Luhtunud lootuse monument

Sooster kui isepäine mõtleja ja kunstnik tuleb hästi välja ka populaarteadusliku füüsikakäsitluse illustratsioonides.

JAAK KIKAS

Ülo Soosteri näitus „Lähedane ja kauge füüsika“ Tartu kunstimuuseumis kuni 2. X. Kuraator Kadri Mägi, graafiliselt kujundanud Jaan Evart. Näitusega kaasneb raamat füüsikaprofessor Jaak Kikase kommentaaridega.

Ülo Sooster. Looduses esineb eri liiki sümmeetriaid. Vaid väga vähesed objektid ühtivad täielikult oma peegeldustega. Paber, tušš, 1963. TKM.  Illustratsioon Aleksei Abrikossovi ja Isaak Halatnikovi artiklile „Maailma sümmeetria“ Viktor Trostnikovi koostatud raamatus „Füüsika: lähedane ja kauge“.

Ülo Sooster. Looduses esineb eri liiki sümmeetriaid. Vaid väga vähesed objektid ühtivad täielikult oma peegeldustega. Paber, tušš, 1963. TKM. Illustratsioon Aleksei Abrikossovi ja Isaak Halatnikovi artiklile „Maailma sümmeetria“ Viktor Trostnikovi koostatud raamatus „Füüsika: lähedane ja kauge“.

Ei ole ilmselt sage juhtum, kui raamatuillustratsioonid saavad kunstinäituse eksponaatideks. Küllap on aga hoopis harv juhtum, kui selleks saavad füüsikaalase aimeraamatu illustratsioonid. Tartu kunstimuuseumis on see ometi juhtunud. Tarvilik ja piisav selgitus sellele on illustraatori nimi – Ülo Sooster.

Näitusel on vaadata kunstniku 1963. aastal Znanije kirjastuse välja antud füüsikaalaste artiklite kogumiku „Füüsika: kauge ja lähedane“ illustratsioonid. Raamatus on kakskümmend neli artiklit, autorite hulgas on vägagi prominentseid teadlasi, nagu hilisem Nobeli füüsikaauhinna laureaat Aleksei Abrikossov. Kogumiku koostaja on Moskva riiklikus ülikoolis füüsikahariduse saanud Viktor Trostnikov, kes tutvus kunstnikuga raamatu illustreerimise käigus ja kellest sai hiljem Soosteri lähedane sõber. Näitusel on väljas Tartu muuseumi kogus säilitatavad illustratsioonide originaalid.

Nutikas esitusviis. Väljapanekut tuleb eelkõige kiita kujunduslikust küljest. Väikeste joonistuste eksponeerimine näitusel, nende vaatajale ahvatlevaks tegemine näituseformaadis on keeruline ülesanne. Väljapaneku kuraator, Tartu kunstimuuseumi graafika- ja joonistustekogu hoidja Kadri Mägi on selle edukalt lahendanud: 118 pilti on grupeeritud kaheksateistkümnesse suuremasse musta raami. Raamid loovad nauditava visuaalse üldmulje ka üksiktöösse süvenemata. Piltide esitamisviis, nende raamistus tekitab kohati tunde, et näitus koosneb maalidest, kohati mõjuvad Soosteri teosed akendena, mille kaudu avaneb vaade universumi sügavustesse. Originaaljoonistustele lisatud raamatuteave – illustratsioonide allkirjad jms – annab väljapanekule sisulist kaalu.

Illustratsioonides avaneb uhkelt Soosteri, isepäise mõtleja ja kunstniku, loomus. Säravate sisuliste leidude – näiteks kuidas kääridega lõpmatut valguse kiirust lõplikuks teha – kõrval kohtab rohkesti „loomtegelasi“, kes aitavad füüsika elutut maailma kodusemaks muuta. Nii mõnelgi puhul on füüsikaga seotud objektid asetatud avaramasse metafüüsilisse ruumi või maastikku. Mõistetavalt pole mitte kõik füüsika­alased artiklid kunstnikku võrdselt inspireerinud. Paistab, et rohkem mõtte- ja kujutusainet on kunstnikule pakkunud kirjutised, kus jutuks on füüsika alusprobleemid (sümmeetria, aine süva­struktuur).

Minu enda esmakohtumised Soosteri loominguga kuuluvad kaugesse kooliaega möödunud sajandi kuldsetel kuuekümnendatel ja olidki seotud kunstniku kui illustraatoriga. Teadmata tollal eriti midagi Soosteri taustast (ja vaevalt ta nimigi mulle siis meelde jäi), süüvisid mällu omanäolised ja kuidagi erilised illustratsioonid tollastes venekeelsetes aimeajakirjades. Nii nagu füüsikateadus on eriline ja omalaadne vaade maailmale, tundusid seda olevat ka Soosteri pildid.

Videointervjuu raamatu koostajaga. Ekspositsiooni täiendab selle aasta maikuus Moskvas tehtud video­intervjuu Viktor Trostnikoviga, teda on küsitlenud Julia Polujanenkova. Soovitan seda kindlasti vaadata – ka neil, kes on Soosteri elu ja tegemistega paremini kursis. Trostnikov nimetab enda koostatud raamatut „monumendiks luhtunud lootustele“, viidates asjaolule, et paljud tollal teadusele ja tehnika arengule pandud lootused ei ole täitunud. Mingis osas võib tal õiguski olla – viide seni saavutamatule juhitavale termotuumasünteesile –, aga nii selle kui ka mõne teise väite taust võib olla isiklik motiiv. Trostnikov on vahetanud füüsikatemaatika religiooni oma vastu. Teaduses, sealhulgas füüsikas on raamatu ilmumise ajast saadik toimunud olulisi sündmusi nii fundamentaalses kui ka rakenduslikus plaanis. Olen püüdnud neile valgust heita Soosteri piltide kommentaarides Tartu kunstimuuseumi kirjastatud trükises, mis peaks varsti ilmuma.

Soosteri puhul on Trostnikov rõhutanud kunstniku sügavat huvi illustreeritava teksti sisu vastu ja eelkõige omanäolist lähenemist. Kunstniku pildid valmisid küll ainult teksti põhjal, aga raamatu koostaja oli neist rohkem kui vaimustuses. Ei tohikski tõmmata selget joont Soosteri illustratsioonide ja päriskunsti vahele. Sõltumata sellest, kust olid tulnud algimpulsid, oli tulemus alati sügavalt läbimõeldud ja tunnetatud. Trostnikov annab Soosteri kunstile äärmiselt kõrge hinnangu: ta peab teda potentsiaalilt tõeliseks maailmanimeks ja kahetseb, et tollased nõukogude olud teda selleks saada ei lasknud.

On mõneti sümboolne, et kui Trostnikov esimesena Soosteri surnukeha tema ateljeest leidis, siis oli Soosteril käes raamat tervisejooksust. Kunstniku „jooks“ lõppes 25. oktoobril 1970. aastal. Oleks põnev fantaseerida, millised võiksid küll olla Soosteri illustratsioonid, kui selline raamat praegu välja antaks. Ei kahtle, et ka viimase viiekümne aasta teaduse arengust oleks suur kunstnik ja mõtleja leidnud palju inspireerivat. Lõppeks on ju teadus ja kunst kaks erinevat, aga siiski teineteist täiendavat vaadet maailmale, kus elame.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht