Maailm, kuhu pageda, kui elu kisub koledaks

Tanel Veenre: „Tasub meenutada Kadri Mälgu õpetust, mille järgi olen alati joondunud: me ei koputa ustele, paneme selle energia loomingusse ja elu tuleb ise meie juurde.“

SILVIA PÄRMANN

Augusti lõpus on hetkeks rahu saabunud, kui Tanel Veenre isikunäitus „Sinihabe“ ETDMi galeriis hakkab lõppema, näitus „POST EX“ Draakoni ja A-galeriis on juba läbi ning isikunäitus New Yorgi galeriis Ornamentum ja rühmanäitus Cagnes sur Meri galeriis Espace Solidor on ka juba avatud, kuid Ungaris Vezpremis, Barcelona Escola Massanas ja Austrias Viini disaininädala näituseni on veel kuu. Umbes kuu on ka Toomas Volkmanni näituseni Fotografiskas, Veenre on üks selle kuraatoritest. Tundub õige aeg, et uurida, kuhu Tanel Veenre nii pöörase tempoga ehtekunsti luues kavatseb moe ja inimvõimete piirid nihutada.

Oled ennast ühes kunagises vestluses, kui rääkisid oma projektidest disaineri ja ka ehtekunstnikuna, võrrelnud nahkhiirega vene multikast „Ei lind ega loom“. See nahkhiir tahtis minna lindude peole, kuhu teda ei lubatud – sest on ju hiir! Loomade peolt saadeti tiibade pärast minema. Lõpuks tantsiski nahkhiir üksinda. Su rahvusvahelist näitustegevust vaadates tundub aga, et kõik tahavad sind enda peole. Kuidas oled Tallinnas elades saavutanud rahvusvahelise tähelepanu? Või ongi Tallinn üks kaasaegse ehtemaailma keskustest?

Õnneks tänapäeval ei mängi geograafiline asukoht mingit rolli, galerii lähtub vaid loomingust. Eks galeriidel ole eri fookus – ameeriklased on võimelised müüma suuri kaelaehteid ja Müncheni galerii värvilisi prosse –, kuid tööde isikupära ja tehniline kvaliteet on peamine. Tasub meenutada ka Kadri Mälgu õpetust, mille järgi olen alati joondunud: me ei koputa ustele, paneme energia loomingusse ja elu tuleb ise meie juurde.

Kuna suhe galeriiga on mõlemalt poolt ka investeering, siis on oluline järje­pidevus, see on usaldussuhe. Kunstnik peab olema võimeline iseendaga tööd tegema, küsimusi esitama, arenema, üllatama – et teda oleks võimalik värske nurga alt ka kümne aasta pärast presenteerida. Mul oli see neljas soolonäitus Ornamentumis. Pärast avamist kutsus galerist mind kajakiga sõitma, tundsin, et see oli meie usaldussuhte järgmine aste. Paraku hakkas vihma sadama ja jõele lubasin temaga minna järgmine kord.

Aga see nahkhiire pidu … Kirega elades ja luues on tantsude lehvik tõesti nimedega palistatud. Kuid kui nüüd metafooride juurest laskuda elulisele tasandile, siis 46aastasena tahaksin nii väga mõnel reedel end tühjaks tantsida, aga sotsiaalne ring on kärbunud koduseks, kõik on nahkhiirena oma urgudes. Mida muud siis teha kui luua!

Mitu näitust järjest on sul olnud seotud oreliviledega, need on jõudnud USA publikuni. Oled ise rääkinud, et USA ehtekogujate ja -publiku silmis on ehte puhul oluline üks aspekt, millele Euroopas nii väga ehk ei mõtle: ehe peaks olema nn conversation piece, kandja tugi ja abi small talk’i maailmas, kus valitseb kustutamatu janu vestlusteemade järele. Mida näitusest avamisel ja selle järel räägiti?

Ega ma luues ei mõtle, et ehe vallandaks vestlusteemasid. Kuid sisukas ehtes on intriig tihti loomuldasa sees. USA avamisel nägin, kuidas orelivile hääl – kui nähtamatu lisakvaliteet – inimesi mõjutas. Helil on otseühendus alateadvusega, puidust vile soe kume kõla liigutas vaatajas kambrikesi, kuhu vormi-värviga ei pääse. Kunstnikuna ihkad ju neid puudutada.

Siin meenub mulle Rootsi galerii Platina galeristi Sofia Björkmani tagasi­side näitusele „Palindroom“, mida tegime kahasse rootsi ehtekunstniku Märta Mattssoniga. Sofial on peas mõõdik, millega jälgib, kui kaua külastaja näitusel aega veedab, meie näitusel olid inimesed tavalisest vähem aega. Pidasin seda läbikukkumiseks. Kuid eks sellel oli ka nukker eellugu: galerii keeldus näitamast minu kuivatatud merihobudest seeriat, kartes rohekorrektse rootsi publiku hukkamõistu. Kuid olime programmis juba sees ning siis lõin paari kuuga uue sarja tehis-loodusmaterjalidest südametest. See jäi kontseptuaalselt õhukeseks, polnud minu tase. Aga eks iseenda läbikukkumiste ja vigadega tule ka õppida elama.

Oreliviledest saab välja võluda lõputult helisid, aga kui palju ehteid ja näitusi? Kas järgmise aasta kevade Müncheni soolonäitusel on väljas täiesti uued tööd?

Ma tegelikult pigistan veel vilesid, mulle on tähtis tunne, et olen teemast meelitanud välja maksimumi. Lähen nendega nüüd paradiislikumaks, lisan kirevärve, barokseid vinjette ja lopsakaid kive. Seibitan vilesid näiteks ka kettideks, mis on minu skulpturaalses loomingus värske vorm. Eks mul on ka mitu uut teemat kerkimas, kuid need vajavad pühendumist. Uue ehtekehandi väljatulekut valmistan ette minimaalselt kaks intensiivset aastat.

Kas Eesti on omamoodi katselabor, kus näituseideedega kõigepealt välja tulla, vaadata reaktsioone ja siis otsustada, kas ja millisel kujul nendega palju suurema rahvusvahelise auditooriumi ees jätkata?

Jah tõesti, püüan alustada enamasti iga sarja tuuri Eestist. Eks see pigem ole südameasi ja palju lihtsam on minna suurele areenile, kui on rahulikult olnud aega sarja vormistada: teha fotod, nimekiri, väljapanek, tekstid. Super, kui see etapp on Eesti näitusega läbitud ja saab keskenduda vaid väljapaneku kureerimisele.

Kuid nagu viimase näituse avamisel Draakonis ütlesin: 46aastaselt teen näitusi ka selleks, et näha sõpru. Kunst on väärt põhjus kalleid inimesi kallistada.

Tagasi New Yorki: Ornamentum on galerii, mis esindab ehtekunstnikke Prantsusmaast Jaapani ja USAni. Mis neid autoreid seob? Kuidas võtaksid kokku selle galerii rolli nüüdisehete maailmas?

Galeristi Stefan Friedmanni pilk on selge ja valiv, kuna galerii käib näiteks ka kunstimessidel „Design Miam“ ja Baselis. Sealne tase on äärmiselt nõudlik. See on show-off-info, aga Miami messil müüsid nad mu ehte Jordaania printsessile Firyalile, seal käib kõrge kaliibriga tants. Kui otsida Ornamentumi kunstnike ühisosa, siis näen valdavalt jõulisi kunstnikunägemusi ja mõtteselgust, teistest rohkem on Põhjamaade kunstnikke, just Soomest ja Rootsist.

Espace Solidor Cagnes sur Meris Prantsusmaal, kus suve alguses avatud rühmanäitusel osaled, on täiesti teistmoodi hinge ja auraga koht.

See on iselaadi institutsioon … Nagu nad ise uhkusega ütlevad: ainuke UNESCO pärandisse kuuluv ehtemuuseum maailmas. Muuseumike ise on väike, kuid lugu eriline. Neis ruumides pidas kabareed ja hiljem antiigipoodi Suzy Soliodor, 1920ndatel ja 1930ndatel Pariisi hullutanud lesbiline laulja ja muusa, kes pages 1960ndatel Lõuna-Prantsusmaale. Ta oli oma aja Kardashian, kelle selfie’deks olid maalitud portreed, talle viidati tihti kui „maailma kõige rohkem maalitud naisele“. Suzyt on jäädvustanud Picasso, Braque, Lempicka, Cocteau jpt. Maalikogu ja maja läksid pärast tema surma linnale, linnavalitsuses otsustati jäädvustada mälestus temast ehtemuuseumi kujul.

Avamine tänavu juunis oli hingeliselt eriline, sest 2016. aastal tegime seal koos Kadri Mälgu ja Piret Hirvega näitust. Näituse avamisega täpselt samal kellaajal sängitati Pärnamäel Kadri urni … Mina olin Vahemere päikeses, meelde tuli meie ühine avamine, koos pisarate soolase kaega. Muide, minu öökapil on Kadri värskelt ilmunud raamat „Karva-aastad“, käsikiri valmis vahetult enne tema surma. See on erakordne oma intuitiivsuses, nõiduslik ja pulbitsev, kadrilikult vihjeline ja kujundlik voog. Soovitan!

Orel seostub religioossusega. Näitusel „Sinihabe“ on väljas su maskilooming, mille puhul oled rõhutanud, et ei taha võltstähendusi anda peamiselt moelavale loodud aksessuaarile, aga ikkagi … ka maskidega seondub rituaalsus, mis omakorda seondub tihtipeale religiooniga. Mis suhe sul on religiooni ja rituaalidega?

Eelistan suuri teemasid lahata pigem loomingus, minu võime tabada sõnaga midagi olemuslikku tundub nii piiratud. Jäägu see poeetidele.

Tajun maailma hingestatuna, kuid ainult läbi inimese tunnetuse. Ju olen pigem eksistentsialist, härdamal hetkel sentimentaalne spiritualist, kuid ega ma inimeseks olemisest kaugemale ulatu. Tajun oma küündimatust ja jõuan ikka tagasi inimese juurde, kogu tema armetus ilus.

Rituaalne selle pidulikus tähenduses ma kindlasti ei ole. Mul on palju harjumusi, olen püüdnud korrastada oma elu nõnda, et saaksin olla võimalikult vaba ja mänguline olulises, igapäevane kulgegu kindlameelselt ja pea märkamatult. Eks ka harjumustes võib näha rituaalsust, kuid paluks ilma paatoseta. On see rituaal või lihtsalt harjumus, kui keerutan igal hommikul 21 täisringi ümber oma telje? Või tänan öösel enne magama jäämist elu väärt hetkede eest päevas? Olen loomult lihtne, maine, püüan olla alandlikki, mulle tundub, et rituaalsusega hakatakse peagi iseend ülistama, seda pigem väldiks.

Kui rääkida ehete loomisest, siis kas annad sellesse osa oma hingest? Oled looja, jätad jälje. Või saab see hinge kunagi hiljem, iseseisvalt, läbi selle, kuidas ehe vastu võetakse, seda tõlgendatakse?

Andmise metafoor tundub nii võlts-altruistlikult õõnes, lihtsalt teen omi asju. Eks igaühel on võimalus maailma hingestada, sealhulgas ka kunsti enda ümber. Kuid mis see hingestaminegi on? Mingil hetkel võib mulle tunduda pilt seinal või muusikapala kõlarites nii lõputult tähenduslikuna. Kuid tähendustel on komme kaduda samasuguse äraspidise ilmutuslikkusega, nagu nad tekkisid. Vaatan siis ja nuputan: mida ma ometi selles leidsin? Ju ma olin ses hetkes avatud tähenduse tekkeks, kuid selline asjaolude kokkulangemine saab olla vaid hetketine. Valu varbas ja vihm vastu akent andsid mulle võimaluse.

Oleme seni rääkinud peamiselt su viimase aja soolonäitustest. Kui suur soolonäitus tegelikult on? Kes on olnud su viimaste näituste taustajõud ja milliste tähenduste kihte nad on lisanud? „Sinihabeme“ puhul sai kokku tiim, kellega olid soovinud koos töötamise võimalust juba varem pikalt?

Just nii, „Sinihabe“ on erand, mis teeb selle kogemuse ka tähenduslikuks. Muuseum on ikka vooderdatum kukkumine, kui üksi galeriis soolotada, kui kunstnik-projektijuhi alluvateks on kunstnik-kujundaja, kunstnik-valgustaja, kunstnik ja avamisele kutsuja, kunstnik-turundaja ning kunstnik-kunstnik.

Nüüd sain appi paluda parima graafilise disaineri ja ruumikujundaja. Margus Tamme pliiatsid on teravad ja absoluudi­janused, ta ei sirgelda tühja. Katrin Sipelgaga õppisime koos EKAs ehet, kuid tema kutse oli hoopis filmikunsti maailmas. Taasühendasin temas kaks poolust – „Sinihabeme“ manamine vajas ju dramaatilist lavastajakätt! Lisaks muidugi kummituslik heli ja tempereeritud valgus. Maskide osas oli asendamatuks abiks Otto Antson, kes tõlgendas mu ideed arvutikeelde, et ka 3D-printer mõistaks mind. Olen nadi tehnilise taibuga, kuid uudishimu on mul lapsikult pakitsev.

„Sinihabe“ on mõnda aega avatud olnud, publikul ja kriitikutel on olnud aega ja võimalust oma arvamust avaldada. Kas sind on üllatanud, milliseid tähenduskihte see näitus on pakkunud?

Välja toodud kihistused olid juba minu peas olemas, kuid põnev on jälgida, kes mida esile toob. Mind üllatas – ja tegi tänulikuks – pigem see, et üldse kirjutati. Honorari pärast seda ju ei tehta, kena, et leiti kõnekaid aspekte, millest kirjutada.

Kohe avaneb Vezpremis, tänavuses Euroopa kultuuripealinnas, Mün­cheni galerist Kinga Biro kureeritud ehtenäitus, kus käsitletakse identiteeti, et tuua kokku kunstnikud kogu Euroopast, igast riigist üks. Milline näeb (meie koha)identiteet välja ehteks vormitult?

Kuraator kutsus mind osalema, sest nägi töödes peegelduvat põhjamaist hämarat melanhooliat. Eks mu eebenipuust voolitud südamete sari on tõesti nukrakene. Mis see süda muud ongi kui kaks pisarat, mis koos taeva poole tilguvad.

Kuid ma pean end pigem rõõmsa­meelseks inimeseks, ma ei oskaks paremini öelda, kui Matti Nykaneni sõnadega: „Elu on inimese parim aeg!“ Avastamisrõõmust pulbitseva pinna all on aga mõned allikad, mis voolavad välja paratamatuse jahedusest. Sinna ei ulatu igapäevaelu hõisked, üksildane paik on. Kuid minu õnn on oskus navigeerida eri sügavustes, jäämata kinni põhja. Kui vaatan sukeldudes üles, siis näen ikka valgust murdumas läbi pinnasillerduse.

Oled Eesti kultuuriväljal tegutsenud väga laial skaalal. Toomas Volkmanni näituse kureerimine Fotografiskas on siiski midagi täiesti uut. Millest see näitus räägib? Mida ütleb moefoto ühiskonna kohta laiemalt?

Fotos ja moes olen kirega liikunud kogu oma teadliku elu ja eks kureeritud on ka juba hulk ehte- ja moenäitusi Tallinnas, Londonis, São Paolos, Münchenis, Stockholmis, Riias … Kuid see on tõesti varasemast erinev kogemus. Mulle Fotografiska meeldib, nende nägemus on selge­piiriline ja popilikult loetav, nüüdiskunsti kaetava pretensioonivahuta. Kui nelja aasta eest käisin neile välja mõtte, et Toomas Volkmann vääriks retrospektiivi, ei olnud seal toimunud ühtegi mahukat Eesti fotograafia näitust. 1990. aastate teine pool ja 2000. aastate algus on kultuuriteadliku küpsemise periood ning Volkmannil on seal oluline koht. Tema jõuline-sümbolistlik-seksuaalne pildikeel on vahend, et seda kultuuriliselt tihedat ajajärku taas mõtestada.

1998. aastal toimus esimene Vibe’i pidu ja avati ööklubi Nightman, suurlinlik hedonism pungus ohjeldamatult meie postsovetliku vaesuse kiuste. Mulle on see kureerimise protsess olnud silmi avav, nostalgia: kui kibemagusa sentimendiga tembitud mineviku taaskülastamine on asunud uuesti ümber kirjutama praegusi tähendusi.

Mõeldes Fotografiska rahvusvahelisele haardele: kas Volkmanni retrospektiiv liigub ka Tallinnast kaugemale? 

See sõltub, kui kõnekaks peetakse näitust Berliinis, Londonis, Stockholmis või New Yorgis. Ajastu kõla on loomingus hetketine ja kinni kultuurikontekstis, omailma siirus ning haavatavus on jäävam ja universaalselt puudutavam, loodetavasti õnnestub avada just viimast. Kõige enam näen seda Volkmanni 1990. aastate alguses Tristan Manni pseodonüümi all tehtud autoportreedes, mis peale äärmise isiklikkuse olid mitmes plaanis revolutsioonilised, tuues Eesti kunstikeelde autoperformatiivsuse ja gay-sensibiilsuse.

1990. aastate lõpp ja 2000. aastate algus, mis Volkmanni loomingus on olulised, olid väga põnevad ka Eesti moes. Moeloojad ei lähtunud ülemaailmsetest trendidest, ei analüüsinud turu ootusi ega vajadusi: kõike tundus ajendavat vaid loomisvajadus ja trendide asemel hinnati personaalset maailmatunnetusest. Sa oled ise jõudnud rõivadisaini nüüd, kui selles maailmas on kõik palju ratsionaalsem, läbimõeldum, võiks öelda, et ka põhjendatum. Kas pead ennast disainerina pigem selle grupi esindajaks, kes tahab lahendada disaini abil mingeid probleeme, või on asjad lihtsalt nii kujunenud?

Tegelikult alustasin ju moest, pannes muu hulgas kinni (tihti koos Aldo Järvsooga) aastatel 1994–1996 toimunud „IN show’d“ ja edasi ka „Supernoovad“. See oli tõesti hull möll, polnud probleemiks klammerdada kleite kokku, kui kuskilt õmblusabi ei saanud. „Supernoova“ oli ikka kosmos: kui ka nüüd oleks moekunsti võistlus, mille auhinnaks on kaksteist keskmist palka, siis see paneks anded taas hullama.

Nagu kõiges muus, nii olen ka disainerina pulbitsev, mul on vajaduspõhisemaid sarju, kuid pigem olen keskendunud lugude jutustamisele. Loon maailma, kuhu pageda, kui elu kisub koledaks.

Moes valitseb materiaalse külluse ja ületarbimise kõrval ka infoküllus. Eestis on mahud küll väikesed, aga kuidas küllusemeres navigeerid? Kuidas see mõjutab otsuseid, mida teha, mida tegemata jätta?

Moeinfot ma ei jälgi, küll aga maadlen üldise infotulvaga. Sõnatu rahutus piitsutab mind kümme korda päevas avama Delfit ja TikTokki, kust peale paiskuv infolaviin muutub üha hüsteerilisemaks, poliitspinnid ja trendimullid paisuvad kohutava kiirusega, et siis lõhkeda ja teha ruumi järgmistele peale pigistavatele spasmidele. Mulle tundub, et informeeritus annab mulle siiski mingid eelised, see on paratamatu üldharidus. Küll tahaks aga põrutada rusikaga lauale ja öelda, et vaadake end nüüd distantsilt: kas see, mille pärast ärritume või millest vaimustume, on ikka seda väärt?

Kuid sa vist koputad pigem minu kui disaineri südametunnistusele – kas kõiki neid marju ja kaftaneid on ikka vaja? Ja aus vastus on, kui peaksime võitlema ellujäämise eest, siis on mu loodu tühine, isegi naeruväärne. Kuid sama ausalt nendin ka, et elame kapitalistlikus hedonismis, see on me endi valik ja unelm – ning miks mitte seda üürikest maist olemist ka nautida? Usun, et kliimasoojenemine ja reostus on reaalsed probleemid, kuid näen lahendusi pigem tervemõistuslikus kesktees ja suurte mahtudega tegelemises kui detailide draamas, mis tekitab vaid lämmatavat hüsteeriat, millest just rääkisin.

Minus on ka midagi arhetüüpselt protestantlikku, ükski hetkenauding pole mõeldav teadmiseta, et elan talve üle.