Lokaalne ja globaalne MoKS

Maarin Mürk

Mooste Kunsti- ja Sotsiaalpraktika Keskuse (MoKSi) eestvedajate Evelyn Müürsepa ja John Grzinichiga vestleb Maarin Mürk.        Mooste Kunsti- ja Sotsiaalpraktika Keskusel (MoKS il) saab tänavu 10 aastat tegutsemist. Selle aja jooksul on korraldatud lugematul hulgal üritusi, õpitubasid, sümpoosione, kohtumisõhtuid, näitusi. MoKS i on külastanud kunstnikke üle terve maailma, jäänud Kagu-Eesti väikesesse külla peatuma lühemaks või pikemaks ajaks. MoKS ise on reisinud üle terve maailma, osalenud rahvusvahelistes võrgustikes, koostööprojektides, konverentsidel jne. Ümmarguseks  tähtpäevaks renoveeriti ka Mooste mõisa valitsejamaja: MoKS i käsutuses on nüüd mõõtmatult palju rohkem ruumi ja võimalusi Eesti ühe visama ja laiahaardelisema omaalgatusliku kunstikeskuse edasiarendamiseks.        Millised on olnud teie enda seisukohalt võtmetähtsusega sündmused MoKSi kümne tegutsemisaasta jooksul?        Evelyn Müürsepp: Kõigepealt muidugi algus ise, mis oli mõjutatud minu kogemusest Soome Loviisa residentuuris. Jouni Jäppinen, kes seda korraldab, oli ka MoKSi loomisel suureks abiks ja andis palju head nõu – sellal ma isegi ei tednud, mis asi on MT Ü, kuidas midagi korraldada jne. Makedoonia kunstnike duo OPA viibimine  MoKSis 2003. aastal oli kindlasti ka üks määravamaid sündmusi: esimest korda olid kunstnikud siin nii pikalt (kolm kuud) ning nendega algas ka sotsiaalse kunstipraktika suundumus. Veel tooksin välja John Grzinichi liitumise MoKSiga, mis juhtus just ajal, kui minu koostöö Maia Mölleriga, MoKSi teise asutajaliikmega, oli hääbumas. John tõi kaasa värskeid ideid ja kontakte. Ning lõpuks ka MoKSi organisatsiooniline kasvamine, mida tähistab uue juhatuse  valik: see oli samm eemale sõprussuhetel põhinevast organisatsioonist, uute liikmete tulek andis kindlust ja tähistas täiskasvanuikka jõudmist.  John Grzinich: Mulle oli oluline „Postsohvkoz 4”, kui sai selgeks, et oleme võimelised toimima meeskonnana. Kolmas „Postsohvkoz” oli üritusena küll hea, aga korraldusliku poole pealt oli tunne, et sõbrad tulid sinna aega veetma, mitte tööd tegema, nii et neljas „ Postsohvkoz” märgib selles suhtes uut tasandit.  Tegelikult on olulised hoopis paljud väikesed hetked. Näiteks inimesed ja projektid, kes või mis on MoKSist n-ö välja kasvanud või oma tegevuseks siit inspiratsiooni saanud. Rõõm on näha, kuidas nad võtavad meie ideid ja kogemusi tõsiselt ning arendavad neid edasi.    

Kuidas määratlete MoKSi publiku? On need  peamiselt kohalikud elanikud, rahvusvahelised kunstnikud, Eesti kunstiüldsus?       

J. G.: See on keeruline küsimus. Ilmselgelt need, kes külastavad üritusi või osalevad neil, kuigi sellest hetkest, kui hakatakse osalema, pole tegu tegelikult enam publikuga. Lisaks on potentsiaalne publik see, keda alati ei pane tähele ega tunne isiklikult. Seetõttu me ei määra oma sihtgruppe nii selgelt, me pigem kalastame: paneme informatsiooni välja ja vaatame, kes selle kinni püüab.       

E. M.: Me ise loome oma publiku. See on osaluspraktika, mitte kellelegi vaatamiseks tehtud kunst.       

John, sa oled maininud, et see, mis MoKSis  on tehtud, on peamiselt olnud mittemateriaalne (kunst). Samas on üsna tavaline, et n-ö kohaspetsiifilised kunstiprojektid jätavad endast avalikku ruumi maha püsivamaid kunstiteoseid vms. Moostes on praegu alles ainult Marisa Jahni workshop’i käigus tehtud seinamaaling, kõik muu on kadunud üsna ruttu pärast valmimist.     

E. M.: Skulptuuripark on väga laialt levinud idee ning ilmselt oodati seda algul ka meilt. Aga me otsustasime, et ei taha seda. Peamiselt sellepärast, et on veel nii palju teistsuguseid lähenemisi, mida võib ka kunstina käsitleda.   

J. G.: Osaliselt on see olnud teadlik valik, kuna otsustasime, et ei tegutse distsipliinipõhiselt nagu mõned residentuurid, kus keskmes näiteks  skulptuur, keraamika, tekstiil jne. Ja meil lihtsalt ei ole olnud püsivate objektide tegemiseks ruumi ega spetsiifilisi tehnilisi võimalusi. Samas on kunstniku looming muutunud üha immateriaalsemaks. Alati võib valida n-ö materiaalse lähenemise, tellida töid jne, aga kui me alustasime, siis saime aru, et inimesed vajavad sotsiaalseid suhteid ja tunnetuslikke kogemusi rohkem kui midagi muud, ning see määraski meie suunitluse. Kuna 1980ndad oli väga turule suunatud periood, siis 1990ndad vastasid selle keskendumisega protsessuaalsusele ja kogemustele.         

Koha- või osalusspetsiifilise kunstiga või ka kunstiga, mis on suunatud protsessile, on üks probleem: need kipuvad tekitama n-ö ülevalt-alla suhte kunstniku ja kohalike elanike vahel.         

J. G. : Oleme algusest peale olnud sellest ohust teadlikud. Kui MoKSil tekkisid sidemed antropoloogidega, siis saime aru, et puutume kokku samalaadsete probleemidega nagu nemad. Need, kes tulevad kuhugi väheseks ajaks, kipuvad ikka targemad olema, kohalikest asjadest  rohkem teadma. Meie ei lahku,me jääme Moostesse ning MoKS muutub üha püsivamaks. Sellepärast me ei nõuagi, et kunstnikud teeksid midagi püsivat. Kui keegi on tulnud siia kuuks ajaks, siis suhteliselt lühike aeg välistab igasuguse sügavama koostöö kohalikega. Oma kogemuse põhjal teame, kui palju aega ja energiat võtab koostöö tekkimine. Vahel on need kohalikud, vahel siia tulnud kunstnikud, kes ei ole piisavalt pühendunud, et midagi lõpuni viia,  ära teha, lõpuks peab vastutuse võtma MoKS. Sotsiaalselt kaasava kunstipraktika ümber on tekkinud ka teatav müüt, tavaliselt tuuakse näiteks suurejoonelised, aastaid kestvad projektid, mis seovad kunstnikku ja kohalikke inimesi. Kuid kontakte on mitmesuguseid. Näiteks on Mooste pood võtnud külaliskunstnike siin viibimise tõttu müüki rohkem värsket puuvilja kui kunagi varem: selle järele on tekkinud nõudlus. See on iseenesest väga väike asi, aga  osutab tagasisidele. Sellist asja ei saa otseselt kavandada, planeerida ega otsustada – see on kõrvalefekt. Nii et asi pole alati konkreetsetes nähtavates objektides, vaid püüdes luua mitmetasandilisi suhteid.   

Mulle tundub, et alguses oli MoKSi idee tegeleda rohkem Mooste elanikega. Aga siis see muutus ning olulisemaks sai külaliskunstnikele platvormi loomine: hakati tegema „me oleme ise enda publik” tüüpi asju. Selle muutuse indikaatoriks on ka ürituste „Postsohvkoz” ja „Avamaa” kontseptsioon: esimene tegeles konkreetsemalt Mooste kui kohaga ja teine oli rohkem  mõeldud osalejatele endile, pani rõhu töötubadele ja kunstnike koostööle, Moostet sinna otseselt kaasamata. 

E. M.: Ma ei ole kunagi MoKSi publikuna ette kujutanud ainult külaelanikke. MoKS on kohaliku keskkonna ja rahvusvahelise kunstiilma sild. Jah, me tegutseme külas, aga kaks poolt on alati olnud võrdselt tähtsad – nii kohalikud elanikud kui ka väljastpoolt tulnud külalised. 

J. G.: Võtame näiteks Itaalias Topolos tegutseva Jaama kunstikeskuse kontseptsiooni. See asub palju kaugemas ja ligipääsmatumas külas kui Mooste, aga inimesed käivad sealt kogu aeg läbi, sest see ongi endine jaamahoone, ja osalevad mõnes projektis, jätavad oma jälje. See on hea kontseptsioon, sest pole mingit vahet, kas inimesed on kohalikud või mitte, kõik lihtsalt  käivad sealt läbi ja mõned jäävad kauemaks kui teised. Kui vaadata MoKSi kogupilti, siis muutub meie publik pidevalt. Nii et kui mingil hetkel isegi oli rohkem seotust kohalikega, siis paljud inimesed, kellega oleme aastate jooksul koos töötanud, ei ole enam siin.       

MoKSi sidemed on alati olnud tihedamad  pigem välismaa kui Eesti kunstiväljaga, seda nii osalevate kunstnike kui koostöö osas teiste ettevõtmistega. Koostöö kahe püsivama kohaliku partneri Y-galerii ja ERMiga on sündinud samuti ju alles üsna hiljuti.     

