Litokeskus on kohal!

Reet Varblane

Litokeskuse asutajate ning eestvedajate Kadri Alesmaa ja Jaak Visnapiga vestleb Reet Varblane.      FOTO: Piia Ruber Litograafiakeskus või nagu Internetis võib leida litokeskus on kahe inimese, kunstnike Kadri Alesmaa ja Jaak Visnapi projekt, mille abil nad mitte ainult ei äratanud litograafia,  kivitrükitehnika ellu, vaid andsid sellele uue tähenduse. Ega litokeskuski ole olnud pelgalt litotootmise, vaid kokkusaamise, ideede vahetamise paik. Kui litokeskus hakkas 2002. aastal Pärnus tegutsema, oli see täiesti uus sõna meie graafikas, mis ühendas vanu klassikuid noorte algajatega: Pärnus käisid Evi Tihemets, Raul Meel ja Leonhard Lapin, seal viisid oma ideed litotehnikasse ka EKA ning Non Grata tudengid ning kunstihuvilised  kooliõpilased, rääkimata aktiivsetest kunstnikest nagu Marko Mäetamm, Inga Heamägi või Kadri Alesmaa ja Jaak Visnap ise. Litokeskuse tegevusest, seminaridest, töötubadest, näitustest räägiti ja kirjutati, need olid nähtaval. Nüüd on litokeskus viimased neli aastat Tallinnas tegutsenud, aga kuulda on neist märksa vähem. Kuigi hiljaaegu, 21. mail peeti EKA restauraatorite majas järjekordne litoseminar „Litopressikonverents”.  

Kas Tallinna tulek oli tark otsus? Võib-olla oleks õigem olnud Pärnu jääda?

Jaak Visnap: Tallinna tulek oli meie kõige õigem otsus, oleksime pidanud juba varem tulema. Just nagu meie kirjandusklassikas: „Kui litopressidega Tallinna jõudsime, oli masu juba alanud …”. Pärnus oli lihtne n-ö pildil olla: Eesti televisiooni Pärnu korrespondent Ester Vilgats tuli kohale, tegi uudise ning see läks ka samal õhtul või järgmisel hommikul eetrisse. Tallinnas toimub kõike nii palju ja kunstiga tähelepanu köita on väga raske, sest kunst pole üldhuvitav teema. Pärnus olime n-ö Pärnu kunstnike kehand,  kuid tegelikult ei tunne maailm ei Pärnu, Narva, Tartu ega Tallinna kunstnikke. Hea kunst esindab üldiselt ikka riike või kontinente. Ja ega me sünnilt pole ka pärnakad, et oleks vaja hammastega sellest maatükist kinni hoida.       

Miks jätkate Tallinnas litokeskuse tegevust? Kas graafikakojast küllalt ei ole?

J. V.: Kõik nõukogudeaegsed institutsioonid on nagu vanaaegsed auruvedurid, mis veavad endaga kaasas vananenud arusaamu, reisijadki on kõrges eas. Minu arvates sobib litograafiakeskus  ideaalselt Tallinna konteksti, sest vaatamata sellele, et kõike on nii palju, võib kahe käe sõrmedel üles lugeda uusi eraalgatuslikke hästitoimivaid kunstiorganisatsioone. Meile ei ole oluline litograafia kui graafikatehnika, oluline on hea kunst. Kui vaadata kultuuri kui suurt intelligentset tervikorganismi, ei tea see kehand ise ka, kuidas ta toimib. Kui näiteks Ojasoo ja Semper oleksid ainult teatrijuhid, siis vaevalt, et neist praegu nii palju  räägitaks. Vahel tekib endalgi naljaga pooleks tunne, et teeme kunstis seda, mida teevad Ojasoo ja Semper teatrimaailmas, vahe on ainult eelarves. Ausalt öeldes on need kaheksa aastat kulunud selleks, et püsida, hoida pead veepinnal. Selle aja jooksul oleksime võinud teha märgatavalt rohkem kunsti, pidev enesetõestamine peaaegu olematule publikule tekitab tõsiseid kahtlusi oma tegevuse vajalikkuse üle.  Mul on vahel mõte, et pooled Sirbis ilmuvad artiklid peaksid ilmuma ka Äripäevas. Tõsiselt peaks mõtlema kunsti populariseerimise peale avalikus meedias.   

Enne Eesti litokeskuse loomist käisite ja tutvusite paljude keskustega välismaal. Milline peaks keskus ideaalis olema? Millist välismaist keskust võiks eeskujuks võtta?

J. V.: Mäletan üliõpilasaegu, kus üks mu õppejõududest arvas, et olen hea graafikukäega. Siis tundus see mulle lausa solvav, sest pidasin maalikunsti kõige olulisemaks kunstiliigiks. Kui tekkis võimalus saada Põhjamaade Ministrite  Nõukogu stipendium ning külastada graafikakeskusi, siis jõudsime järeldusele, et ka Eestisse tuleks midagi sellist luua. Meie eeskujudeks on Tamarindi töökoda Ameerika Ühendriikides ja Tidaholmi litograafiaakadeemia Rootsis.   

Miks see tegelikult nii ei toimi? Või toimib?

J. V.: Oleme olnud, meie alarahastatust ja inimressursi vähesust, kunstituru loidust silmas pidades, üsna tegusad. Meie keskuse aastaeelarvet võib võrrelda kultuuriministeeriumi sekretäri aastapalgaga (koos riigimaksudega).     

Ükskõik kui hästi te litokeskust ka ei majandaks, suurt kasumit see tootma ei hakka, iseäranis meie tillukesel, miljoni elanikuga maal. Kuidas peaks selline keskus rahastatud olema, sest on selge, et riik, kultuuriministeerium ei suuda uut üksust rahastada?

J. V.: Võib vastu küsida, kas kunsti eesmärk on  kellelegi meeldida või teha just sellist kunsti, millega ise rahul oleme? Eesti kunsti probleem on see, et vaataja soovib dikteerida juba enne kunstiteose valmimist, milline see peaks olema. Kui kunstnik ei vasta vaataja või ostja arusaamadele, siis seda kunsti ka ei tarbita.     

Kuidas on teie suhted kunstikõrgkoolidega: kunstiakadeemia ja Tallinna ülikooliga? Kas tudengid kasutavad teie keskust?

Kadri Alesmaa: Tallinna ülikooliga pole viimasel paaril aastal õppetööd olnud. Igal aastal oleme korraldanud semestriõppe kursusi EKA avatud akadeemiale. Selleks sügiseks on planeeritud  EKA valikaine kursused mitmele osakonnale, seda kõike vastavalt oma võimetele ja võimalustele.     

Rääkige Tallinna perioodi olulisematest ettevõtmistest.

J. V.: 2006. aastal olid meil näitused Moskvas, New Dehlis ja Londonis. 2007. aastal remontisime Arsi maja ning avasime litokeskuse uksed taas sügisel, olime ka osalised rahvusvahelisel graafikakonverentsi „Impact” programmis, korraldasime näitusi, häppeninge. 2008. aasta  kulus suuresti litomapi „Armastus XXI sajandil” ettevalmistamisele ja trükkimisele, avamisnäitus oli ArtDepoos. Litomappi esitlesime ka Baltimaade biennaalil, mapi põhjal tehtud reproduktsioonide mappi esitlesime Kumus. 2009. aastal esitlesime litomappi Soomees Espoo uue kunsti muuseumis (EMM A) ning tõime Itaaliast uue pressi, mis vajas tõsist restaureerimist. Tänavu oli näitus Würthi galeriis ning maikuus litopressi konverents. Ning loomulikult  ka töötoad, litograafiatunnid, kunstnikele (ja kunstnikega) litotrükkimine.

K. A.: Eesti litograafiakeskust ootavad 2010. aastal veel ees mitmed olulised näitused: 27. augustil avame suure ülevaatenäituse „Nad on kohal!” Tartu kunstimuuseumis, 2. oktoobril avame oma näituse kunstifestivali „Artisterium” raames Gruusias Thbilisis.   

Miks tegite oma viimase litomapi armastuse teemal? Kas XXI sajandi armastus on midagi muud kui armastus XIX või XVII sajandil?

J. V.: Armastus puudutab meist igaüht. Kunstikeel ja arusaam armastusest on kindlasti muutunud, kuid inimese põhiolemus on jäänud  samaks. Usun, et teame praegu armastusest rohkem kui kunagi varem. Meie litomappi võib vaadata isegi kui meie aja dokumenti: kui keegi satub näiteks viiesaja aasta pärast mõnda mapi lehte vaatama, siis saab ta teada ka sellest, mida meie ajal armastusest mõeldi.   

Miks haarasite kaasa just need kunstnikud? Kas saab rääkida litokeskuse oma kunstnikkonnast? Äkki koolkonnastki?

K. A.: Mulle tundub, et haarame kaasa need  inimesed, kes mõtlevad meiega sarnaselt. Kui olime selle projektiga poole peal, mõistsime, et armastust saavad väljendada need, kes on seda tundnud, läbi elanud, armastuse nimel ja pärast kannatanud ning rõõmustanud. Oma koolkonnast on veel vara rääkida, see ei teki iseenesest, oleme ikkagi alles alguses.   

Jaak Visnapi kirg on ka vanad litopressid. Hiljaaegu saite Itaaliast Firenze lähedalt hästi iidse pressi.

J. V.: Mõned aastad tagasi, kui külastasin Antverpenis Euroopa ja ka maailma ühte vanimat trükimuuseumi, tuli mõte tuua ka Eestisse üks hästi vana litopress. Kinnisidee sai võimaluseks,  kui kohtasin „Impacti” ajal ühte ameerika kunstnikku, kellel oli just selline press Firenze lähedal, kus ta litograafiakooli pidas. Ühel päeval see press siis Tallinnas oligi. Muidugi nii lihtsalt see ei käinud, aga tagantjärele on niiviisi kena mõelda. Siis tuli hakata seda restaureerima ning koostöös kunstiakadeemia restaureerimiskooliga saigi see töökorda. Tahan näidata, et trükikunst ei alanud alles eile, et sellel on oma ajalugu, press on näitlik materjal.   

Te asute endises kunstikombinaadi Ars majas Pärnu maantee 154. See pole just  Tallinna turistidest üleküllastunud vanalinn ega ka mitte kesklinn, kuigi Tondile, endise Kalevi kommivabriku juurde pääseb hõlpsasti nii bussi kui trammiga, autost ja jalgrattast rääkimata. Kuidas on elu Arsi majas?

J. V.: Arsi maja ei ole atraktiivne paik. Turistidele pakub vanalinn piiramatus koguses merevaigumaale ja matrjoškasid. Meie ei suudaks ega tahakski tavaturistide soove täita. Kunstikombinaat  peaks olema õige koht loovtööstuse arendamiseks, kuigi praegu valitseb siin paras kaos: on n-ö nõukaaegset tarbekunsti tootvad väikeettevõtted, on uuendusaltid tegelased nagu Hansanovasse koondunud skulptorid või Anu Samarüütel, on massaažisalong. Loodan, et Arsi majal on potentsiaali taastada oma algne funktsioon ja koondada siia võimalikult palju kunstiga, kaasaegse kunstiga seotud ettevõtteid ja saada tõeliseks loomekeskuseks, seda enam, et Arsi maja ei ole vaja vähemalt eestlastele tutvustada.     

Millist Arsi maja on vaja? Kui vanasti,  kunstikombinaadi Ars tegutsemise ajal oli see kunstnike liidu tootmisbaas, mis tõi kasumit, siis praegu ei ole sellist toodangut enam vaja. See ei tähenda, et Eesti disaini, olgu siis tekstiili või keraamika või klaasi või metalli, ehtekunsti mõttes ei oleks vaja; väga on vaja, aga mitte sellisel kujul, nagu võib seda praegugi Arsi poes näha. Seal oleks nagu aeg seisma jäänud: kui veel paarkümmend aastat oodata, siis võiks selle antiigipoeks ümber nimetada. Eesti head, kaasaegset disaini aga polegi nii lihtne hankida.

J. V.: Oleme isegi mõelnud, et kui Kultuurikatel saab valmis ja seal oleks meile ruumi, siis peaks küll sinna kolima. Tallinnas on alla 500 tuhande elaniku ja meil on Kultuurikatel, Polymeri kultuuritehas, Telliskivi loomekeskus, Rotermanni kvartali loomeala. Kõik muudkui katsetavad,  Tallinn on nagu suur katsepolügoon, kõik võistlevad kõigiga, aga mõistliku tulemuse peale pole keegi mõelnud. Inimese eluülesanne ei ole pelgalt institutsioonina esineda. Mul tekib hirm, et Eestis kulub kogu energia suurte institutsioonide ülesehitamiseks, sisu tekitamiseks aga enam jõudu pole. Kumu, EKA, ERM on rahvusliku identiteedi alustalad, kuid see kõik tuleb tänaste loojate arvelt. Loojad ise majandavad miinimumeelarvetega. 

K. A.: Loovtööstus, loomemajandus, loomelinnakud on projektikeskse Euroopa kultuuripoliitika mudelist tulenev mull, millega paljud kunstnikud ja kunstiorganisatsioonid oleksid nõus kaasa minema, sest see võimaldaks ellu jääda. Kui paljud ettevõtmised pärast selliseid rahastusskeeme kiirelt lõpetavad oma tegevuse, siis ehk saadakse aru, et loovus ja kultuur on olnud vaid ettekäändeks omakasupüüdlike eesmärkide saavutamisel. Kunst jääb loomemajandusest  täiesti välja, ka mittetulundusühingud ei käi loomemajanduse alla, vajalik on tootmine ning läbimüük, kasum. Loomemajandus on üles ehitatud nii, et need, kes oma tegevuseks raha vajavad, seda sealt kindlasti ei saa.

J. V.: Vaatamata meie kriitikale, olen siiski kindel, et Arsi maja on kõige parem kinnisvaraobjekt, sest see kuulub kunstnike liidule. Alustada võiks külastajasõbralikest viitadest, et need ja  need ateljeed, stuudiod, keskused asuvad just sellel korrusel ning selles tiivas. Väljaspool peaksid olema valguskastid, et möödujatel oleks selge, mis hoonega on tegemist.

K. A.: Me oleme siin juba kolm aastat olnud, kuid siiamaani ei ole esimese korruse majajuhis meie kohta mingit märget. 

Minagi ekslesin enne, kui teie juurde jõudsin või õigemini, kui tundsin, et olen täielikult eksinud, siis helistasin Jaagule, kes mulle vastu tuli. Avamispeo ajal olid suured nooled väljas.

K. A.: Neid ei tohi kogu aeg väljas hoida. Eks  avalike ürituste ajal paneme taas, et rahvas teaks, kus asume.

J. V.: Olen viimaste aastate jooksul nii „väikeseks” muutunud: süüdistan iseennast ülemaailmses majanduslanguses ja et asjad pole nii hästi, nagu peaksid olema. Liigne enesekriitika pole ka hea, see pärsib loovust. Aga järgmisel aastal on taas graafikatriennaal ning Tallinn on üks Euroopa kultuuripealinnadest. Eks meiegi pinguta selle nimel, et litograafiakeskus oleks  rohkem nähtaval. Litograafia leiutati küll üleeelmisel sajandil aga elab oma elu edasi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht