Linnahallist kasvuhooneni

STELLA MÕTTUS

Jaan Luige isikunäitus „Sirutavate figuuride aed (ja teisi metamorfoosi vorme)“ Tartu Kunstimaja suures saalis kuni 8. X, kuraatorid Johannes Luik ja Laura De Jaeger.

Grupinäitus „Minu lugu on minu lugu on minu lugu on …“ Ag47 fotogaleriis 2. VIII – 17. IX. Kuraator Kaisa Eiche, kunstnikud Agnes Müürsepp, Andra Rahe, Birgit Kaleva, Greete Altrof, Kaimar Tauri Tamm, Karmen Nugiseks, Lauri Trolla, Luisa Greta Vilo ja Triin Sagen.

Andra Rahe isikunäitus „Valu puhang“ Aparaaditehase kasvuhoones 25. VIII – 30. IX.

Grupinäitus „Kaduvik“ Tallinna Linnahallis 4. VIII – 10. IX, kuraatorid Kristina Grigorjeva ja Margit Säde.

September toob endaga kaasa uusi algusi (näiteks järjekordse nohu-köha hooaja alguse), natuke asjakohast ärevust ning järjest pimenevaid õhtupoolikuid. Järjest rohkem tegemisi, aga aina lühemaid päevi.

Esteetiline Sahara-rännak. Tihtipeale ma ei vaata enne külastamist Tartu Kunstimaja näitusekava üle (erinevalt näiteks Tallinna sõidust), sest kaheksal korral kümnest on seal midagi uut. Sellega osutan liiga kiiretele näitusevahetustele. Aga nii jääb alati ruumi ootamatuks üllatuseks.

Jaan Luige näitus „Sirutavate figuuride aed (ja teisi metamorfoosi vorme)“ Tartu Kunstimaja suures saalis on esteetiline Sahara-rännak. Hele, tühi ja liivane. Kindlasti väga tugevalt äratuntav Jaani poja, Johannes Luige kujundus, sest prussid on Johannese loomingus läbiv materjal ja aines. Jaan Luige näitusel on prussidest valmistatud skulptuuride alused, postamendid ja platvormid, mida katab liiv ja millel omakorda on eksponeeritud väike valik Jaan Luige eri materjalidest figuure, mis on pärit aastatest 1976–2023 ja asuvad Tartu kunsti­muuseumi kogus. Mingil ajal hakkasid Johannes Luige postamendid liialt silma paistma, lausa domineerima, aga et näitus on südamlik, siis arvan, et see on andestatav.

Retrospektiiv ei piirdu ainult Tartu Kunstimaja suure saaliga, minu üllatuseks peitub nurga taga selle projekti tõeline pärl. Umbes 20 sammu mööda koridori edasi avaneb vaade Jaan Luige stuudiosse. Huvitavalt on lahendatud võimalus kunstnikuga samas ajakapslis viibida. Pisike vaateväli ja äärmiselt täis topitud ateljee tekitas „Kus on Volli?“ otsimisraamatu tunde. Seal võiks mitukümmend minutit „kõõluda“, et saada aru lookas riiuleid ja skulptuure täis ruumist.

Latt kõrgel. Eriliselt üllatas aususega Ag47 fotogalerii Pallase fototudengite ja vilistlaste näitus „Minu lugu on minu lugu on minu lugu on …“, mille oskuslik kuraatoritöö (Kaisa Eiche) oli toonud kokku eri vanuses Pallase fotokunstnikke. Mulle meeldis, nii nagu kuraatori­tekstiski öeldud, et näitus ei ole lihtsustatud vaade meie ühiskonnale, vaid sellega on võetud vaatluse alla äärmiselt isiklikud narratiivid, kogemused, traumad, osalejate lood sellistest asjadest, mis on nende elu mõjutanud. Seekord oli keskendutud oma perekonna fotograafiale. Mõni lugu rääkis ka kellestki teisest (näiteks Andra Rahe teos „Allar ja Ave“, kus oli kujutatud erivajadustega abielupaari). Kõik kokku puudutas mind nii sügavalt, et ei osanud arvata, et järgmise loo puhul oli latti tõstetud. Nii tore, et sellistele lugudele on leitud viis, kuidas need saavad üheskoos eksisteerida. Umbes nagu ühine psühholoogi vastuvõtt, kus kõik oma kaardid lauale panevad. Absoluutselt kõigi tööd olid tugevad, natuke uskumatud ja erakordse lähenemisega. Näiteks autoportreed ja sisekaemuslikud päevikuleheküljed närvidele käiva ema kohta, kellega mitte mingil juhul sarnaneda ei taha (Birgit Kaleva teos „Emasse“), või oma kolme ema kohta, kes alles hiljuti perekonna­seaduse järgi ei olnud seaduslikult aktsepteeritavad (Agnes Müürisepa „Liblikate kollektsioon“). Midagi polnud siin häbeneda. Eriliselt meeldis Greete Altrofi teos „Kui läheb inimene kaduva teed, siis mingu fotod ka“, kus külastaja pidi tegema valiku, milline foto läheb paberhunti. Kas valida see vanast foto­albumist? Kas südametunnistus lubab? Ja kui lubab, siis milline foto valida? Nõukogudeaegne koolifoto vanaemast ja tema esimestest sõbrannadest või kellegi pere esimesest koerast?

Piiritu ausus. Sama liini jätkas üle hoovi Aparaaditehases avatud kultuuriplatvormi konkursi võitnud Andra Rahe näitus „Valu puhang“. Kui Ag47s käsitles autor teisi erivajadustega inimesi, siis siin oli ta võtnud tähelepanu alla enda puude. Andra Rahe on sündinud raske luustiku- ja ainevahetushäirega, mis on tähendanud mitmeid operatsioone, luumurde, mõrasid ja kroonilist valu. Sellele lisaks veel kõik muu välispidine ehk uudishimulikud võõrad pilgud, valehäbi enda keha ees, ebavajalik põhjendamine ja paljud muud, mis nõuab vaimset ja füüsilist energiat. Ma pole kindel, kas olen üldse midagi sellist varem näituse kujul näinud. Et ennast nii paljaks võtta, peab olema julgust ja selgust, mille üle on ainult hea meel. Röntgenipildid, autoportreed armidega ja fotod vanadest postkaartidest lõid kokku tugeva terviku, mis ei jäta kedagi külmaks.

Kuidas kunstiga raha teenida? Vaieldamatult kõige populaarsem koht, millest ei saanud üle ega ümber, oli Tallinna Linnahall. Sealne näitus kindlasti ka, mis näitas ette, kuidas kunstiga päriselt raha teenida. Esialgu polnud ma kindel, kas hakkan seda retke ette võtma, kuna mul puudub Tallinna Linnahalliga isiklik side ja pole sellest mälestusi. Varajasel kellaajal jõudsin sellesse niiskesse hoonesse ilma järjekorrata. Ringi kõndides märkasin päris mitut fotosessiooni, mille taustale kindlasti jäin, kui üritasin hiiglaslikku trükist pimedas lugeda ning ruumiplaanist aru saada. Ühel hetkel tundsin ennast nii segaduses, et laotasin oma ajalehe vanale baariletile laiali ja jäin näpuga järge ajama, sest ei tundunud, et ma üldse kellegi käest näitusega seoses abi võiksin saada. Tegelikult polnud asi nii hull, sest iga töö, eriti videote juurde oli rahvast kogunenud. Ingel Vaikla teos („Majavalvur“) oligi väga hea, kuid ma ei soovinud 26 minutit külmal ja mustal betoontrepil istuda. Aga teised istusid ja vaatasid. Ägedad teosed ja seosed ning huvitav, kuidas kõik kokku mängis! Kuhu järgmiseks?

Kuigi september oli mulle isiklikel põhjustel tavapärasest kultuurivaesem, siis nende väheste külastustega olen väga rahul. Need olid leidlikud lahendused ja julged etteasted. Hoiame ka talvisel perioodil kõiki kunstiasutusi elus ja loodame, et Tallinna Linnahalli publik jõuab ka mujale.