Lõunaristi alt tagasi Põhjatähe valgusse

Vaadates Gunnar Neeme näitusi Tallinnas ja Tartus, kerkib küsimus, milline siis ikkagi on päriselt tema oma nägu, mille tagant ilmutub tema oma hing.

ENN LILLEMETS

Gunnar Neeme näitused: „Lõunaristi all. Gunnar Neeme – eesti kunstnik Austraalias“ Adamson-Ericu muuseumis kuni 28. X (kuraator Kersti Koll, kujundaja Tiit Jürna) ja „Nõiduslikus sõõris. Eesti kunstnik Lõunaristi all“ (kuraator Marin Laak) Eesti kirjandusmuuseumis kuni 28. IX.

Pagulaskunstnike taastulek kodumaale ja nende sulandumine meie kunstilukku pole olnud kaugeltki sujuv. Olgu siis põhjused (kunsti)poliitilised või geograafilised. Tunnismärk sellest on juba aeg, mis kulus, enne kui Eesti Kunstimuuseum jõudis laiaulatusliku ettevõtmiseni 2007. aastal, s. o kuusteist aastat pääle Eesti iseseisvuse taastamist. Ega siiski veel kõik ei mõistnud selle töö vajalikkust ja tähendust. Ettevõtmine päädis koostöös Tartu kunstimuuseumi ja kunstiühinguga Pallas sündinud suurnäitusega 2010. ja 2011. aastal Tallinnas ja Tartus ning kopsaka kataloogiga.

Mida aga tähendab aeg selletaolise töö puhul, selleks pole tarvis erilist kujutlusvõimet. Kunstnikud kaovad ja nende looming varjub muukeelses keskkonnas. Mõnikord alatiseks. Pole järglasi või järglaste seas eelkäijate loodu mõistjaid ja väärtustajaid.

Loomuldasa töö pagulaskunstiga, süvenemine ja järelnoppimine jätkub. Pealegi keskenduti suurnäitusel üksnes Rootsis, Kanadas ja Ameerika Ühendriikides elanud ja töötanud eesti kunstnikele.

Muidugi oli korraldatud pagulaskunstnike näitusi ka varem, nii Eesti Kunstimuuseumis kui ka Tartu omas. Ennekõike oli see aga ikkagi seotud mingi suurema annetuse või arhiivipärandi saabumisega kodumaale, mitte järjepidev ja sihiteadlik tegevus, kusjuures palju on sõltunud uurijate erihuvist ja tahtmisest. Pagulaspallaslaste loomingu ja tegevuse väljavalgustamine on olnud kunstiühingu Pallas kindel siht, kohe taastamisest pääle kolmkümmend aastat tagasi.

Ülepea on raske üle hinnata vastutustundlike üksiküritajate osa pagulaskunsti ja arhiivide jõudmisel Eestisse.

Gunnar Neeme „Üksik talu” (õli, 1991) on lummava üldistusjõuga.

Pressifoto

Viktor Masing ja Linda Poots

Tartus sündinud ja Melbourne’is surnud Gunnar Neeme (1918–2005) puhul – teadaolevalt ta ise enam Eestisse ei jõudnudki – olid üksiküritajad tunnustatud loodusteadlased Viktor Masing ja Linda Poots, kes vahendasid ja tutvustasid väsimatult tema loomingut sünnimaal. Neil oli võimalus käia Austraalias ja toimetada kunstniku teoseid Eestisse. Nad korraldasid Tartus tema esimesed näitused, aastail 1993–1996 Tartu ülikooli raamatukogus ja Vanemuise kohvikus. Samuti üritasid nad äratada muuseumide huvi. 1998. aastal avaldas professor Viktor Masing Gunnar Neeme 80. sünnipäevaks Sirbis artikli „Ühe vana pallaslase rikas kunstielu“.

EKMi ja Eesti kirjandusmuuseumi suurejoonelise ühisettevõtmise ning kunstiteadlase Kersti Kolli ja kirjandusteadlase Marin Laagi töö tulemusena on nüüd teoks saanud Gunnar Neeme loomingu ja arhiivi jõudmine Eestisse. Kunstniku sajanda sünniaastapäeva valgusel on koostatud tema näitused Tallinnas ja Tartus ning ilmunud raamat-kataloog.

Kersti Kollil ja Marin Laagil on vedanud Gunnar Neeme perekonna huvi ja igakülgse toetusega. Oli võimatu mitte tajuda hingeliigutust, kui näituse avamisel Adamson-Ericu muuseumis kohtusid Gunnar Neeme kaks poega Aarne-Olavi ja Ants-Juhani ning tütar Ebe-Lemmi oma peredega – ühtekokku oli kaugelt kohale jõudnud ligi kolmkümmend inimest.

Pallase põhi

Kersti Koll mainib kataloogi põhiartiklis, et Pallase haridusega kunstnikke oli Austraalia eesti kunstnikkonnas vaid kaks: Anna Triik-Põllusaar ja Gunnar Neeme. Neile tuleks lisada Saksa ajal Pallase lõpetanud ja Tasmaanias elanud graafik Märt Roosma, kes oli ka kunstikoguja ja annetas mh oma Eduard Wiiralti kogu Eesti Kunstimuuseumile. 1930. aastail õppis Pallases Elise Suubi (Lindsaar) ja samuti jõudis sääl õppida Kalju Lindsaar. Ehk mõni veel? Pallases oli teise ilmasõja ajal sadakond õpilast. Endel Kõks on kokku lugenud, et laia maailma pages vähemalt 60 pallaslast.

Gunnar Neeme õppis Pallases hää mitu aastat, aga ometi sellenimelist isikut me Pallase allikaist ei leia. Või nagu kirjutab Kersti Koll: „Eesti kunstiajaloos jäi aastakümneteks hästi hoitud saladuseks see, et Austraalias edukalt töötanud kunstnik Gunnar Neeme oli kunagine lootustandev Pallase õpilane Johannes Näkk. Kaalu Kirme mainib oma põhjalikus sõja-aastate uurimuses Johannes Näkki sõjapäevil kadunud kunstikooli õpilaste seas. Eesti teatmeteostesse jõuab Gunnar Neeme nimi 2000. aastal nii „Eesti entsüklopeedia“ 14. köites kui ka „Eesti kirjanike leksikonis“, kuid ikka veel ilma viiteta sünnipärasele nimele Johannes Näkk. Selles pole midagi imestusväärset, sest ka kunstniku lapsed said vanemate nimemuutusest teada alles 1990. aastate lõpul, kui nad taotlesid Eesti kodakondsust.“

Mina sattusin kurtma oma kimbatust taas kord Eestisse saabunud mitmekülgsele eesti asja ajajale Austraalias Valdemar Vilderile. Istusime parajasti Jaani kiriku juures Tallinnas. Ja siis ta ütleski, et Gunnar Neeme on tegelikult Johannes Näkk. Nimemuutuse Eestist pagemisel tingis teenistus Saksa sõjaväes. 2003. aastal seostasin Gunnar Neeme ja Johannes Näki nime ka trükisõnas, Tartu linnamuuseumi aastaraamatus.

Gunnar Neeme enda andmeil õppis ta Pallases aastail 1937–1943 (vaheaegadega). Tiiu Talvistu ja Mare Joonsalu koostatud suures „Pallase“ albumis (2010) on Johannes Näkk kirjas ainult 1938. aastal: kevadel algklassis, sügisel aktiklassis. Nii õpilaste säilinud nimestikes kui ka albumis on lünki. Igal juhul oli Gunnar Neeme 1943. aasta kevadeks jõudnud Aleksander Vardi maaliateljeesse ning esines õpilaste ja lõpetajate näitusel nii maalide, akvarellide kui ka krokiijoonistustega.

Käärid on samuti andmeis Gunnar Neeme Pallase-õpingute lõppemise kohta. Ta ise on kirjutanud 1943. aasta suvest, aga seostanud selle Pallase hoone ülevõtmisega Saksa sõjaväe poolt: „Pallase lõpp oli lagunemine ilma fanfaarideta. Hoone võeti üle sõjaväe poolt. Ja meie lahkusime ilma käesurveta. Mäletan, kui kõndisin tühjades koridorides ja ateljeedes leinameeleolus.“ Ometi on Voldemar Erm uurimuslikult täpsustanud (Looming 1988, nr 4): „1944. a. märtsist värvati hulk kunstikooli õpilasi sõjaväkke. Nende ärasaatmise puhul korraldati 24. märtsil 1944 koolipidu, mis jäigi viimseks ühiseks koosviibimiseks.“ Alles seejärel hõivas Saksa sõjavägi järk-järgult kooli hooned. Õppetöö lõpetati 1944. aasta aprillis, kuu aega ettenähtust varem.

Gunnar Neeme sai Pallasest mitmekülgse hariduse, tugeva põhja, mis võimaldas tal hiljem liikuda mitmes suunas, säilitades tugeva kompositsioonivaistu igas olukorras, olgu tarbekunstis või vabaloomingus. Peale Vardi juhendasid teda Kaarel Liimand, Johannes Võerahansu, Villem Ormisson, Anton Starkopf ja Juhan Nõmmik. Kunstnik on ise meenutanud: „Õppetöö Pallases erines täiesti tavalisest koolist. Juba esimesest päevast alates teadsin, et see on minu maailm. Kuigi töö oli väga pingeline, tegime seda sundimatult. Mõistmine ja arenemine oli kasvamise probleemiks. Joonistamine, maalimine, anatoomia, kunsti ajalugu ning ülekõige erutavalt huvitav boheemlus – tutvumine kunstimaailmaga, näitused, võõrad ja omad, vaidlused ja süvenemine, kõik see oli uus ning nõiduvalt kütkestav maailm – olime ju kunstnikud. Ostsin laiaäärelise kaabu ja katsusin habet kasvatada. Kunst kunsti pärast, öeldi.“

Mis on päris oma?

Gunnar Neeme oli taltsutamatult andekas ja rahuldamatu tegutseja. Vaadates Gunnar Neeme praegusi näitusi Tallinnas ja Tartus, kerkib aga küsimus, milline siis ikkagi on päriselt tema oma nägu, mille tagant ilmutub tema oma hing.

Värvimees Konrad Mäe, Ado Vabbe või Eduard Rüga mõttes Gunnar Neeme ei ole, kui kanda tema maalilooming Adamson-Ericu muuseumi eelmise, kunstiühingu Pallas sadat aastat kajastava näituse taustale. Rikkalikku, säravat ja varjundiküllast paletti ta ei pruugi või teeb seda hirmharva. Talle on iseloomulik pigem süvenemine ja kaevumine monokroomiasse. Nagu Gunnar Neeme isegi on täiesti õigustatult viidanud: talle on korda läinud oma õpetajate Juhan Nõmmiku ja Eerik Haamri koloriiditunnetus.

Erilise vaatenurga tekitab see, kuidas eestlane elab sisse Austraalia ainesesse ja värvimaailma, kuidas ta seda küpsetab ja selle läbi seedib. Valdavalt kasutab Gunnar Neeme kuumutatud ja üleküpsetatud koloriiti – punased ja kollased –, sekka toorest rohelist. Tänavusel kuumal suvel Tallinnas näitust vaadates tundsin ühtäkki, et palavus on juba talumatu. Hiljem jahedama ilmaga näitusele tulles oli hoopis teine tera, hakkasin nägema ka õhurikkamaid lahendusi. Kunstniku huvi ulatub puhtast abstraktsioonist portreelise konkreetsuseni.

Mõned Gunnar Neeme maalid on justkui täistabamus, kust kõik ülearune on kõrvale heidetud, võetud peamine ja sügavuti. Lummava üldistusjõuga „Üksik talu“ (õli, 1991, Eesti kirjandusmuuseum) ja hieroglüüfilaadne kujund sinkjas pimeduses „Öine maastik“ (guašš, dateerimata, EKM). Eriti viimase man võiks meenuda Juhan Nõmmik. Mõjurikkad on samuti Gunnar Neeme sukeldumised punasesse stiihiasse. Kas või näiteks „Austraalia maastik“ (õli, 1989, EKM), kus algne loodusmotiiv on moondunud puhtaks ja kirglikuks värvilahenduseks.

Omaette nähtuse moodustavad Gunnar Neeme skulptuurid, tinglikus laadis dadaistlikud voolamised või kubistlikud voolu peatamised, takistamised konaruste tekitamisega. Tema lemmikmaterjal paistab olevat puu, mille süüd ta eksponeerib.

Kalevipoeg

Aukartustäratava terviku moodustab „Kalevipoja“ teema. Hämmastab, et kogu oma huvide mitmekülgsuse ja jõuliselt laiali hargneva toimetamise juures suutis Gunnar Neeme süveneda „Kalevipoja“ ainesesse paradoksaalsel moel aastakümneid ja jäägitult. See justkui pühitseb kogu tema tegevuse ja loomingu. Kunstnik viirutab ja varjutab monokroomseid pindu, mängitab aborigeenseid kujundeid, rütmistab (vöö)kirju, (bumerangi)jõnkse ja ornamente ning kasvatab neid sümboleiks. Ta ei illustreeri, vaid ühendab ja käivitab ainuomase ja iseseisva kujutluste ja äratundmiste rea, muljet­avaldava oma ulatuvuses silmapiiri taha, ilmaruumi lõplikkust peitvasse pimemusta. Enamasti on Gunnar Neeme „Kalevipoja“ sari teostatud tuši, guaši, grafiidi ja söega, üksikud teosed ka õliga.

Siiamaani on Gunnar Neeme „Kalevi­poja“ sarja siserütm ja tervikpõiming kõige enam mõjule pääsenud 2004. aastal Tartu ülikooli raamatukogu väljapanekus „Etnokubistlik Kalevipoeg“, mille nelikümmend pilti valis välja Marin Laak kahesaja 1995. aastal Võrru Kreutzwaldi muuseumi jõudnud teose seast. Praegu aga sumbub kirjandusmuuseumi näituse Kalevipoeg koridorivitriinidesse. Adamson-Ericu muuseumi peasein kahe õlimaali ja rühma suureformaadiliste joonistustega annab asjast siiski aimu.

Tuline kahju, et kunstniku kujundajatahe ei teostunud täielikult „Kalevipoja“ 2011. aasta eesti- ja ingliskeelses Triinu Kartuse tõlgitud uusväljaandes.

Adamson-Ericu muuseumi näitusemuljeid jääb saatma, põlistab ja kinnistab need Kersti Kolli kokku pandud põhjalik raamat-kataloog nii koostaja kui ka Marin Laagi käsitlustega. Gunnar Neemet vaadeldakse seal kunstniku, kirjaniku ja ühiskonnategelasena, samuti on esitatud tema elukäik Eestist Saksamaa põgenikelaagrite kaudu Austraaliasse. Marin Laagi artikkel „Siiruviiruline tantsijatar sidrunikollasel matil. Gunnar Neeme luule kunstist“ on muuhulgas esmakordne sissevaade ja kokkuvõte Gunnar Neeme kirjanduslikust loomingust. Tiit Jürna kujundatud näitus ja raamat on kõrgprofessionaalsel tasemel. Ainus kahtlus, mis jääb, on maalide murdmine raamatulehekülgede vahel: poolekslõikamine võib teose tervikmuljet originaaliga võrreldes suuresti muuta.

Kahju, et raamat ei sisalda Kärt Summataveti käsitlust „Kunstniku Kalevipoeg: eepose ja müüdi taasesitus Kristjan Rauast Gunnar Neemeni“, mis on ilmunud 2013. aastal kirjandusmuuseumi aastaraamatus. Harva leiab meie kunsti­vaatlusis selletaolist sisulist analüüsi, kus on tasakaalus aineline ja vaimne, taipamine ja mõtestus. Selle taastrükk oleks lisanud olulise mõõtme ja kordaläinud üritusele justkui krooni pähe asetanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht