Lima, karvad ja pisarad

Aprillis ei leidnud küll midagi nii põrutavat, mis oleks tõesti liigutanud, aga huvitavat ja uusi nimesidki jätkus.

STELLA MÕTTUS

Maria Kapajeva näitus „Üksikud fotod ja muu tühi-tähi“ Vana-Võromaa Kultuurikojas kuni 7. V, Jaanus Eensalu näitus Võru Linnagaleriis 10. III – 1. V, Kaisa Eiche ja Kadi Estlandi „Naisteta küla“ Võru Liiva-ATEs 4. II – 2. IV, Kristina Õlleki näitus „Hüpoksilise lima ja troopilise lubja vetes“ Kogo galeriis kuni 20. V, Tanel Veenre näitus „EX POST“ Draakoni galeriis 6. – 29. IV, Kadri Liis Räägu näitus „Exopoiesis“ Hobusepeas 5. – 30. IV, Keiu Krikmanni ja Darja Popolitova kureeritud näitus „Loomulikult see ei ole nii“ tarbekunsti-ja disainimuuseumis kuni 11. VI, Diāna Tamane „Meri, see oledki sina“ Tallinna Linnagaleriis kuni 4. VI.

Kultuuritöötaja paradoks on, et ta ei jõua kunagi ühelegi näitusele, mille korraldamise juures ta ise ei ole olnud. Võib-olla lahtioleku viimase päeva viimasel tunnil, aga seda ka heal juhul. Sellepärast oli huvitav ühe kuu jooksul külastada võimalikult palju näitusi. Endalegi üllatuseks jõudsin käia kolmes linnas rohkem kui kümnel näitusel.

Ausalt öeldes ei olnud küll midagi, mis mind oleks sügavalt liigutanud ja veel kolm nädalat hiljem argimõtteid segaks. Aga ärge saage valesti aru, huvitavat oli palju ning enamasti lahkusin muiates.

Et mu eesmärk oli aprillikuu näitustest kokkuvõte teha, märkasin, et olin olnud külastuste suhtes valiv. Kaalukausile jäid kaua tehtud ja keerulised projektid. Nendest üks oli Maria Kapajeva „Üksikud fotod ja muu tühi-tähi“ Vana-Võromaa kultuurikojas, mis koosnes saali täitvatest pisikestest vanadest eestlaste fotodest, mille Kapajeva aastaid tagasi ühe ameeriklase käest oli eBay kaudu ostnud. Doktoritöö raames on kõik need fotod üksipulgi läbi uuritud, näotuvastussüsteemist läbi lastud ning muuseumide kogudest lisamaterjali juurde otsitud. Tore oli näha, et pärast Kumu projektiruumi on näitus hoogu juurde saanud ja mõnelegi tekstile on lisatud Võru seoseid, mis kindlasti siinseid elanikke puudutab.

Võru Linnagaleriid külastades tuli meelde, kuidas mõni aeg tagasi rääkisin sealse direktoriga ühest vanast DeStudio näitusest, mis omal ajal oli furoori tekitanud. Privaatseid kehaosi meenutavad fotod võeti vanemate töötajate nõudmisel maha ning mõnda aega teati Võru kultuurimaja kui paika, kus näitusi tsenseeritakse. Sellepärast kerkisid pähe küsimärgid, kui nüüd nokupilte täis näitusel ringi kõndisin. Ma ei tea, kuidas Jaanus Eensalu sellega hakkama sai, arvestades, et abielude registreerimine oli linnavalitsuse ruumidest kultuurimajja ümber tõstetud.

Kaisa Eiche ja Kadi Estlandi „Naisteta küla“ näitusele jõudsingi täpselt viimasel päeval. Liiva-ATEsse sisse astudes sattusin ukrainlaste värviteraapia töötuppa, mis mind juba enne keldrigaleriisse jõudmist õigele lainele seadistas. See tunne, mis mind valdab iga kord, kui päikeselise ilmaga koeraga rahulikus piirkonnas jalutan ja ilusaid maju imetledes järsku varjumispaiga oranž-sinist silti märkan, valdas mind ka näitusel. Midagi, mis nagu puuga pähe lööb ja klombi kurku tekitab.

Kristina Õllek on „Hüpoksilise lima ja troopilise lubja vetes“ toonud Kogo galeriisse vahelduseks midagi hüperteaduslikku, faktiküllast, aga ka eksperimentaalset, sest soola või limaga tööd osutavad autoritehnika keerukusele. Näituse idee paneb kahtluse alla kõik, mis merebioloogias praegu toimub ning mõtestab ümber ka kunstniku rolli. Keskkonnaprobleemidest rääkimiseks ei pea olema teadlane. Küll aga õpetaja, aktivist, streikija, kunstnik või keegi teine, et hääl teadusringkonnast kaugemale kostaks.

Tallinnas Draakoni galeriis ootas mind Tanel Veenre väljapanek ja näitusesaalis tõusid mul korraga kuklakarvad püsti. Nimelt oli minuga samal ajal galeriis ringi uudistanud paarike postamentidelt nupud üles leidnud ning näppisid neid seal usinalt. Nupuvajutusest pääsesid valla orelivilede läbilõikavad helid, mis näitusesaalis vastu kajasid. See raputas mind täielikult ning sööstsin välgukiirusel näituseteksti lugema. Mis asi see on? Miks need nii koledat häält teevad? Aa … geniaalne!

Paar sammueemal Hobusepeas sattusin alternatiivsesse universumi. Tundsin ennast nagu laps kommipoes. Tahaks ju neid silikoonist (?) vorme, mis veidi stressipalle või silikoonrindu meenutavad, näpuga torkida. Austusest kunstniku vastu ning eeldades, et kõik teised seda niikuinii salaja teevad, võitlesin oma esmaste instinktidega. Naljakal moel hakkasid kõik Kadri Liis Räägu näituse „Exopoiesis“ tööd minu vaimusilmas nälkjate kombel mööda seinu ja põrandaid venima, limaseid radu maha jättes. Eks väljamõeldud maailmadega tegelevad pea kõik kunstnikud, tuues näitusesaali fantaasia ilminguid, aga Hobusepea näituse puhul ma ei mõelnud sellele. Ma ei arvustanud kunstniku idee headust, vaid sulasin sellega ühte.

Tarbekunsti- ja disainimuuseumis küll enam Jaanus Samma projekti ega ka midagi muud alumisel korrusel väljas ei olnud, aga see andis võimaluse püsiekspositsiooni ruumid läbi käia, uue projekti „Kas sul on see kodus?“ üle mõtiskleda ning kilumustriga diivanil jalga puhata. Veidi ka mõtteid koondada, sest projektiruumis äsja avatud Keiu Krikmanni ja Darja Popolitova kureeritud näitus „Loomulikult see ei ole nii“ pani mind mõtlema näituste koostamisvõimaluste üle. Nagu ka juba mujalt olin kuulnud, siis eyecandy ja eyecandy only, ja ma nõustusin. Liiga palju suuri sõnu liiga väikese näituse jaoks, kuigi mõtted on head ja tegijad ägedad.

Sama armas oli Tallinna Linnagaleriis eksponeeritud Diāna Tamane „Meri, see oledki sina“. 2022. aastal neli suurt isikunäitust korraldanud Tamane on nüüd juhtme seinast välja tõmmanud ja tagasi primitiivsete loomeprotsesside juurde pöördunud. Kui ei teaks, et Tamane on üle töötanud ja loominguliselt tühjaks pigistatud, võiks näitust vaadata kui külmkapijoonistuste või vesivärvipintslite pesemise paberite kogumikku. Aga mulle räägib see loo puhkusest, pausist, endaga aus olemisest ja kriisiga tegelemisest. Kuigi ma ei  ole kindel, kas jälle ühe näituse planeerimine ja teostamine sellele kaasa aitas.

Aitäh, tunnen ennast jälle inimese moodi! Mõned ägedad üllatused ja nimed (Kadri Liis Rääk), kellel tuleb silm peal hoida, siiski olid. Imelikul kombel näen näituste vahel ühisjooni vähe, aga see on väga värskendav. Tehniliselt küljelt paistab trendikas kasutada lima ning karvu tööde peal või sees. Arvan, et kohtun nendega peagi jälle.