Looming on püha

Marian Kivila: „Suvenäitustega püüame seista kaduva vaba maailma eest, kuigi näituse kureerimisel ei ole ma kunagi mõelnud, et teen poliitilist näitust ja esindan poliitilist kunsti.“

SANDRA JÕGEVA

Pärnu XIX Kunstisuve näitus „Naine ja naine“ Pärnu Linnagaleriis kuni 1. VIII. Kuraator Marian Kivila, kunstnikud Nathalie Daoust, Lilia Li-Mi-Yan, Ede Raadik, Mare Tralla, Fideelia-Signe Roots, Billeneeve ja Laura Nestor.

Soome kunstniku Illusia Juvani näitus „Nemad. Neid. Nende. Mittebinaarne esteetika“ Pärnu Kunstnike Majas kuni 1. VIII.

Marian Kivila kureerib Pärnus teist aastat järjest mõnevõrra provokatiivselt mõjuva pealkirjaga näitust „Naine ja naine“. Eelmisel aastal lisandus Jan Leo Grau kureeritud paarisnäitus „Mees ja mees“, sel aastal on Pärnu Kunstisuve kavas Soome sooneutraalse kunstniku Illusia Juvani isikunäitus. Mõlemad välja­panekud esitavad väljakutse konservatiivsetele jõududele ning nende propageeritavale maailmavaatele, esindades muu hulgas just nende vihatud liberaalseid väärtusi ja LGBT-ideoloogiat. Need on ka kriitilises dialoogis Pärnu kunstisuves juba aastakümneid tagasi märgiliseks saanud Mark Soosaare kureeritava näitusega „Mees ja naine“.

Marian, millisesse konteksti asetad väljapaneku „Naine ja naine“? Kas see on provokatsioon ja kriitiline dialoog Mark Soosaare „Mehe ja naisega“?

Praeguseid konservatiivseid arenguid vaadates tundub mulle, et maailm on võtnud üsna hirmutava suuna, mis viib meid eemale vabadusest ja tahab kõike tsenseerida, ka loomingut. Ma ei tea, miks osa inimesi kardab vabadust, ideoloogiate paljusust ja võrdsust, ning suurest hirmust üritatakse kujundada ühiskonda, millest me alles 1990ndatel väljusime. Suvenäitustega püüame seista kaduva vaba maailma eest, kuigi näituse kureerimisel ei ole ma kunagi mõelnud, et teeme poliitilist näitust ja esindame poliitilist kunsti. Kui lähtuda vanast hegeliaanlikust arusaamast, siis peegeldab igasugune kunst ja loometegevus mingil määral ühiskonda ja seal toimuvat.

Tänavusuvine „Naine ja naine“ ja möödunudaastane „Mees ja mees“ sündisid pigem humoorikast ideest pakkuda küllaltki konservatiivseks muutunud uue kunsti muuseumi aktinäitustele pisut täiendust. Eestis on palju kunstnikke, kes tegelevad sooküsimustega ja kelle looming ulatub traditsioonilise „aktikunsti“ formaadist märksa kaugemale, kuid keda ei ole kunagi kutsutud osalema näitusel „Mees ja naine“. Arvan, et keha on kunstis juba ammu muutunud ilu- ja naudinguobjektist palju poliitilisemaks ja sotsiaalsemaks nähtuseks. Suvenäitus ei pea tähendama, et pakume kuurortlinnas turistile magusaid ja lihtsasti tarbitavaid aktipilte. Ma ei alahinda publikut ja usun, et kaasaegsest kunstist arusaajaid ning põletavatel teemadel kaasamõtlejaid leidub ka suvises Pärnus.

Marian Kivila: „Suvenäitus ei pea tähendama, et pakume kuurortlinnas turistile magusaid ja lihtsasti tarbitavaid aktipilte.“

Alar Raudoja

Pärnu kunstielus aetakse mitmeid näitusepaiku segamini Mark Soosaare uue kunsti muuseumiga. Kui neli aastat tagasi kureerisime koos Pärnu muuseumis Andy Warholi näitust, siis puutusin tihti kokku küsimusega: „See on Soosaare juures, eks?“. Kas ka eelmisel aastal jõudis näitustele „Naine ja naine“ ning „Mees ja mees“, sel aastal näitusele „Naine ja naine“ ning Illusia Juvani personaalväljapanekule publikut, kes enda teada tuli vaatama Soosaare traditsioonilisemat laadi aktinäitust? Kui jah, siis milline oli nende reaktsioon?

Eks see segadus on mingis mõttes mõistetav. Mark Soosaar on oma aktinäitust teinud ligi kolmkümmend aastat ja ei leidu vist ühtegi inimest, kes ei oleks sinna vähemalt korra sattunud. Inimene on oma olemuselt laisk ja mugav: selle asemel, et infot otsida, tormatakse kohta, millest ollakse varem kuulnud. Möödunud aastal kuulsin uue kunsti muuseumi piletimüüjatelt, et paljud suundusid esmalt nende juurde Tralla ja Mäetamme skandaalseid töid otsima, maksid piletiraha ära, aga töid ei leidnudki ning alles seejärel suundusid õigele näitusele. Väga tore, kui inimesed oma sügava arusaamatuse tõttu rohkem näituseid külastavad, minul ei ole selle vastu midagi. Kas ka vastupidi on, seda ma ei oska öelda. Kõik, kes on tahtnud näitust näha, on Pärnu Linnagalerii üles leidnud ja info on kenasti kättesaadav.

Kas tormiline vastukaja, mis järgnes eelmisel aastal Mare Tralla performance’ile näituse „Naine ja naine“ avamisel, oli sulle üllatav? Minu jaoks oli, kuigi olen Pärnu kunstielus osalenud nii publiku kui ka kunstniku ja kuraatorina üle kahekümne aasta. See, mida Mare Tralla tegi formaalsete tunnuste järgi – võttis end tegevuskunsti käigus alasti –, ei šokeeri Pärnu kunsti­publikut. Tänu Non Grata kunsti­rühmi­tusest alguse saanud perfor­mance’i-koolkonnale on nähtud ka hullemat. Minu jaoks on üks elu teravamaid tegevuskunstielamusi see, kuidas kunstnik Billeneeve õmbles end musta niidi ja õmblusnõelaga teise naiskunstniku alasti keha külge; see oli Eesti Kujurite Ühenduse aastanäituse avamisele tellitud tegevuskunstiteos kas aastal 2000 või 2001.

Muidugi oli selline reaktsioon üllatav. Pärnus on alasti performance’eid tehtud aastakümneid. Tegelikult pole õige öelda, et see üldsust või kunstipublikut šokeeris. Enamik kunstipublikust võttis selle siiski terve mõistusega vastu. Pigem šokeeris see teatud gruppi ultrakonservatiivsete vaadetega inimesi, kes on viimastel aastatel aktiveerunud. Suur kisa läks lahti EKRE fännide seas. Kuskilt on järsku tekkinud ühiskondlikke väärtuseid „kaitsev“ seltskond, kes sedalaadi sündmustel silma peal hoiab. 1990ndatel või 2000ndatel ei reageerinud alastuse peale keegi, nüüd aga tahetakse sellest teha tabu. Inimesed ei oska vabadusega elada: nad ei saa aru, et seda kultuuri osa, mis neile ei meeldi, ei pea tarbima. Paljud ihkavad tsensuuri ja karme seaduseid, ei oska vabas maailmas elada ja süüdistavad oma hädades ühiskonda. Ma arvan, et vastasseis tuligi kibestunud inimestelt, kes ei saa aru, et neil on valik galeriisse mitte minna; et kunst on vaba ning vahel see sümpatiseerib, vahel häirib. Mind ennast häirivad kohutavalt vägivaldsed Ameerika action-filmid, kus on relvad, pidev tulistamine ja filmi jooksul tapetakse kümneid inimesi. Ma lihtsalt ei vaata neid ja pole iial tulnud selle peale, et peaks minema kino ette protestima, saatma stsenaristile sõimukirju või hakkama nõudma, et žanr keelustataks.

Veider oli vaadata mullu suvel Eesti meedias tekkinud tormi, kus uudiskünnise ületas fakt, et naiskunstnik oli performance’it tehes alasti. Ja seda näituse avamisel, mille väljapanekus oli märkimisväärsel määral paljast ihu! Tundsin esmareaktsioonina soovi öelda: „Kuulge, Pärnus ei eruta alasti naine kedagi! Alasti performance’eid on selles linnas nähtud üle kahekümne aasta. Kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel näitusepaigast on üle kaheksakümne aasta olnud naiste rand, kus võib näha igas vanuses ja vormis paljaid naisi varakevadest saadik luidete vahel päevitamas. Inimesed, kas te olete hulluks läinud?“

Mõni nädal hiljem toimus Pärnu raekoja ees Shalom Neumani näituse avamisel performance, kus võis näha lausa mitut alasti naisekeha. Ümber olid samuti lapsed ja pered. Skandaali ei tulnud, sest ilusad kehad ei häiri kedagi. Skandaalseks võib tänapäeval saada vaid keha, mis ei mahu ilu normidesse. See on suurepärane näide konservatiivse maailmavaate toodetud ebavõrdsusest: politseisse võib avaldust tegema minna siis, kui kunstniku keha on keskmisest pisut lopsakam; kui see aga vastab ilustandarditele, ei ole alasti keha eksponeerimine kriminaalne. Sellise ebavõrdsuse vastu ongi feministid juba aastakümneid võidelnud, ja sellest juhtumist järeldub, et see ei ole ilmaasjata ja enda õiguste eest tuleb edasi võidelda. Õnneks on meil siiski demokraatlikud väärtused ülekaalus ja Tralla vastu esitatud avalduse peale kriminaalmenetlust ei alustatud.

Mare Tralla eksponeerib selle aasta „Naisel ja naisel“ uut kunstiteost, mis on inspireeritud aastataguse kunstiakti järelkajadest. Ta võttis end avamisel alasti ja kattis näitusel esineva Marko Mäetamme teosed loosungitega, millel šovinismivastased sõnumid. Ta tõi välja laused, millega tema kuuldes oli Mäetamme kunsti õigustatud, ja oponeeris neile. Kuidas tajud kuraatori vastutust: kas taoline väärtuste konflikt oli sinu kureeritud näitusele sisse programmeeritud või vastupidi midagi, mida ei osanud ette näha?

Olen surmani tüdinud kõigile selgitamast, et konflikt ei olnud lavastatud, planeeritud või kuidagi provotseeritud. Pigem pean end naiivseks, et ei osanud seda ette näha. Astusin sinisilmse kuraatorina ebapoliitkorrektsesse tsooni, kuhu kuraatorid tavaliselt ei astu. Keegi ei kutsu ju meeskunstnikke naiskunstnike näitusele, sest kummagi pilk ja positsioon on erinev ning kokkupanemisest võib tulla palju vääritimõistmist.

Kuna Mäetamm tegeles parasjagu ühe feministliku sarjaga, siis mõtlesin, et miks mitte lisada näitusele üks väljapanek või „kommentaar“ mehe pilgu läbi. Ka ei tundunud mulle Mäetamme tööd seksistlikud. Olen kunagi pikemalt kirjutanud tema kunstist läbi huumori­teooriate ja huumor on üks valdkond, mis lubab meil rääkida asjadest, mis on tabud. Selles sarjas kõneleb Mäetamm meheks olemise raskustest, vastutusest ja stereotüüpsest isarollist. Huumor on aga ääretult isiklik nähtus ning seotud meie kogemuste ja identiteediga. See ei pruugi kõigile ühtemoodi ja arusaadavalt mõjuda. Minu valulävi antud teemal ei ole eriti kõrge. See ei tähenda, et ma tolereerin seksismi ja vägivalda või pooldan Aivar Mäe stiilis „huumorit“ töökohal ahistamise katte all. Mäetamm on minu jaoks hoopis teine kategooria. Mare Trallaga rääkisime sel teemal pikalt ja saan suurepäraselt aru ka tema vaatepunktist. Ta on teinud Londonis naiste heaks sotsiaaltööd ning tema kogemus on hoopis valusam ja sügavam: seksism ja vägivald ei ole tema jaoks teemad, millega nalja teha. Ma austan tema arvamust ja hindan tema loomingut kõrgelt. Samas ei tunne ma end süüdi või halvasti, et nii läks. Kuraatorina üritan võimalikult vähe võtta dirigendi rolli: püüan säilitada neutraalse positsiooni, anda sõna kunstnikele ja tekitada seeläbi dialoogi. Kokkuvõttes võivad sellisest „eksimusest“ tekkida tõeliselt sütitavad arutelud. Saime peatuda teemadel, mis ei ole veel selgeks räägitud. See andis paljudele mõtteainet ja jõudu oma vaadete eest võidelda.

Kaader Illusia Juvani videost „Body of Work I, II“, 2020.

Alar Raudoja

Kas Marko Mäetamme lähenemine naisekeha kujutisele on šovinistlik või mitte? Kust läheb sinu jaoks šovinismi piir? Küsin seda hetkel, kui meedia on täis Aivar Mäe skandaali ning vaieldakse, kas alluvate käperdamine ja seksistlikud märkused on midagi „loomuliku mehelikkuse“ juurde kuuluvat või siiski kriminaalkuritegu. Kuidas suhestud feminismiga?

Ma ei tolereeri seksismi, ahistamist ega vägivalda ei naiste ega meeste suhtes. Ma ei käiks päevagi tööl kohas, kus on ülemuseks inimene, kes vastab Aivar Mäe meedias kirjeldatud kuvandile ega õigusta sellist käitumist kui „loomuliku mehelikkuse väljendust“. Mind šokeeris, et nii poliitikud (Martin Helme) kui ka naised ise (eeskätt netikommentaatorid ja sotsiaalmeedias sõnavõtjad) õigustasid Mäe käitumist ja tegid maha ohvreid. Ja seda XXI sajandil! Sellised sündmused tõestavad aina enam, et feminism kui liikumine on ühiskonnas ääretult vajalik.

Marko Mäetamme ma siiski Aivar Mäega ühte patta ei paneks ja see paralleel on natuke jabur. Võibolla on üldse pisut veider võrrelda abstraktset kunsti­teost reaalse elu sündmustega? Minu jaoks on looming püha ja vaba. Ma tõesti ei poolda kunstis tsensuuri mitte üheski võtmes. Oma seerias kujutas ta umbisikuliselt tugevat ja domineerivat naist, väljamõeldud karakterit, kes on oma positsioonil tõusnud. Tema eesmärk ei olnud ühtegi naist alandada või oma mehelikku ülemvõimu demonstreerida. Ma ei leia, et meestel peaks keelama naisi kunstis kujutada. Isiklikult ei meeldi mulle üldse traditsioonilised aktimaalid, mille ainus mõte on vaatajas seksikate kehadega iha tekitada. Paar korda on mind vanema generatsiooni kunstnikud kutsunud modelliks ja alati on see tundunud veidi perversne, olen viisakalt keeldunud. Mulle ei meeldi ihalusobjekti roll. Naiste tahtevastane käperdamine on loomulikult kriminaalne, naise keha kujutamine kunstis ei ole aga iseenesest midagi, mida peaks kriminaliseerima.

Kas ka tänavusel näitusel eksponeeritavatest teostest võib mõni hakata elama oma elu, nagu üks kaader Mare Tralla tegevuskunstiaktist, mis ringles rahvusvaheliste konservatiivide sotsiaalmeedias pool miljonit korda ning leidis kajastamist nii tava- kui ka konservatiivses ja ultraparempoolses meedias, tekitades kunstniku suunas vihakõne ja sõnumite tormi, mis teda omajagu traumeeris? Kas pead sellist kunsti­teose „järelelu“ kahetsusväärseks kontrollimatuks nähtuseks, millel pole kunsti endaga mingit seost, või suhtud sellesse kuidagi teistmoodi?

Võimalik, et Illusia Juvani kehakesksed teosed või Fideelia (Roots – toim) alasti rinnad videos „Tisside rünnak“ võivad kelleski pahameelt tekitada. Eks ultra­parempoolsete eesmärk ongi kunsti tsenseerida, aga me ei pea neil seda teha laskma. Näitust koostades ei mõtle ma sellele, kas mõni töö võib kedagi riivata, ega jäta vihakõne hirmus midagi eksponeerimata. Teoorias võib iga asi kedagi riivata. Ka mõni süütu kassivideo võib kellelegi meenutada surnud lemmiklooma ja ta lahinal nutma panna. Teoste järelelu ongi juhuslik ja kontrollimatu nähtus: oleneb, kes seda vaatama satub, mis reaktsioon tal tekib ja kui sotsiaalselt aktiivne ta on sellele reageerima.

Kas kavatsed ka edaspidi taolisi suvenäitusi kureerida ning kas on oodata veel vastukaalu näituse „Mees ja naine“ traditsioonilisele lähenemisele seksuaalsusele?

Võimalik, et sarnane formaat järgmisel aastal jätkub.

Milline on Pärnu suvine kunstipublik? Kas Pärnus näituseid kureerida on tänuväärne töö?

On igasugust seltskonda, keda on väga raske kokkuvõtvalt määratleda. Enamik publikust käib ju vaikselt galeriis ja me ei saa kunagi teada, mis mõtteid neil nähtu tekitas. Eks alati saab nii kiitust kui kriitikat ja selline on elu.

Kas sooneutraalne Illusia Juvani kõnetab Pärnu kunstipublikut? Kuidas kunstniku leidsid ning kas tead, kuidas teda on mujal vastu võetud?

Soomes valiti Illusia Juvani 2018. aastal parimaks nooreks kunstnikuks ja seal on ta looming väga hästi vastu võetud. Keskmine soomlane on väga liberaalne ja tolerantne ning kellelgi ei tule pähe pisut ebatraditsioonilisema mõtteviisi peale ärrituda.

Juvaniga kohtusin möödunud sügisel ühe Põhjamaade kuraatoriprogrammi raames, kus Eesti kuraatorite osalemist organiseeris Eesti Kaasaegse Kunsti Keskus.

Kureerid Pärnus mitmendat korda väga huvitavat Moskvas elavat Kasahhi juurtega kunstnikku Lilia Li-Mi-Yani. Seekord on ta dokumenteerinud Armeenia naisvange, kelle jaoks traditsiooniline naiselik välimus tundub ülioluline ka ainult naistest koosnevas vanglakeskkonnas. Kust leiad kuraatorina kunstnikke, kellega töötada?

Väliskunstnikke olen leidnud enamasti reisides, kunstimesse ja näituseid külastades. Lilia Li-Mi-Yan esines mõned aastad tagasi Riia fotokuul. Olen püüdnud rohkem kursis olla meie naabruses toimuvaga ning kaasata näitustele lähiriikide kunstnikke. Riia või Helsingi on ju nii lähedal, aga kui palju me teame seal toimuvast? Seega on põnev naabermaade kunstnikke siin eksponeerida. Sel aastal ei ole ma pandeemia ja piirangute tõttu reisinud ja vist ei reisi ka. Järgmise aasta näitused tulevad ilmselt väga Eesti-kesksed.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht