Luigeliug läbi kuue aastatuhande

Väinö Poikalaineni ja Enn Ernitsa uues teoses võimalike sugulusseoste üle lähikonna või kaugemate piirkondade vahel ei arutleta – teos on rangelt kirjelduslik.

TAISTO RAUDALAINEN

Algne läänemeresoome ja saami keeleühtsus valitses umbes 2500–3000 aasta eest,1 ulatudes tagasi nooremasse kiviaega ja pronksiaja künnisele. Need kogukonnad kõnelesid juba vähemalt osaliselt varast läänemeresoome algkeelt. Saami haru oli tollal eraldumas põhja ja loode suunas. Meie praegusel keelealal kujunes peamise esemelise markerina ajapikku välja varane tekstiilkeraamika ja teised keraamikatüübid.2 Selle raskekaalulise teadusteose objekt – Äänisjärve kaljuraiendid – pärineb aga 4500–6500 aasta tagusest ajast. Dateerida on saanud seda muu seas maateadusliku tõiga abil, et 3000 eKr tõusis Äänisjärve veetase kolme meetri jagu, mistõttu suur osa praegustest leiukohtadest jäi vee alla.

Olgu siinkohal ajaorientiirina loetletud mõned üleilmse tuntusega hilisneoliitilised ja varase pronksiaja kultuurid: Çatalhüyüki tsivilisatsiooni dateeritakse umbes 6000 eKr, Minose kultuur kujunes 3500–3000 eKr, Induse oru Harappa tsivilisatsiooni algust koos kuulsate piltkirjadega Mohenjo Daros umbes 2500 eKr.

Kas Äänisjärve piirkonda olid tollal jõudnud soomeugrilise algega (uurali) keelte kõnelejad või oli seal tegu täiesti teise keelkonna esindajatega, pole täie kindlusega võimalik väita. Me ei tea, mis keelt need kogukonnad kõnelesid, ega ka seda, millist geenipärandit nad kandsid. Suure tõenäosusega polnud rahvastik kaugeltki homogeenne. Selle perioodi tollasest asustusest pole säilinud mingit orgaanikat (nt inimluutükki), millest võtta DNA-proovi. Võib siiski oletada, et osa nende geene kandus umbes 2500–3000 aasta eest üle protosaami ja väga palju hiljem (V–VII sajandil) ka vepsa keele kõnelejaile.3 Ka Abram Stoljar4 väidab, et Äänisjärve asukad võisid kuuluda mitmetesse etnilistesse rühmadesse ning et sellel kultuuride ristteel võisid üheks osaliseks olla ka protosaamid. Kuna raiendeid uuristati seal vähemalt 1500 aasta vältel, hilisneoliitikumist pronksiaja künniseni, võisid seda tõesti teha erinevad tulijad, kusjuures igaüks andis oma stiilipanuse. Paik oli kultuuride sulatusahi. Niipalju siis oletatavast keelelisest, etnilisest ja geneetilisest järjepidevusest, täpsemalt selle katkendlikkusest.

Asukoht ja topograafiline kirjeldus. Äänisjärve idakalda raiendite leiukohad on jaotatud 25 kogumiks, mis asetsevad kokku 17 neemikul ja 6 saarekesel. Kolmeosaliseks kavandatud teadusteose esimeses osas5 on käsitletud umbes 25 km pikkuse rannaala põhjapoolseimat mikroareaali Vodla suudmes (Kotškov-Navoloki neem ja Bolšoi Goletsi saar), kust on registreeritud üle 300 kujutise. Kõnealuses teoses on käsitletud selle ala keskmist piirkonda (umbes kolm kilomeetrit), mis asub Bessov Nossi regiooni põhjaosas ning sisaldab Karetski neeme ja Peri neemikute leiualasid. Kokku on sealt leitud raiendeid 800 ringis. Edaspidi on kavas avaldada kolmaski osa, mis sisaldab lõunapoolseimate neemede ja saarte jooniseid. Neilt on teada üle 400 raiendi. Mainitagu, et mõni kivilahmakas koos neile täksitud kujutistega on viidud oma algupäraselt kohalt Ermitaaži Peterburis ja ka Karjala Petroskoi rahvusmuuseumi. Üks neist, mille avastas üsna hiljuti Peri neemelt männijuurikate alt Petroskoi arheoloog Aleksandr Žulnikov, on viidud Peterburi ja saanud aukoha ka teose esikaanel.

Karetski ja Peri nimi osutavad vepsa nimepärandile: „kar“ on tähendanud neeme nii kohalikes vepsa kui ka vene murdeis (laensõnana), „peri“ viitab aga lahepärale. Äänisjärve nime on andnud saamid, kes Euroopa suurimat veekogu nimetasid lihtsalt Suureks (vrd eesti keeles „ena-m“). Venekeelne kohanimi Bessov Noss seondub ühe siinse suurema antropomorfse raiendiga, mida õigeusklik kleerus hakkas siduma sortsi endaga, pidades vajalikuks sinna juurde (peale) raiuda õigeusuristi. Kohanime eestindus on Kuradineem. Nimelt leidub Bessov Nossi neemel ka üks hiigelkujutiste triaad. Ühe sügavama kaljulõhe ümber on raiutud ligi kolmemeetrine olend, mida kohalikud hakkasid kutsuma kuradiks (bess). Juba Aleksandr Linevski oletas6, et seda olendit on käidud perioodiliste rituaalide käigus toitmas ehk talle andeid toomas. Kuradi kõrval asetsevad sama suured säga- ja saarmalaadsed kujutised. Seda triaadi on peetud ka sealse raiendirühma algkompositsiooniks. Inimkujutise vasakule käele, mida peeti pahemaks, raiusid lähikonna Muromi õigeusukloostri mungad õigeusuristi ja lisasid juurde Kristuse nomogrammi IC-XC. Suur rist on raiutud ka ühele luigefiguurile. Kauges neoliitilises kultuuris jumalikustatud luige kuulutasid kloostri vaimulikud kuradi ilmumiskujuks – ja seda ainuüksi luigekujutiste rohkuse tõttu. Üle poole sealseist raiendeist on veelinnud.

Kaljuraiendid Äänisjärve idakalda Peri-VI neemiku kaljurahnul (avastatud 2008. aastal, asuvad Petroskoi muuseumis). Loit Jõekalda frotaažtõmmis

Kujutiste leiukohad ja kujutised on paigutatud kaardile (1 : 200), kus on näha veepiir ning kaljulõhed. Igale kujutisele ja kujutiste rühmale on antud kümme korda väiksema mõõtkavaga kaardil (1 : 20) eksaktsed parameetrid ja koordinaadid ilmakaarte suhtes, samuti nähtub suhteline asend teiste kujutiste ja kujutiste rühmadega võrreldes. Kujutised ise on esitatud ka igaüks eraldi vahekorras, enamasti 1 : 4 või 1 : 2. Diagrammide kujul on esitatud kujutiste (luige-, põdra-, inimkujud jne ning nn astromorfid) osakaalu protsent, samuti kaugus veepiirist, keskmine suurus ning esinemistihedus.

Kuna osa kujutistest pole eriti realistlikud, vaid müütiliselt kimäärsed, grotesksed või suisa tinglikud, nimetatakse neid teadusteosele kohaselt ladinapäraselt kala-, luige-, haigru-, kopra-, põdra-, karu-, hundi-, koera-, veeimetaja-, sisaliku- või maolaadseteks. Räägitakse ka inimlaadsetest kujutistest, sest kõik esmapilgul inimest meenutav ei pruugi sugugi olla seotud inimese, vaid hoopis antropomorfse jumaluse, transsi langenud meediumi, metamorfeerunud nõidšamaaniga vms.

Keskkond, eluviis, mõtteilm. Igatahes saab kaljuraiendite põhjal väita, et tollase Äänisjärve idakaldal liikusid hõimud, kellele olid sealsed paigad enam või vähem püsiv asuala. Klimaatiliselt oli piirkond toona küllap subarktiline tundraala oma rikkaliku taimestiku ja loomastikuga. Raiendeid teinud kogukonnad võisid sinna minna hooajaliselt küttima, veeimetajaid püüdma ja kalastama. Seega võis olla tegu (pool)nomaadlike rühmadega, mis ei pruukinud kuuluda samasse hõimu ega rääkida isegi mitte sama päritolu keelt. Tegu võis olla üsna eripalgelise rahvastikuga, kes saabus idast, läänest ja ka lõunast. Neid inimesi iseloomustavaks esemeliseks markeriks võib pidada kammlohkkeraamikat, millel baseerub osalt ka raiendite dateerimine. Nad oskasid oletatavasti valmistada nahkvenesid neistsamust veeimetajaist, keda nad siinsetes vetes püüdsid, kasutasid vajadusel liikumiseks suuski ja valmistasid iseäralikult võimsaid nahast jalavarje (isemoodi untad ja räätsad?). Kõik see viitab liikuvusele, märkimisväärsele nutikusele ja sellele, et nad elatusid laiapõhjalistest ressurssidest – nagu põhjarahvastele omane. Üldse põhjapoolsed, eriti sub­arktilise vööndi kogukonnad kombineerivad toimetulekuks korilust, kalapüüki, suur- ja väikeulukite ning veelindude jahti, nende munade korjamist, lisaks veeimetajate harpuunimist jm.

Ehkki veenvaid viiteid ulukporo kodustamisele kaljuraiendeist ei leia, on siiski märgata selle liigiga erilist lähedust. Oletatavasti ei peetud porosid enda juures püsivalt, aga metsikuid isendeid võidi ajuti kodustada ja isegi lüpsta, nagu seda on teinud ka saamid. Raiendeis leidub mõningaid inimese poolt selleks ajaks juba ammugi kodustatud koera kujutisi (lk 487), samuti viiteid sellele, et kogukondi seirasid kaaslevad liigid, nagu rebased, hundid, varesed jt. Kaljuraiendeis kohtame ka üksikute suuremate kalade (nt tuur ehk emakala, säga), veeimetajate (hüljes ja kaks vaalakujutist, ehkki vaalu pole Äänisjärves kunagi elanud), väike- (kobras, saarmas) ja suurulukite (hirvlased peur või põder), kiskjate (hunt, karu, rebane), lindude, iseäranis veelindude (luiged, hanelised, partlased) enam-vähem tõepäraseid või tinglikumaid kujutisi. Üheks kummastavaks seigaks peetakse, et siinseist raiendeist on vaid 0,2% kalade kujutised. Oletatavasti on enim kujutatud emapõtru ja poromärasid kui ühe suurema saaklooma külluse tagajaid. Arvan, et kaljutaide tõlgendamisel võiks süveneda usundiloolase Ivar Paulsoni uurimustesse Põhja-Euraasia põlisrahvaste kütiusundite, loomjumaluste ja hingekujutelmade kohta.7 Kõikjal kaljutaides on tajutav, et inimene polnud seotud loomadega kui vaid toiduressursiga, vaid tundnud nendega ka vaimset ja religioosset sidet. Ta on neid imetlenud ja neilt õppinud. Kindlasti on ta tundnud ülihästi (saak)loomade käitumist ja keelt, nendega ka samastunud või pidanud neid tootemloomaks, kellest põlvneb klann. Raiendkiri võiks peale usundiuurijate anda mõtlemisainet ka öko- ja biosemiootikutele.

Nende inimeste usundi üle on otsustatud suurel määral oletuste põhjal. Senisel tõlgendamisel on prevaleerinud tendents otsida üksikraiendeist ja nende rühmadest mütoloogilisi, tihti just astraalmütoloogilisi paralleele sageli märgatavalt nooremate kultuuride vaimsest pärandist. Mõnedki neist tunduvad usutavad, ent ei pruugi sellele vaatamata olla tõesed. Otsitud on analooge universaalsetest mütoloogilistest loomislugudest (maailma loomine linnumunast), astraalmütoloogiast (taeva- või kuukalender) ja teistest müütidest ja (nt taevase jahi stseen, kus käib võitlus kosmiliste valguse- ja pimedusejõudude vahel), šamanismist (Väinämöise toonela­retk teadja juurde, Sampo imeveski jm) jne. Samuti on otsitud ja leitud kokkulangevusi saami trummide kujutistega. Ent, nagu eespool tõdesin, eraldab vanamõõduliste runode kirja­paneku aega kaljuraiendite sünniajast ligi kuus aastatuhandet ja vanimad säilinud saami trummidki pärinevad kõigest XVII sajandist. Heino Eelsalu on oma 1980ndate alguse kirjutistes astraalseid tõlgendusi toetanud, meenutades samas, kuivõrd erineva taevakaardiga oli toona tegemist.8 Sel kaugel ajal ei kujundanud Kirde-Euroopa metsavööndi, liiati pooltundra kultuuri veel indoiraani karjapidajate maailmapilt, rääkimata balti või varagermaani põlluharijakultuuride mõjust. Indoeuroopa keeledki olid alles oma algühtsusest harunemas.

Ometi, ehkki nood neoliitilised kütid kuulusid meile tundmatusse keelkonda ja esindasid esiajaloolist, hoopis teistsuguse tähistaeva all elanud kultuuri, saab võrdleva mütoloogia ja kultuuriuurimise meetodeid kasutades teha mitmeid järeldusi. Ongi arvatud, et targem oleks otsida võrdlusainet paleoasiaatide ehk Siberi rahvaste ja näiteks eskaleuutide ning nende eellaste seast. Selles suunas ongi oma kirjutistes liikunud Enn Ernits, kasutades võrdlusainena Siberi ja Kaug-Ida neoliitiliste või etnograafiliste kultuuride uurijate Okladnikovi ja Martõnovi ning nn tsirkumpolaarsete kultuuride uurija Berezkini töid.9 Mingeid järeldusi on võimalik teha praegu elavate ja ka lähiminevikus elanud, samuti kiviaja kultuuridega võrreldavate etniliste kogukondade põhjal. Käis ju Soome arheoloogia grand old man, kiviajauurija Sakari Pälsi ekspeditsioonidel põhjarahvaste juures just selleks, et põhjalikult dokumenteerida tšuktšide ja eskaleuutide elulaadi.

Kas kivikirjad on pildid, sümbolid või esiajalooline kiri? Äänisjärve idakalda kaljuraiendeid saab vaadelda kindlat kultuurikonteksti peegeldava kivikirjana (inglise keeles proto-writings). Sellise algkirja erivorme leidub maailma eri paigus ohtralt. Lisaks ajalisele ulatusele (kümnete aastatuhandete tagustest paleoliitilistest kuni ajaloolisest ajast pärinevateni) iseloomustab neid algupäraseid kirjakujusid suur tüpoloogiline kirevus. Tegu on laiemas mõistes piktograafiaga, mis oletatavalt esitavad mõnikord ka mnemoonilisi või ideograafilisi sümboleid või märke. Mitmelt poolt Euraasia mandril võib neoliitilistes raiendites või uuristustes leida suure abstraktsiooniastmega nn protokirja märke, mh ka viie-kuue tuhande aasta vanuses Doonau-äärses Vinča kultuuris.

Imeveski kujutis Äänisjärve idakalda Luigeneemel (avastatud 1986. aastal).
Loit Jõekalda frotaažtõmmis

Ainuüksi Fennoskandias ja Loode-Venemaal leidub vägagi erinevaid kaljutaide piirkondi, mida on teadus­kirjanduses üritatud ka omavahel võrrelda. Äänisjärve idakaldale lähimad kaljuraiendid asuvad Norras laialt tuntud Alta leiukohas (umbes 5000 kujutist, mis on dateeritud samasse aega), Valge mere ääres Uikujõe (vene keeles Võg) deltas (umbes 3400 kujutist, mis on oletatavasti veidi hilisemad) ja Koola poolsaare Ponoijõel Tšalmnõ-Varres. Lisaks on Koola poolsaare Umbajõel asuvatel Kanozero saartel avastatud kümmekonna aasta eest uus märkimisväärse ulatusega (u 1200 kujutist) leiukoht (Lihhatšev10). Veidi kaugemal läänes asub Rootsis Nämforseni (u 1800) ja veel kaugemal Norras Nordlandi maakonnas Rødøy leiukoht. Osa neist on dateeritud neoliitikumi, osa juba pronksiaega (Tanumi piirkond Lõuna-Rootsis). Pealiskaudselgi vaatlemisel võib leida sarnasusi näiteks Uikujõe, Kanozero, Alta ja Nämforseni leidude vahel. Ükski teine leiukoht ei ületa rohkuselt aga Uikujõe delta valgevaalakujutisi (beluuga), mis on olnud sealne olulisim saakloom. Siiski leidub paar vaalakujutist ka Äänisjärve kallastel, kus need veeimetajad pole küll elanud. See võib olla tõend poolnomaadlikust eluviisist, naaberrühmade suhtlusest, isegi sugulusest. Samuti on täheldatud kokkulangevusi Koola poolsaare Kanozero, Uikujõe-äärsete ning siinsete paadikujutiste vahel. Leiukohtade vahemaa on 300 kilomeetrit. Erinevused ilmnevad aga paatkondade esitamise täpsuses: kui Äänisjärve ja Valge mere ääres on need kujutatud tinglikult, siis Kanozeros vägagi detailselt.

Soomes ei ole seni ühtki kaljuraiendit leitud, ent rohkem kui saja neoliitilise kaljumaalingu puhul on osutatud sarnasustele Karjala ja Rootsi raienditega. Ülekaalukalt rohkem leidub eri piirkondade kivikirjade vahel siiski erisusi. Sedasama leiab ka Stoljar. 1948. aastal avastas Zamjatnin Volossovo-Garino kultuuri antropo- ja zoomorfseid ränikujukesi uurides nende üllatava sarnasuse Äänisjärve petroglüüfidega. See on võimaldanud luua silla Volga ülemjooksu ja siinse kaljutaide vahele. Huvitava vahelepõikena mainiksin, et üks rikkalik Äänisjärve kaljuraienditega samast neoliitilisest perioodist pärit petroglüüfide leiukoht asub Põhja-Itaalias Valcamonica orus (üle 300 000 kujutise). Sealne kaljutaie on olemuselt üsna lähedane Äänisjärve idakalda omaga. Kas see on üksnes juhus? Kõnealuses teoses võimalike sugulusseoste ja erinevuste üle lähikonna või kaugemate piirkondade vahel siiski ei arutleta. Teos on ennekõike rangelt kirjelduslik.

Äänisjärve-äärsetes kivikirjades on uurijatele peavalu valmistanud nn helio- ja selenomorfid (kokku astromorfid). Need on kokkuleppelised nimetused kujutistele, mida on oletamisi seostatud päikse- ja kuumärkidega. Põneva seose võimaldab luua põdrapea mõne saualaadse kujutise küljes. Seda on tõlgendatud päikesepõtra sümboliseerivaks märgiks, selletaolisi esemeid on põhja pool asuvalt mesoliitiliselt Oleni saare kalmistult ka leitud. Siiski on need müütilis-kalendaarsed seletused jäänud lisatõendite puudumise tõttu rohkem hüpoteesideks. Hiljem ka lunaar- ja solaarmärkidena tuntud kujutistele pakuti 1930ndail hoopis argisem seletus: nimelt olevat tegu esiajalooliste püügivahenditega ja nende kujutamisega kaljupinnal on püütud saagikust tõsta. Püügiõnn on ju alati olnud seotud maagilise mõjutamisega. Aga eks ole kuulgi kasvumaagias keskne koht tänini. Mine võta kinni. Kaljutaide tõlgendamine ongi sageli hermeneutika kõrgpilotaaž.

Enamik eespool kõne alla võetud kujutistest on olnud rohkem või vähem tõelähedased. Seega võib nende puhul rääkida piltkujutistest ehk piktograafidest. Nn astromorfe esindavad märgid on juba suurema abstraktsiooniastmega sümbolid, mille side algkujutisega hägustumas või lausa katkenud. Kas siinseski kaljutaides on kujunema hakanud sümbolitega keel, mis võinuks viia mingit laadi protokirja tekkeni? Selge, et siinsed inimesed on kujutanud esmalt seda, mida kogeti toidubaasi ja loomressursse ammendades (püügitegevus lk 411, harpuunimisakt lk 409, 575). Lisaks seda, mida tunti, nt armastust (kopulatsioonistseene, suguorganeid lk 55, 337, 339, 413, 417 ja 581, loomade suguakti ja paaritumiskäitumist) ja sünnitusvalusid (hirvlaste ja inimeste sünnituse kujutamine lk 395). Lõpuks sedagi, mida kujutleti, loodeti või usuti: šamanistlikke toiminguid (tants lk 425, 431, 443, 467, trummilöömine lk 430 jm), jumalusi (lk 425), inimese ja ta saaklooma pea või kehaga kimäärvorme (nt linnu-, põdra-, hundipäisus lk 559), inimese ja jumaluse suguakti (lk 417), põdrapäiseid (nahk)venesid. Mõnede arvates tegelikult selliseid siiski ei ehitatud – need kujutavat vaid müütilist püüki unenägudes. Teiste arvates viidud nendega üle vee toonelasse surnute hingi, nii nagu seda tehti veel hiljuti Kaug-Ida nanaide ja ultšide juures.

Oletada võib, et aega ja oskusi nõudev kvartsiitvasaraga raiumine võeti enamasti ette kaalukail põhjusil: maagilise saagikusriituse läbiviimiseks, müütide ja riituste jäädvustamiseks, järelkasvu õpetamiseks vm. Ka Abram Stoljar eritleb animalistlikke, astraalseid ja initsiatsiooniriitustele viitavaid motiive. Kahtlemata võis juhtuda, et löögivahend võeti pihku lihtsalt igavuse peletamiseks. Fakt, et paljud kujutised on tehtud kunagistele kaljulaidudele (eriti Valge mere äärsetes leiukohtades) võiks aga viidata pühakoha saarelisele eraldatusele ja läbi viidud riituse erakordsusele. Kas siinsete inimeste kaljutaie hakkas (mingite kultuurimõjutuste ajel?) liikuma aegamööda abstraktsema sümbolloome suunas, nagu see toimus enam-vähem samal ajastul Doonau Vinča kultuuris, Minose kultuuris Kreetal või Induse oru tsivilisatsiooni alglätteil (kui piirduda Euraasia mandriga)? Valge mere ja Äänisjärve äärseid raiendirühmi võrreldes võib täheldada arengut kompositsioonitajus ning kujutiste dünaamikas. Igal juhul on siinse kivikirja näol tegu hilisneoliitiliste ja/või varase pronksiaja kujutuskeelte ühe kaunima sõsaraga. Stoljar on kokkuvõtlikult tõdenud: „Äänise leiualad tähistavad neoliitilise inimarengu kõrgpunkti ning on sellistena tähtsad mitte ainult Põhja-Euraasia korilusühiskondades, vaid kogu üldises kultuuriajaloos.“11 Ja nendega tegelebki valdkond, mida nimetatakse kokkuleppeliselt esiajalooliseks kaljutaideks (ingl rock art).

Vanemast ja uuemast uurimisloost fookusega eestlastel. On olemas juba küllaldane distants, et hinnata Eesti ja eestlastest õpetlaste ning harrastajate-huviliste rolli Äänisjärve ja Valge mere kaljuraiendite uurimises. Oli ju Bessov Nossi raiendite 1848. aastal teadusele avastaja baltisaksa päritolu Eesti mineraloog ja arheoloog Constantin Grewingk. 1920ndate ja 1930ndate suletuse ajastul uurisid selle piirkonna kaljutaiet vaid vene arheoloogid ja etnograafid Aleksandr Linevski ja Vladislav Ravdonikas, hiljem Juri Savvatejev, Abram Stoljar, Nadežda Lobanova jt.

Nii-öelda uus tulemine algas seoses maateadlaste ja astrofüüsikute võimalustega tegutseda Nõukogude Liidu avaratel aladel. See võimalus näiteks soomlastel peaaegu puudus. Õnneliku juhuse tõttu töötas üks tulevane kaljutaide uurimise edendaja Ülo Kestlane astronoomia-geodeesia ühingu sekretärina. Esimesed kaljutaide uurimise toimkonna teadusekspeditsioonid Äänisjärve äärde sündisid tema kui kaljutaide entusiasti ja selle innuka astrofüüsikust tõlgendaja Heino Eelsalu ühisel pingutusel. Nende algatuse kiiluvees hakkas ekspeditsioonide korraldamisega ja kaljutaide uurimisega tegelema selle raamatu põhi­autor Väinö Poikalainen, kes on praeguseni juhtinud ka Eesti Muinastaideseltsi tegevust. Raiendite kirjeldamise, analüüsi ja uurimislooga on pikka aega tegelnud Enn Ernits. Juba 1980ndate alul võeti välitöödele kaasa kunstnikke ja ERKI (EKA) tudengeid, esimeste seas Mare Raidma, Sirje Merima, Vello Soa, Ruth Treimut, Ülle Meister ja Eve Selisaar. 1984. aastal korraldas üliõpilas­ekspeditsiooni Karjalasse fennougristika valdkonna kunstirahva hulka tooja Kaljo Põllu. Sel õppereisil osalesid Mare Hunt, Loit Jõekalda, Anu Kalm, Andri Ksenofontov, Kadi Pajupuu, Kärt Summatavet, Kalle Vellevoog jt. See retk avardas kindla peale nende kunstikäsitust.

Edaspidigi oli enamasti tegu valdkondadevahelise ettevõtmisega, kuhu kaasati ERKI üliõpilasi, kunstnikke, folkloriste, fotograafe, geodeete, geolooge ja lihtsalt entusiaste. Kaljo Põllu koostatud rühmas esmakordselt Karjalasse sattunud Loit Jõekaldale sai muinastaideseltsiga liitumise järel kaljutaide uurimisest nii harrastus, inspiratsiooniallikas kui ka loomemeetod. Jõekalda on kasutanud graafikuna sama paberile ja tekstiilile hõõrumise tehnikat (nn frotaaž), mille abil on loonud hiljem monumetaalseid graafilisi pindu. 1980. aastail on suurel hulgal töid kopeerinud mustale paberile Eve Selisaar. Kes seda teinud on, teab, et see töö pole mitte üksnes mehaaniline, vaid nõuab küllap samasugust tundlikkust nagu omaaegsete raiendiloojate käsi. Ühtlasi avaneb nii võimalus ja privileeg uurida neoliitilise raiduri tehnikat, kompida tema käelise osavuse piire ja oskusteavet, saada sellest haptiliselt puudutatud ning tiivustatud. Nii on üks pikakaelalise luige kujutisi jõudnud näiteks ka Fenno-Ugria Asutuse embleemile.

1986. aastast hakkas välja tulema üha uusi ja uusi üksikraiendeid ja raiendite rühmi. Nii mõnigi toonane tudeng tegi neil ekspeditsioonidel pöördelisi avastusi kaljuraiendite uurimisloos, näiteks leidsid Kadi Pajupuu ja Pilvi Klaassen Luigeneemel 1986. aastal nn Imeveski, mis on üks mõistatuslikumaid ja ainulaadsemaid petroglüüfe üldse. 1987. aastal jätkus Luigeneeme areaalis avastamisrõõmu Loit Jõekaldale ja Andres Kuperjanovile. Jooniste rühma keskel asetseb ligi neljameetrine luigekujutis, mille avastamise järel sai neem oma praeguse nime. Loit Jõekalda leidis üksikuid jooniseid ka hiljem, viimase omalaadse avastas ta Peri neemel 2004. aastal. Selge on see, et osa raiendeid võib asuda veepiirist allpool, samuti sammaldunud ja tasapisi huumuse, maakamara ning metsaga kattunud kaljudel. Kohtumised üleilmse kiviaja loominguga jätkuvad ja tänu kaalukale teosele avanevad nüüd ka uued tõlgendushorisondid.

Lõpuks: 2018. aastal alustati Äänisjärve idakalda ja Valge mere kaljujooniste leiukohtade UNESCO kultuuripärandi nimistusse kandmise protsessi.

1 Valter Lang, Läänemeresoome tulemised. Rmt: Muinasaja Teadus, 28. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2018, lk 195.

2 Samas, lk 122.

Samas, lk 255–256.

4 Abram Stoljar, Muinaskarjala vaimuvara. Kogumik: Mäetagused 2002, nr 17, lk 76–120.

5 Väinö Poikalainen, Enn Ernits, Rock carvings of Lake Onega. The Vodla region. Estonian Society of Pre-historic Art, Tartu 1998.

6 Stoljar, lk 86-87.

7 Ivar Paulson, Die primitiven Seelenvorstellungen der nordeurasischen Völker. Kogumik: The Etnographical Museum of Sweden. Monographic Series, nr 5, 1958; Ivar Pauson, Animal Guardian: A Critical Synthetic Review. Kogumik: History of Religions, kd 3, nr 2, 1963, lk 202–219; Ivar Paulson, Zur Phänomenologie der Schamanismus. Kogumik: Zeitschrift für Religions- und Geistesgeschichte, kd XVI, nr 2, 1964, lk 124–141.

8 Heino Eelsalu, Ajastult ajastule. Valgus, 1985.

9 Enn Ernits, Kuradite vägitegudest Äänisjärve idarannikul, Kogumik: Mäetagused 2007, nr 37, lk 45–56.

10 Vadim Likhačev, The Rock Art of Kanozera. Apatity, 2011.

11 Stoljar, lk 116.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht