Lend raskusjõuga
Kristiina Hanseni ja Ånond Versto näitus „So Long, Fat Chance” („Hüvasti, tühi lootus”) Märzi projektiruumis 10. – 15. V. Douglas Adamsi raamatu „Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas” põhjal vändatud filmi alguses on hoogne muusikalinumber „So long and thanks for all the fish” („Hüvasti ja aitäh kalade eest”), mida esitavad delfiinid. Laulu sisu on lihtne: delfiinid, kes on inimestest intellekti poolest pea jagu üle, otsustavad Maalt lahkuda enne peatset ökokatastroofi, sulpsavad veest välja ja lendavad in corpore kosmosesse. Eestlase Kristina Hanseni (1986) ja norralase Ånond Versto (1984) hiljutise Märzi projektiruumi näituse „So long, fat chance” teema oli samuti lahkumine ja (minema) lendamine, kuid on ilmne, et mõte vertikaalse dimensiooniga rinda pista pole olnud nende unenäolises maailmas samavõrd tulemuslik. Kunstnike sõnul ei tuleks seda võtta aga negatiivselt, vaid lihtsalt raskusjõu omaksvõtu ja kinnitusena. Näituse tugevamad tööd olid kaks fotot, kus kujutatud kunstnikke lennuvõimetutes olukordades. Verstot on kujutatud keset padrikut, kui ta suunab raadio teel juhitava mudelhelikopterit nii, et poomissõlm ühendab kopterit ja mehe kaela. Hansen seisab keset viljapõldu seotuna juukseidpidi hiiglasliku heeliumiga täidetud õhupalli külge.
On ilmselge, et pallil pole piisavalt jõudu, et tõsta üles naist. Esimese foto ohtlik mäng vastandub teise passiivsusele ja loidusele ning loob võimalusi edasisteks tõlgendusteks. Fotodele sekundeerisid näitusel ruumilised objektid, kus ühel või teisel moel kajastus lendamise ja põgenemise teema, luues allusioone tsirkuse põgenemisnumbrite ja unenäoliste ruumisuhetega (betoonkingad, millest keegi on välja astunud; lae alla paigutatud põgenemisredel, mis ootab hädaolukorras kasutamist; tagurpidi pööratud trepp, millest on kasu ainult füüsikareeglite eiramise korral). Erinevalt delfiinidest jäi Hanseni ja Versto hüvastijätt poolikuks ja fotosid saatva tsementi valatud linnu mõjul seostub see võimetuse ja suutmatusega. Küsimusele, kuidas need fotod ja näitus tervikuna suhestuvad läbikukkumise ja ebaõnnestumise hirmuga, vastasid kunstnikud Artishokile antud intervjuus: „Näituse töödes ei ole hirmu ega ka ebaõnnestumist. See ei ole sellest. Näitus on lihtsatest asjadest nagu kerge ja raske, üleval ja all. Võib olla, et tööd kannavad endas mõnel määral kasutuse tunnet. Midagi õrnalt tragikoomilist, aga loodetavasti viisil, mis on rohkem täis imestust kui irooniat”. Kunstiakadeemia fotograafia magistrantuuris õppiv Kristiina Hansen, kellele see oli esimene näitus, kirjeldab oma fotosid kui ajutisi skulptuure või skulpturaalseid situatsioone, mis on lavastatud fotode tegemiseks. See on ka kahe kunstniku loomingu puutepunktiks.
Norras Bergeni kunstiakadeemia lõpetanud Ånond Versto on seni keskendunud peamiselt installatiivsetele töödele, nende seas väga haprad objektid looduses, mis võivad kaduda mõne minutiga. Ainult viis päeva kestnud näitus mõjus ruumiliselt väga terviklikuna, eriti Märzi kohati keeruliste esitamistingimuste tõttu. Kahte väikesesse ruumi paigutatud tööd mõjusid miniatuursete mudelitena, mis lisas üldisele meeleolule annuse kummastust. „So long, fat chance” oli väga peenelt läbi töötatud näitus, kus unenäoline ruum oli materialiseerunud ja ootas vaatajate tõlgendusi.