Lennata, ikka lennata
Kogenud lavastajana on Mark Soosaar pakendanud hirmud, ängi ja seksuaalkihi tasakaalustatud tervikusse.
XXVII rahvusvaheline aktinäitus „Mees ja naine“ alapealkirjaga „Mees. Naine. Lend“ Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 2. IX. Kuraator Mark Soosaar, kunstnikud Andrzej Strumiłło (Poola), Pauliina Turakka Purhonen ja Hannu Riikonen (Soome), Peter Diem (Holland), Anatoli Varvarov (Ukraina), Anu Raud, Enn Põldroos, Jaan Paavle, Jüri Arrak, Kaljo Põllu, Kaupo Kikkas, Mare Vint, Tõnis Vint, Nadežda Tšernobai ja Priit Pangsepp.
Mark Soosaare kui kuraatori vapiürituseks on Pärnu uue kunsti muuseumi iga-aastane aktinäitus „Mees ja naine“. Praegu ollakse selle muuseumi seisuga oma põlises kodus jõutud järjekordselt nullpunkti, nii et ainuke lahendus näib olevat kõigevägevamat paluda. (Selgituseks: Pärnu linnavalitsuse aastatetagune otsus tegutseva muuseumi alt hoone rahaks teha ja erakätesse müüa, muutus pärast järjekordset omanikuvahetust, kui juriidilise mõju kaotasid algses müügilepingus olnud klauslid kohustuse kohta muuseumi kui rentnikku oma kodus üürilisena edasi hoida.) Pärnu linnavalitsusele ei tundu Mark Soosaare elutöö, kultuuri järjepidevuse kantsina üles ehitatud kunstimuuseumi ja filmifestivali kadumine korda minevat. Kultuuriministeeriumi ja omavalitsuse pingpongi fooniks on ametnike ükskõiksus ja puudulik arusaam muuseumi formaadi all tehtava igapäevatöö mastaapsusest ja vajalikkusest. Ei osata hinnata ka sealse imetillukese aktivistide kollektiivi missiooni provintsilinna kultuurielu ülal hoida.
Näituse „Mees ja naine“ formaat on aastatega teisenenud, arenenud ja küpsenud. Mingil perioodil oli see ka suurim väliskunsti eksponeerimise platvorm siinsel kunstiväljal. Kuraator Soosaar on vaieldamatu professionaal ja autoriteet filmivallas, kuid kunstniku, kuraatori ja näitusekujundajana alustas ta veerand sajandit tagasi õpipoisina. Fookus on aastate vältel erinev olnud, kuid hästi on meeles linnavalitsusest tulnud omaaegne kriitika nii falloste kui ka vagiinade rohkuse pihta, veel enam aga peavoolust erineva seksuaalsusega fotoseeriate ja videote eksponeerimise eest. NB! Nüüd on asjalood heakodanlikus Pärnuski sealmaal, et Pärnu Linnagalerii võib formaadiga „Naine ja naine“ uksed juba ohutult lahti lüüa ja Mare Tralla järjekordne „skandaal“ sobib kui klikimagnet ka üleriigilisele laiatarbemeediale.
Mark Soosaar pole põhimõtteliselt vastuvoolu ujuja. Tema kui kunstnik suure algustähega usaldab eelkõige omaenda intuitsiooni, kuid on avatud kõigele uuele, mis kunstis juhtub (suur osa teemasid jõuab temani maailma kunstnikufilmide-dokkide vahendusel). Selles mõttes on tegu kuraatoriga par excellence: tema teemad ei ole õngitsetud rahvusvaheliselt ristkäendatavalt kunstiväljalt ega ole maailmavaateliselt seotud kunstipoliitiliste kaanonitega. See, et Soosaare vaieldamatu lemmikkunstnik on Jüri Arrak, keda ta igal võimalikul (ja võimatul) juhul protežeena esile tõstab, teisena ehk autodidaktist Aivar Kurvits, kindlasti ka Jaan Toomik, varem tõenäoliselt Peeter Mudist, näitab, et konservatiiviga, nagu võiks oletada sünniaasta järgi, meil tegu pole. Läbi elu avangardkunstist toitunud (Soosaare lühi- ja mängufilmid kuuluvad New Yorgi moodsa kunsti muuseumi kogudesse), mõtleb ta globaalses mõõtkavas.
Võtmeisik Andrzej Strumiłło. 2020. aasta „Mees. Naine. Lend“ on üles ehitatud Andrzej Strumiłło loomingule, 1927. aastal Vilniuses sündinud Leedu-Poola kunstnikule, kelle Maćkowa Rudas asuvas arhailises maamajas filmis Valgevene režissöör Andrei Kutsila Poola televisioonile 2018. aastal lühifilmi „Summa“ (50 min).
Juba auhinnatud ja ka XXXIII Pärnu filmifestivalil suure auhinna pälvinud filmis (näituse raames seda ka näidatakse) ei ole Strumiłło loomingut näha mitte üleliia palju. Film on pigem eluõhtul üles võetud zen’iliku teadjamehe väärikusest, sekka Valgevene kunstiõpilase loomingu kommenteerimisest välja kasvavad üldised tõed. Film on mõistagi autonoomne ja Pärnu näitusel välja pandud 2016. aastal valminud vanatestamentlikku sarja „Lend“ („Lot“) on võimalik mõista ka seda nägemata. Łódźis kunstihariduse saanud, hiljem Krakówi kunstiakadeemia lõpetanud Strumiłło oli isiklikult kokku puutunud ka legendaarse Andrzej Wróblewskiga (1927–1957, sündinud Strumiłłoga samal aastal Vilniuses). Strumiłło peab aga oma suurimaks mõjutajaks ja õpetajaks Władysław Strzemińskit, Poola avangardi omaaegset käilakuju. Strumiłło on kunstnik, kelle puhul on lihtsam nimetada, millega ta pole tegelenud. Ta on maalija, graafik, joonistaja, plakatikunstnik, kollaažide meister, poeet, installatsioonikunstnik, skulptor, kultuurinomaad, kelle esimesed pikemad Hiina matkad said alguse juba 1954. aastal. Seejärel tulid ekspeditsioonid Altai mägedesse, Mongooliasse, Venemaa Kaug-Ida piirkonnad ja Vietnam. Üle seitsmekümne aasta tegevkunstnikuna on kinnistanud kunstilise käekirja, mis on stiilirikkusele vaatamata äratuntav, ulatudes popkunsti mõjudega kollaažidest orientaalse kalligraafia ja abstraktse ekspressionismini.
Strumiłło väliselt peaaegu new age’lik „Lend“, Pärnu uue kunsti muuseumi akendega suurt saali enda alla võttev tiivulistest olenditest koosnevate vertikaalsete monumentaalmaalide sari, on energeetiliselt tihe vaatamine.
Muud suures saalis võib vaadata ka näituse järelväena ehk sarnasest elutunnetusest kantud kunstina. Strumiłło olendid on tumeenergiat täis, pateetika pole aga tühi. Summutatud, must-valges ja halliseguste umbra varjunditega maalitud sadomaso stiilis inglitiivulised tegelased on tähesõdalaste kostüümides ja asetsevad igaüks oma maalil otsekui sarkofaagis. Maalides on kasutatud veel valitud maavärve, kujundid on aga kõik joonistuslikud. Sümbolistlik kohatus, kuid manerism see pole. Pigem ehk tulevikumälestused või saadikud planeetidevahelisest ruumist? Neid ridu kirjutades tundub, et samade tunnussõnadega tuleks ilmselt kirjeldada ka religioosset kitši, kuid nii see antud juhul pole: sarja eepilist jõudu võiks võrrelda William Blake’iga, osundava dateeringuta. Seda lummust tuleb ise kogeda! Emotsioone võimendab näitusel taustana mängiv Arvo Pärdi muusika. Lausa imeteldav, kuidas visuaal ja audio siin terviku moodustavad.
On imetlusväärne, kui efektiivselt Soosaar äärmiselt piiratud eelarve juures oma kuraatorifantaasia realiseerib: kui varasematel aastatel tõi ta furgooniga (ise roolis istudes) üle tollipiiride ja liigse bürokraatiata sadu tuhandeid maksvaid maalilaadungeid (kunstnikud olid need tänu isiklikule tutvusele tema hoolde usaldanud), siis seekord õnnestus tal leida kontakt alaliselt USAs elava kunstniku tütrega (Strumiłło lahkus meie seast 2020. aasta aprillis) ja tuua Poola saatkonna kaasabil näitus üle suletud riigipiiride koroonast põhjustatud kriisi haripunktil.
Arrak, Tšernobai ja teised dominandid. Jüri Arrak, kes on kuraatori tahtel poolakale sparringuparneriks, veab kvaliteedilt välja küll – isegi kui maht on ebavõrdne. Eelkõige sünkroniseerub Arraku looming religioosse tähenduslikkusega. Näituse kontekstis on tähelepanuväärne Arraku 1969. aasta metallassamblaažiga eleegiline „Ikaros“ (Margus Punabi kogust), mis on maalitud aastakümnel, kui Poola kunstiajakirju Sztuka ja Projekt sai meil juba vabalt tellida (mitmed ANK 64 osalised on tunnistanud just Ida-Euroopa kunstiajakirjade kaudu siia jõudnud kunstimoodide mõju oma kunstitõekspidamistele). Näitusel on üks silmapaistvamaid Kaljo Põllu metsotintode sari „Kirgastumine“ (1992–1994), mis on „Kodalaste“ kõrval Põllu seeriatest ehk tuntuim („Kirgastumine“ kuulub muuseumi enda kollektsiooni). Näituse avasaalideks kujundatud kahes väiksemas saalis on peale eelnimetatud Põllu graafikasarja väljas kaks hillitsetult maitsekat Põldroosi teost ja valik hiljuti lahkunud Tõnis ja Mare Vindi loomingust. On muidugi maitse asi, kuid suurelt seinale paigutatud sünni- ja surmadaatumid rõhutavad pigem keha ajalikkust.
Kunst on üldjuhul aktuaalne ka pärast autori maise elu lõppu. Räägitakse isegi teatud mõttes objektiivsemast tagasisidest, kui tööd on pääsenud autori füüsilise patroneerimise alt. Ruumi vaimne dominant on kahtlemata varalahkunud Ida-Virumaa taustaga Nadežda Tšernobai suureformaadiline „Altar“ (õli, 2015).
Pauliina Turakka Purhoneni Soomes furoori tekitanud tekstiiliassamblaažina lahendatud, algselt altaribareljeefiks kavandatud „Paradiisi valvur“ on trende tabav camp ja ilma naeruvineta suunurgas seda tõenäoliselt vaadata ei saa. Teljele paigutatuna tõmbab ta tagasi aknaga saali morbiidsust. Klaaskarbist kaitse all nähtav väheldane „Magnificat“ on hollywoodlik, fantaasiafilmidega on publik harjutatud kõikvõimalike fantastiliste olendite võimalikkust aktsepteerima, siin ja praegu. Altarina paigutatud Purhoneni assamblaažist vasakule ja paremale on paigutatud Jaan Paavle kaks uusekspressionistlikku figuratsiooni, mis minu meelest näitusesaalide mürafooni pigem tõstavad (ja näitus on alati nii tugev kui selle nõrgim lüli – see tõsiasi võiks alati meeles püsida).
Kindlasti on näituse aktsentueeritud fookuste taga koroonapandeemia, kuid mitte ainult. Näituse visand oli Soosaare peas ammu enne valmis. Tõenäoliselt jõutakse seesuguste kokkuvõtete faasi aastate ja kogemuste kasvades mingil ajahetkel. Soosaar on osanud kogenud lavastajana iga inimest painavad isiklikud ja kollektiivsed hirmud, ängi teadmatuse ees, seksuaalkihu ja surmatungi pakendada hästi tasakaalustatud pakendisse.
Läksin näitusele, nagu ikka, aga elamus on rabavalt intensiivne, seda enam et muuseumi kohal ripub jätkuvalt kirves. Minge, kuniks ta olemas on.