda, sest tõeliselt olulist ideed võib maalida igavesti, selle vägi ei saa kunagi otsa, ja

Lembit Sarapuu. Keskustelu. 1989–1990, õli. Eesti Kunstimuuseum

Stanislav Stepaško

minimaalne kordus on piiramatu jada algus. Samasuguseid maale peab olema just kaks, vastasel korral võiks siit sugeneda serialism, mis on Sarapuule võõras: serialism ju osutab, et ükski teos pole lõplik, vaid ainult sama teema variatsioon. Aga Sarapuu maal on alati lõplik. Selle maali maalimiseks pole ühtki paremat viisi kui see, kuidas Sarapuu on ta maalinud; ja kui maal on valminud, siis on ta lõplik, ta kätkeb juba kõiki võimalikke variatsioone, mis tahes seeriat. Ning sama protsessi võib korrata veel teistki korda. Ka sel juhul on tulemus lõplik ja kätkeb kõiki võimalikke variatsioone, kätkeb neid igavesti.

Mingit paradoksi siin polegi. Vaatame korraks ühe kõige võtmelisema maali, 1986. aastal maalitud teose „Kalevipoja sõit maailma otsa“ või „Kalevipoja sõit maailma lõppu“. Tuntud motiiv (selle kõige meeldejäävam kujutis pärineb Kristjan Raualt) on siin saanud täiesti uue ilme. Kalevipoja laev on küll laev, aga see laev on halli pae karva, otsekui paekivist müür; laeva peal kasvab kadakaid, isegi üks mänd, need ajavad juuri koguni laeva kõrval, kus näeme võrsumas rohtu. Kalevipoeg ise on samuti hallist paest, nii nagu üksikud sõitjadki tema laeval – aga Kalevipoeg ei istu, vaid on laevale asunud ratsa, vaadates otse enda ette, sinna, kust laeva paistab ründavat eelajalooline lind. Lind ongi ainus, kes pildil tõesti liikuvat näib, sest keskne motiiv on ülimalt staatiline, pigem paekivist saar kui laev.

Kaht samasugust, ometi erinevat pilti kõrvuti silmitsedes hakkab midagi juhtuma. Kahe pildi vahele ilmub kolmas, mida me küll silmaga ei näe, aga mille kohalolekut me siiski selgesti tajume. See kolmas ei olegi päriselt pilt, vaid Sarapuu maali ainulisus. Kahe pildi koosmõjust ilmub ainuline sündmus, millel ei ole algust ega lõppu, aga mis lakkamatult tagasi tuleb, sest ta pole kordagi katkenud sellest ajast peale, kui kangelane asus teele maailma otsa. Seetõttu polegi laev päriselt laev, vaid ühtlasi paekivist saar; seetõttu pole laevamast päriselt mast, vaid ühtlasi mastimänd, kui ka pisut jõnksuline. Ja seetõttu purjetab Kalevipoeg maailma lõppu ratsa, ilma kordagi paigast liikumata. Niisugune nähtamatu pilt ütleb õigupoolest sedasama, mida ütleb vana laul, kus meri lauldakse maaks: „Kui mina hakkan laulema – ma laulan mere maasse, mere kaldad heinamaaks, mere ääred karjamaaks, mere põhja põllumaaks …“1 Tegemist on omamoodi maailmalõpuga, kuid see maailmalõpp ei saabu lineaarses ja ühtlases ajas, vaid müütilises ajas, igavese tagasituleku ajas. Üheainsa lauluga, üheainsa pildiga saabki kõik otsa, maailm lõpeb ära, aga selles lõppemises on igavese tagasituleku vägi. Selles on metsikut sigivust, loomise tungi, kreatiivset potentsiaali, mis lausa tükib Sarapuu piltidelt välja, püsimata päriselt raamis. Niisugune ongi Lembit Sarapuu maailmalõpp.

3

Sarapuu maalid on ainulised veel teiseski mõttes: neid vaadates on tihti tunne, et midagi niisugust pole kunagi varem näinud. Kas see on originaalsus? Võib-olla küll. Täpsemalt, Sarapuu maalid jagunevad põhijoontes kahte kategooriasse: pildid, mida pole varem näinud, ja pildid, mida justkui oleks kuskil näinud, ainult ei mäleta, kus … Esimest kategooriat nimetaksin müütiliseks, teist aga traditsiooniliseks. 2 Kronoloogia pole seejuures tähtis, samuti ka see, kas pilt on üllatav või mitte (nt 1980. aastal kaks korda maalitud „Põlev maja“ mõjub ootamatult, kuid on siiski traditsiooniline). Ütlen „traditsiooniline“, et mitte öelda „realistlik“, ütlen „müütiline“, et mitte öelda „sürrealistlik“, kuigi enamasti on Sarapuu traditsioonilised maalid realistlikud ja müütilised maalid sürrealistlikud. Aga realism ja sürrealism oleksid Sarapuu puhul liiga markeeritud, liiga ideoloogilised mõisted – seda laadi efekte Sarapuu ilmselgelt ei taotle. Küll on aga nõnda, et Sarapuu müütilised pildid jäävad meelde täiesti ainulistena, nende mõistatus on lõppkokkuvõttes läbitungimatu, ja selle mõistatuse helk langeb müütilistelt piltidelt tagasi traditsioonilistele, muutes ka lihtsa maastiku või tavalise akti mõistatuslikuks ja läbitungimatuks.

Lembit Sarapuu. Läänemere sünd. 1993, õli. Tartu Kunstimuuseum

Tõnu Tamm

Kust tuleb Sarapuu ainuline müütilisus? Üks asi on selge: see ei tule mitte pildi müütilisest ainest. Näiteks „Flora“ (1972) on küll renessansilik motiiv, aga ei mõju müütilisena, kuigi neiu hoiab kirsimarja väga elegantselt sõrmede vahel; maalil „Magav Veenus“ (1976) on kujutatud rannal pikutavat alasti tüdrukut, kes on kahtlemata veetlev, aga mitte müütiline. Seevastu „Ehituskunst ja tarbekunst“ (1986) on müütiline pilt, kuidas seda ka allegooriliselt tõlgendataks. Teriomorfne seapeaga inimfiguur, temast poole suurem jooksu pealt jäädvustatud naine, kelle tohutu punane juuksepahmas läheb taeva taustal üle roheliseks säbarlainetuseks, mistõttu tekib tunne, et juuksed leegitsevad, ning et see daam päriselt gravitatsioonile ei allu – kõik need elemendid annavad märku, et siin on midagi sündimas, kuigi me ei tea, mis see on. See on sündmuse atmosfäär, kus aeg justkui hargneb, tõmbub kokku ja paiskub taas valla, olemata igas punktis üks ja seesama. Pilt jääb nii eredalt meelde, et seda ei saa ühegi teisega segi ajada, ja pealegi toimib ta meeles ikka veel edasi, sest miski on ikka veel sündimas.

Teine näide: „Läänemere sünd“ (1993). Rannakividel poolkükkis naine, kelle jalge vahelt pahiseb merre vesi, ning ekstaatiliselt tantsiv hobusepeaga mees, kellel on võimas erektsioon – juba mainitud elementidele lisandub siin intensiivne, peaaegu toores seksuaalsus. Pildi pealkiri mõjub nagu loomisloo paroodia, kuid suurem osa eesti loomislugusid ongi sellised. Loomine toimub justkui kogemata, seda toimetavad ürgolendid, kelle seast vähemalt üks on ikka trikster, ja tekkiv maastikuvorm kannab endas kehalise tegevuse jälgi. Trikster on muidugi tiirane, ülimalt falliline tegelane, kuid Sarapuul omandab ta tihti ka loomakujulisi jooni. Teriomorfsus ongi mütoloogiline universaal, see viitab otseselt tõsiasjale, et tegevus toimub müütilisel loomisajal, kus asjadel ja olevustel pole veel kindlat kuju. Sarapuul on looma ja inimese vahepealseid olendeid terve rida: sea, karu või hobuse peaga mehed, rebasenäoline naine, lehma, hirve või linnu kehaga naised, pullikehaga mees, tiibadega lendnaine … „Iga inimene varjab endas mingit looma koos tema välimuse, iseloomujoonte ja käitumismaneeriga,“ ütleb kunstnik ise. „Seda kummalist seost tõendavad ka paljude rahvaste müüdid.“3 Siin paistab müütilist teriomorfsust täiendavat veel väelooma idee – inimese loomakujuline teisik, mida tunnevad paljud rahvad. Kosmilist loomisaega ja isiklikku väelooma aitabki siduda pulbitsev seksuaalsus, mis on korraga individuaalne ja kollektiivne, loomalik ja inimlik.

4

Aga inimeses on peidus ka taim. Kõige paremini näitab seda „Keskustelu“, mis on esimest korda maalitud 1988, teist korda aga aasta hiljem, 1989-1990. Näeme palja ülakehaga meest ja naist, kes ilmekalt žestikuleerivad, nähtavasti elava vestluse käigus. Tegelikult on need kaks kadakapõõsast, kes seisavad kõrvuti mererannal. Vöökohast allapoole näeme ainult kadakaokkaid ning jalgade asemel on mõlemal tüvi. Varasemal maalil on ülakehad rohekashallid, sulades taustaga ühte, samuti nagu Kalevipoeg pildil „Kalevipoeg ja saareneiu“ (1987); hilisemal maalil on aga ülakehad ihukarva rõõsad (nagu võrgutava moega saareneiu), ja see annab pildile kerge erootilise võbeluse. Ka vestlejate juuksed on hilisemal pildil muutunud rohekashallist kuldseks ning mehele on ilmunud kullakarva habe ja rinnakarvad; meri on seevastu rahulikum, teiste kadakate ladvad ei paindu tuule käes ja juuksed helendavad mahedas õhtuvalguses.

Võib-olla just sellel pildil tulebki kõige lähemale Sarapuu juuste mõistatus. Sarapuu on juukseid maalinud väga palju, aga portreedel on need alati kenasti kammitud, soengusse seatud ja nunnud, nii-öelda tsiviliseeritud. Traditsiooniliste portreede juuksed ei tiku vallanduma, nad on enamasti siledad ja peaaegu abstraktsed. Seevastu müütilistel piltidel on juuksed täiesti metsikud. Nad laotuvad laiali üle pildi pinna, ei hooli gravitatsioonist ega õhu liikumisest; nende värv varieerub punasest roheliseni ja mustast kuldseni, sisaldades mõnikord ka vastandlikke toone. Allegoorilise pealkirjaga „Tõde ja vale“ (1985) omandab müütilise ilme just üleloomulike juuste tõttu, mis rõhutavad gravitatsiooni ignoreerimist, võisteldes taevalaotusel pilvedega. 1990. aastate teisel poolel maalitud „Akt rannal“ on täiesti traditsiooniline pilt, aga liivale heidetud säbrulised juuksed muudavad selle eriliselt ahvatlevaks; kui need juuksed oleksid õhus, piisaks sellest täiesti, et pilt areneks müütiliseks (vrd „Magav Veenus“, kus juuksed on mahedamad ja erootiline laeng seega tunduvalt nõrgem). Müütilised juuksed on ka hirvnaisel („Rõõm ühest ilusast porgandist“, 1987), konnale ligineval kaunitaril („Naine ja konn“, 1995) ning muidugi allilma tunginud Kalevipojal („Kalevipoeg allilmas“, 1988). Sellega loetelu ei piirdu.

Mis juuksed need sellised küll on? Mõtisklegem hetkeks. Laskem silme eest mööda kõik ikonograafilised motiivid, mis on seotud juustega – kõigil aegadel, kõigis kultuurides, mida vähegi teame. Ja siis ongi selge: need metsikud, vabalt voogavad, peaaegu leegitsevad juuksed on ühe jumalanna juuksed. Indias nimetatakse teda Kālī, ning ta on jumalannadest suurim. Kālī on loova kosmilise energia ehk šakti ülim kehastus, ta valitseb surma, aja ja muutumise üle. Kālī vägi on vastupandamatu, sest tema on tõelisus ise, kelle kõrval meie igapäevane tegelikkus on ainult illusioon. Täpsemalt, igapäevane tegelikkus on loor, mis peab varjama tõelisuse loovat väge, sest see vägi võib olla ka õudne ja hävitav. Kālī kujutistel on india ikonograafias mitmeid tüüpilisi tunnuseid (alasti keha, pealuudest kaelakee, suust välja torgatud keel jne), aga kõige pilkupüüdvamad on siiski tema ebatavaliselt vägevad lahtised juuksed. David Kinsley arvates väljendavadki need ennekõike metsikust, kammitsematust, alistamatust, sest tavaliselt panevad India naised oma juuksed kinni või seovad palmikusse – kuid Kālī ei allu ühelegi sotsiaalsele konventsioonile. Võimalik on veel üks tõlgendus: „Kālī lahtistel juustel võib olla ka avaram, õieti kosmiline tähendus, mis tõepoolest viitabki hajumisele. Kuna Kālī samastatakse surma ja matusepaigaga, võivad tema lahtised juuksed väljendada maailmalõppu. Tema juuksed on pääsenud valla ja lendavad kuhu tahes: korrapärale on tulnud lõpp, kõik on kaosesse tagasi pöördunud. Kālī metsikutes, voogavates, kinnitamata juustes saab ühiskondliku ja kosmilise korra „palmitsetus“ otsa.“4

Metsikud juuksed väljendavadki seega metsikust, sõna otseses mõttes ja ka mis tahes ülekantud tähenduses. Nad kehastavad kammitsematut kreatiivsust, loovat väge, aga ühtlasi ka hävingut, lagunemist, hajumist – lühidalt, nad kehastavad loomist ja maailmalõppu.

5

Meie kõige tuntumas loomislaulus öeldakse linnule, kes on universumi looja: „Sinikirja linnukene, ära puoe sinise põesa, ära puoe punase põesa, puoe kulla­karvasesse!“5 Neid värve on püütud mitmeti interpreteerida, kuid tegelikult on asi ehk palju lihtsam: lindu palutakse, et ta teeks pesa meie ilma, kullakarvalisse maailma. Sinine ja punane märgiksid siis allilma ja ülailma.

Ka Sarapuule näivad olevat eriti armsad just kullakarvalised juuksed. Tõsi küll, nagu eespool öeldud, juuste värv varieerub tublisti, hõlmates ka süsimusta (nagu Kālī ikonograafias), aga kullakarvaline paistab siiski olevat lemmik. Võtan nüüd endale vabaduse seda värvisümboolikat omamoodi tõlgendada. Mulle nimelt tundub, et voogavad kullakarva juuksed Sarapuu maalidel rõhutavad kosmilist siinpoolsust, kuulumist meie maailma, sellesse „kullakarvasesse põesa“, kuhu tegi pesa loomisloo lind. Tihti on nad seotud ka mingi erootilise episoodiga („Pulmakleit Ledale“, 1998-1999, „Naine ja konn“, 1995), mis ongi loomulik, sest meie seksuaalsus kuulub siia ilma, mitte all- ega ülailma. Kui juuksed tõmbuvad ruskemaks, on see ilmselt ohu märk („Rõõm ühest ilusast porgandist“, 1987). Mõnel pildil on juuste värv esitatud gradatsioonina: selline on „Türannosaurus“ (1985), kus ranna päikesepoolsel küljel on viis alasti naist, teiselt poolt aga läheneb eelajalooline elukas. Kõige heledama peaga naisterahvas on jooksnud kõige kaugemale, kaks ruskemat põgenevad, olles küll ilmselgelt ohus. Seevastu kaks tumedamat on märganud sauruse punakat kürba ning on valmis talle anduma, väljendades seda soovi oma kehaasendiga. Musta peaga naine on näoga sauruse poole ja vaatab otse üles: tema on kahtlemata kõige ohjeldamatum.

Kuidas aga avaneb selles valguses „Keskustelu“? Siin ei toimu ju ometi midagi pöörast: kaks kadakapõõsast vestlevad omavahel, žestikuleerides hoogsalt ja graatsiliselt. Neist žestidest ei kiirga mingit ägedust, himurust ega ohjeldamatust, tegu on pigem intellektuaalse dialoogiga. Nende vahel ei paista tekkivat mingit ebakõla, ikkagi säilitavad nad vajaliku distantsi. Ehk on pildil hoopis kadakapõõsaste hing? Varasema maali koloriit (1988) näib sellist oletust kinnitavat: figuurid on rohekashallid, ja helehaljad on ka nende juuksed, nad on juurtega sügaval maa sees ja seega allilmaga seotud. Hilisem maal (1989-1990) sisendab aga midagi muud. Siin on mõlemal vestlejal kaunid kullakarva lakad, metsikud ja müütilised muidugi, aga päikesevalguses säravad, täiesti siinpoolsed. Kas nemad ongi loomislaulu kullakarvaline põõsas?

Miks mitte. Sarapuu maalid on küll täis ürgset ja kammitsematut väge, aga see vägi kiirgab välja piltidest, mis mõjuvad väga tasakaalustatult. Tänu sellele tõusebki nii jõuliselt esile nende ainulisus. Ja tänu sellele pole ka vähematki vastuolu traditsioonilise ja müütilise Sarapuu vahel. Vastupidi, kui üks neist ära võtta, jääks teisel midagi puudu. Kõrvalt jääks midagi puudu. Sest vägevalt voogavad maailmalõpu-juuksed on eriti meelde jäävad siis, kui nende kõrval on malbete soengutega traditsioonilised portreed. Tõelisus tuleb läbi tegelikkuse loori, nii suudame seda vähemalt välja kannatada. Ka Sarapuu maalid ise kuuluvad tegelikkusesse, isegi kui see pole päris igapäevane tegelikkus. Aga see, miks nad siia kuuluvad, miks me nende ainulisust nii teravalt tajume, ilma et see oleks kuidagi ette määratud või paratamatu – see miks on juba tõelisus.

1 Eesti rahvalaulud, I kd. Toim Ülo Tedre. Eesti Raamat, Tallinn 1969, lk 114.

2 „Müütiline“ lähtub siin osalt Reet Varblase eristusest mütoloogilise ja premütoloogilise etapi vahel, „traditsiooniline“ aga hõlmab portreesid, maastikke, akte ja „igapäevaelu allegooriaid“ (vt Anders Härmi eessõna kataloogile Lembit Sarapuu. Tegelikkus ja tõelisus. Kumu, Tallinn 2022, lk 15).

3 Lembit Sarapuu. Tegelikkus ja tõelisus, lk 178.

4 David Kinsley, Tantric Visions of the Divine Feminine. University of California Press, Berkeley, Los Angeles 1997, lk 84.

5 Eesti rahvalaulud, I kd, lk 13.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht