Leo Rohlin 25. VII 1939 – 10. IX 2022

Kallis õpetaja, kolleeg ja sõber Leo!

Oleme praegu väga kurvad, kuid missuguse elu sa elasid!

Oma pikka aega kestnud karjääri jooksul olid sa juhendajaks ja eeskujuks sadadele üliõpilastele, olid alati leebelt mõistev ja taktitundeline tudengite ideede suhtes, aga ka kompromissitult aus ja nõudlik teostuse esteetiliste väärtuste osas. Oskaks meiegi oma mõtteid avaldada niisama tasakaalukalt ja taktitundeliselt, kellelegi liiga tegemata.

Tihtilugu töötasid sa tudengitega kõrvuti. Vanemad õpilased mäletavad, kuidas sa Tartu maantee majas hiliste tundideni ahjuruumi taga pisikeses konkus suuremõõdulisi tellimusi teostasid. Tuhandete materjalikatsetuste tulemusel valmis hindamatu „Keraamika käsiraamat“, mis alles mõned päevad tagasi värsketele esmakursuslastele taas piiblina osakonna avakoosolekul kätte anti.

Su loominguline töö leidis äramärkimist mitmete riiklike preemiate ja autasudega, kuid see ei kaotanud su inimlikkust ega soojust. Sa olid väga toetav ja julgustav nooremate kolleegide suhtes ja võib-olla sa ei teagi, et aitasid neil teinekord teha isegi elu muutvaid otsuseid. Oma kohalolu ja olekuga ühistes ettevõtmistes sidusid sa meid üheks pereks, esinedes kord muheda jõuluvanana või päkapikuna, algatades ühislaulmist ja hoides üliõpilastraditsioone. Mäletad, kui rõõmus sa olid, kui sind kord ühel osakonna koos­viibimisel Peo-Leoks tituleeriti!

Aga nüüd …

„Laul um otsah, laul läts mõtsah,

Ei lää inämb edäsi.“

Sind jäävad mäletama sinu lapsed, peaaegu kõik praegu elus eesti keraamikud.