J. G.: Eesti kunstnikud tahavad lihtsalt minna välismaale, näha maailma. See on igas riigis nii: rohi on rohelisem, asjad on paremad ning elu eksootilisem. Paljud inimesed on leidnud tee Eestisse ja MoKSi täpselt samal põhjusel. Kui saadakse üle kohmetust sissejuhatusest ja hakatakse tööle, siis pole mingit vahet, kas kunstnik on siia tulnud Eestist või mujalt.     

E. M.: Kunstnikuna eelistan ise tegelikult samuti  minna kuhugi välismaale. Mul on siin küll oma ateljee, aga mulle meeldib töötada eemal igapäevaelu probleemidest jne. Välismaal ei saa keegi mind kätte ja ma saan keskenduda tõesti sellele, mida ma teha tahan. J. G.: MoKS pole tegelikult eestilik koht. Kui Tallinna kunstnikud mõtlevad Moostele, siis mõtlevad nad eesti küla peale, aga võin garanteerida, et viis minutit pärast siia saabumist kohtuvad nad siin kellegagi Singapurist, Austraaliast  või Lätist ja see kujutluspilt, mis neil oli eesti külast, kaob. MoKSis leiab ees palju rahvusvahelisema koha, kui seda on nii mõnigi suurema linna kunstikeskus või galerii. Aga seda on väga raske selgitada neile, kes pole MoKSi kunagi külastanud. 

Mida toob lähitulevik MoKSile? Millisest MoKSist te ise unistate? Kujutlegem, et teeme seda intervjuud näiteks MoKSi kahekümnenda sünnipäeva puhul?         

J. G.: MoKS oleks siis üsna samasugune, aga tegelikult täiesti teine.         

E. M.: Kümme aastat on pikk aeg, ent mul on nüüd esimest korda seljataga organisatsiooni juhtimise kümne aasta kogemus. Mul on arusaam, mida kümme aastat ühes organisatsioonis töötamist tegelikult tähendab, mida on võimalik teha, kui kaua millegi arendamine aega võtab. Minu unistustes on MoKS kümne aasta pärast jätkuvalt autonoomne iseorganiseeruv  üksus, mis on avatud koostööks kohalike inimestega, samasuguste rohujuuretasandi organisatsioonidega Eestis ja mujal maailmas, loovisikutega, kõrgkoolidega jne. MoKS on paik ajas ja ruumis, kus käärib kultuur ja mis valab end loovalt eri vormi – lõpptulemus sõltub igast (milli)grammist toormaterjalist. Konkreetsemalt öeldes näen MoKSi avatud akadeemiana, kogemuste vahetamise ja dünaamilise õpiruumina, pideva workshop’ina, kus julgevad  suhelda, kogemusi jagada ja end avada kõik põlvkonnad.     

Eelmise aasta lõpul võeti avaliku konkursi  korras tööle assistent Siiri Kolka. Miks ja kuidas sa siia tööle sattusid?     

Siiri Kolka: Olin enne siia tööletulemist kuulnud MoKSist vaid jutukatkeid: see näis müstilise kohana ja asjad, mida siin aetakse, millegi  erilisena. Siis tekkis võimalus siia assistendiks tulla ning rohkem teada ja aru saada. Olen kultuuriprojektidega seotud olnud varemgi, ent mitte sellise tugeva organisatsiooni juures, siit ka motivatsioon just siin kogemusi korjata ja ennast arendada. Varasem on pigem olnud seotud kirjandusega (nt ungarikeelse Pluralica nüüdis-Eesti numbri koostamisel), ent kunstiringkondadega olen seni üsna vähe kokku puutunud.  Üks asju, mis mind MoKSi juures võlub, on seotud regionaalse arenguga: kvaliteetne tööja elutegevus mis tahes vallas võiks toimida ka mujal kui pealinnas. MoKS on suurepärane näide, kuidas olla lokaalne (s.t ka kohalike jaoks olemas) kusagil ääremaal ja samas rahvusvahelise katvusega. Olen esimene, kes võetud MoKSi tööle avaliku konkursiga väljastpoolt. See võib olla märk, et seni osalejate endi juhitud organisatsioonil on tekkinud vajadus teist laadi teadmiste ja kogemuste järele. Siiski annab senine areng tunnistust sellest, et on väga edukalt hakkama saadud ka kõige administratiivsega, välja on töötatud päris suur huviliste võrgustik üle maailma. Info levitamisega saab aga kindlasti jätkata, näiteks võiks mõelda siinsete võimaluste paremale tutvustamisele ka Eesti kunstnikele. Esialgu on minu põhieesmärk taustajõuna toetada neid inimesi, kes on MoKSi tegemisi seni  vedanud. Minu jaoks on väga tähtis, et MoKS jõudsalt areneks, seda ennekõike sisuliselt (ja ehk vähemal määral mahuliselt).       

Täismahus ingliskeelne intervjuu on üleval artishok.blogspot.com