Maal on tervik

Tõnis Saadoja: „Mulle meeldib hüljatus, mis kehtestab tunde, et aeg seisab: midagi ei juhtu, midagi ei kao ära, kõik lihtsalt püsib. Ja see on hea tunne.“

EERO EPNER

Tõnis Saadoja näitus „September, oktoober, märts, aprill“ Tartu Kunstimaja suures saalis 2. IV – 1. V.

Tõnis Saadoja (sünd 1980) on maalikunstnik, kelle tähelepanu keskmes on maali ja fotograafia suhted ning keda huvitavad aja, ruumi ja mälu kooskõlas sündinud tähelepanekud. Ta töötab Eesti Kunstiakadeemias ning juhendab joonistamise ja maalimise tunde.

Ka näituse „September, oktoober, märts, aprill“ töödes oli kunstnik lähtunud arhitektuursest motiivist, minimalistlikust maalikäsitlusest ja nähtavuse kujundist. Arhitektuurifoto kasutamine toetab maali sisemist loogikat ning aitab võimendada tuttavates ruumides tekkivat kättesaamatuse tunnet, mis on Saad­oja kummitanud ajast aega. Sellele on aga lisandunud veel midagi, mis osutab uue tee algusele.

Eero Epner vestles Tõnis Saadojaga Tartu Kunstimaja näitusel 21. aprillil.

Kuidas sa ise oma loomingut periodiseerid: kas näituste või teemade järgi või mõnel muul moel?

Pigem näituste kaupa, sest näitused on suured sündmused ja neid ei ole tihti ega palju. Mul on siiamaani hea tagasi mõelda perioodidele konkreetsete sündmuste, näiteks näituste kaudu. Sisuliselt on ajaarvamine siiski natuke keerulisem, kuna teemad on minu loomingus püsinud võrdlemisi sarnased. Motiivid ja teemad tulevad vahel tagasi, vahel asenduvad millegi muuga, vahel naasevad. Niimoodi vaadates ei oska ma erilisi perioode tuvastada. Küll aga on mul väga hästi meeles see, kui ma ei ole suutnud tööd teha. Pause mäletan väga hästi.

Kas Tartu Kunstimaja näituse puhul jätkasid midagi, mis oli juba varem alanud?

Jaa, siin on kaks maali, mis on maalitud 2020. aasta sügisel ja mis on selle seeria esimesed. Kolm või neli maali olid talvel näitusel väljas ja kõige värskemad on tehtud sel kevadel. See on esimest korda minu praktikas nii, et ma teen mõned tööd ära, kuid ei tõmba joont alla, vaid töötan samas võtmes ja samade motiividega edasi. Nii ei ole ma varem teinud.

Kas lihtsalt juhtus nii?

Selle näitusega ma vist sattusin õnnelikku kohta. Olen üldiselt katsetaja tüüp: naljalt ma kahte ühesugust näitust samade mõtetega ei tee. Kui on uus koht, uued saalid, siis on ka uued tööd ja nendega kaasneb muutus näiteks stilistikas. Nende maalidega alustades sain aga aru, et seda energiat jätkub kauemaks, ja hoidsin võib-olla teadlikult ennast selles kohas kinni. Ka praegu on minu sooviks hoida seda sarja veel töös, minna ideega edasi, et vaadata, kui kaugele saab ühe teemaga minna.

Kui palju sind mõjutasid Tartu Kunsti­­­maja ruumid?

Vaatasin, millistele ruumidele saab ligi institutsionaalse kutseta. Pealegi mul ei ole Tartus olnud seitse aastat isikunäitust, praegune on ja üldse minu neljas isikunäitus Tartus. Tartu Kunstimaja ruum on väga hea: see pole liiga suur ega liiga väike, on suurte ja väikeste näituseruumide vahepeal. Soolonäituseks on see väga hea proportsiooniga, sest mulle on sobinud põhimõte, et ühe seina peal on üks maal. Nende konkreetsete maalide tarvis tundus see väga hea foon.

Kas siinne ruumiloogika mõjutas ka teoste loomist? Või Tartu?

Nii ja naa. Olen seda ruumi korrastanud Olev Subbi näituse kujundamisel (2015) ning toona valitud seinatoon on endiselt kasutusel. Ma ei mäletanud seda aga väga täpselt, samuti ei mäletanud ma, et valgus on nii hea. Mul vedas ka aastaajaga: on kevad ning läheb järjest valgemaks. Loomuliku valguse hulk aitab väga palju kaasa, sest tekib kerge meeleolu. Mind seostatakse tumedamate ning raskemate teemadega. Tartus tajusin aga endalegi ootamatut helgust. Kuigi värv maalidel on väga tinglik, siis tundus näitus pealegi väga värviline, mis pole minu puhul samuti kõige ootuspärasem. Nii et siinne ruum ja valgus on mõjutanud tõesti näitust väga tugevalt, aga mitte ettevalmistamise ajal, vaid pigem meeleolu osas.

Tartu kontekst ei ole mõjutanud aga ühtegi teost. Ma ei teinud ühtegi maali Tartule mõeldes ega otsinud siit motiive. Nende motiividega, mis maalidel on, on mul väga pikaajaline side ning see poleks lihtsalt töötanud, kui ma oleks kiiruga midagi Tartust otsinud.

Kuidas sa värvide poole pöördumist selgitad? Olen aru saanud, et sul ei ole värviga kõige paremad suhted.

Mul on värviga tõesti keerulised suhted, sest ma ei ole saanud selgeks, kuidas segada tõetruusid värve natuurist lähtuvalt. Seda, mis on natuurist maalimise A ja O ehk kuidas segada pigmentidest kooslused, mis mõjuksid silmale adekvaatselt, värvuste temperatuurid ning valgused ja varjud oleksid tõesed ja värv oleks realismi tööriist. Mulle tuleb see raskelt.

Nii et oled proovinud, aga ei tule välja?

Eks see lõpuks tuleb ikka välja, aga on nii palju teisi kunstnikke, kellel see tuleb palju lihtsamalt. Mul ei ole natuuritaju kõige teravam ja seetõttu ma ei töötagi natuurist, vaid enamasti foto abil. Tõsi, fotod on nii heaks läinud, et saad lõpuks natuurile päris lähedale, aga see on siiski natuke teine asi.

Sa oled maalinud Paul Raua teoste järgi uusi variante. Tiina Abel on öelnud, et Paul Raud vabastas esimesena värvitäpi kujutamise kohustusest. Kas Raua lähenemine selle näituse kontekstis on kuidagi oluline?

Siin on paar väikest etüüdi, mis ma võtsin pooleldi jõuga kaasa, kuna olen häbelik ja ei taha eksponeerida töid, mis ei ole päris valmis. Ma tegin neid samal ajal suurte teostega ja kui suurtega oli kindel plaan, tehnika ning meetod, siis need väikesed ongi värviotsingud. Need on maalitud natuke erinevalt ja põhirõhk oli leida värvide segamisele mulle arusaadav loogika. Need maalid on rangelt võttes tegelikult harjutused.

Paul Raua kõige ägedamad tööd on samuti etüüdid, harjutused, kiired visandid või snapshot’id, mida ta tegi Pakri saartel. Nendes on värskust. Raua värv on loomulik, aga kui vaatad seda lähedalt värvitäpina, siis tundub see olevat juhuslik ilus puhas värv, kuid mind võluvad kooslused, mis moodustavad aistinguliselt usutava pildiruumi. See on Raua meisterlikkus.

Sa oled pintslitõmbe faktuuri jätnud teadlikult nähtavale. Miks?

See on olnud taotluslik ja ma proovisin pintslilööke isegi rõhutada. Mäletan, et kui ma õppisin kunstiakadeemias maali, siis korralikkuse printsiip lausa halvas mind. Korralikkuse, puhtuse, sileduse, puutumatuse, masinlikkuse aspekt hakkas mind hiljem sedavõrd huvitama, et sellest sai omaette kvaliteet. Mis teeb maali huvitavaks ja käsitöönduslikuks, sellest proovisin kaugeneda ning lihvisin endale päris head oskused, kuidas katta anonüümne puhas maalitud pind. Mingil ajal aga selline lähenemine ammendus ja hakkas segama. Viimase paari aasta jooksul on hakanud maalimise idee üha enam eralduma foto ideest. Ma olin veendunud fotorealist, kuid siis tekkis kõhklus või tüdimus. Ma ei ole fotost täiesti lahti lasknud, aga olen nüüd kasutanud foto puhul valikuliselt erinevaid aspekte erinevates mahtudes. Nende maalide puhul tundus, et kuna need on suured ja motiivi tasandil palju ei toimu, siis peaks seda kompenseerima tehnikaga – materjal, millest maal on tehtud, peaks saama iseseisva kõla. Maal ainult ei kujuta, vaid vaataja näeb ka pintslilööki, maali pind on elus.

Sa kasutasid väljendit „maalimise ideed“. Millised maalimise idee aspektid on hakanud sulle huvi pakkuma?

Võib-olla küsimus, kuidas panna materjal kõlama sellisena, nagu see on. Kui maalida illusioone, siis luuaksegi kujutluspilte või kujutlusi. Kui keskenduda materjalile, siis võiks ka materjal kuulda olla. Nagu klaverit mängides ei oleks kuulda ainult klaveripala, vaid ka klaveri heli, instrument ise oleks rohkem esil. Ma olen selle peale päris palju mõelnud, sest pildi kontekst muutub järjest problemaatilisemaks, pilte on igal pool ja iga päev väga palju. Kunstisaalis on teatud privileeg: siin on igal pildil kontekst. Pilt võib olla ükskõik milline, aga pildil on kontekst. Kui kontekst ära võtta, siis ei teki mitte hirm, vaid see teeb tähelepanelikuks. Seetõttu leian, et kui tegeleda maaliga, siis tuleks rohkem välja öelda, et see on maal. Tegelema peaks ka maali nõrkuste ning eripäradega: mitte neid peitma, vaid seda, et tegu on maaliga, tuleks rohkem ja igakülgselt eksponeerida.

Olev Subbi on öelnud, et maalil on eri tasandid ja motiiv või jutustus on vaid üks neist ega ole tingimata kõige olulisem. Kuidas on sul süžeega, on selle tähtsus muutunud?

Süžee pole enam nii tähtis kui varem. Kunagi olin narratiivis või kirjelduses väga kinni, sest mulle pakkus dokumentaalsus väga suurt huvi. Esimesed tööd ja näitused lähtusid väga tugevalt foto­dokumentalistikast: kuidas leida maalidele motiive, mis oleks tehtud täna ja siinsamas akna taga. Reaalaja taju pidi olema väga tugev, kuid praegu see mind eriti ei huvita ning ma ise arvan, et see on päris suur erinevus.

Kui on hea maal, siis ei saa motiivi ja tehnikat lahti kiskuda. Maal on tervik, mis koosneb mitmest lahutamatust osast. Kui fantastiline tehnika ei väljenda mitte midagi, siis maal ei toimi; kui jutustust väljendatakse kohmaka tehnikaga, siis ei väljenda maal samuti midagi. Maal on mitmetahuline nähtus, kus kõik tasandid on olulised, sealhulgas teatud tabamatus, mida ei oskagi täpselt nimetada.

Sind on sageli kirjeldatud kunstnikuna, kelle maalide peategelasteks on ruum ja arhitektuur. Kas su maalid on pigem ruumist või ajast?

Ma ei tea, keeruline küsimus. Viimasel ajal ma tunnen, et otsin seisundeid – ja seisund on aja ning ruumi sümbioos.

Sa ütlesid enne, et sul peab motiividega olema varem ajas ladestunud kogemus.

Minu maalidel kujutatud hoonete ühisnimetaja on ainult minu mälu. Need on konkreetsed hooned Tallinnas (ja üks Helsingis) ning nad on mulle jäänud mingil põhjusel silma, olen neid korduvalt pildistanud ja mõnda olen varem ka maalinud. Linnaruumis on kooslusi, kus proportsioonid, meeleolud ja vaikelulisus on kummituslikud: tahaks sinna tagasi minna, sest seal ristmikul toimub midagi olulist. Näiteks Tallinna linnahall tõmbab mind aeg-ajalt enda juurde, või torn seal lähedal, kus ma Koplis elan. Näen seda torni iga päev trammi peale minnes, trammi oodates on mul aega seda silmitseda. Ma ei tea, mis see on: kas sõltuvus või armastus nende kohtade vastu. Ükski nendest kohtadest ei ole autobiograafiline.

Näituse pealkiri viitab aja möödumisele ja aja möödumist oled ka varem kujutanud. Oled ka ise öelnud, et nostalgilisus, aja möödumise taju on sul tugevalt olemas. Kas selle näituse puhul ka tajusid seda?

Jah, aga rohkem tegelesin nendest seostest vabanemisega. Seekord proovisin selle materjaliga natuke abstraktsemalt töötada. Maalide pealkirjaks on värvitoon, kuu nimetus viitab sellele kuule, millal ma selle maalisin. Tahtsin, et maalimise moment oleks samavõrd oluline kui see, mida ma maalin. Ma ei kasuta ühtegi värvikombinatsiooni kaks korda, segan alati uue pruunika või hallika varjundi, iga töö, mille teen, on unikaalse mudase tooniga. Värvid on aga enne olemas: ma katan lõuendi põhitooniga ning siis mustvalgeid fotosid vaadates otsustan, milline tunne mul tekib, milline maja millise tooniga kokku läheb. See on mänguline praktika: panen endale reeglid paika ja siis natuke vabamad reeglid sinna kõrvale. Vahelduseks on väga hea töötada nii, et ei jää pikalt juurdlema. Päris paljud valikud on siin näitusel intuitsiooni pealt tehtud. Alguses proovisin küll leida ühist teemat, näiteks Eesti postmodernismi kujutada, sest see on ka keskkond, mida lapseeast mäletan arhitektuurse foonina: edev, monumentaalne ja kergelt sürrealistlik postmodernism. Kuid lõpuks läks nii, et sellel näitusel kujutab ainult üks maal postmodernismi. Algselt oli fotode hulk päris suur ja ma tundsin, et kui leiutan süsteemi, mille alusel motiive valida, siis pean hakkama liiga palju teoretiseerima. Seetõttu otsustasin, et valin kujutatavaid ruume intuitsiooni järgi.

Seega ei tööta sa enam entsüklopeediliselt, vaid intuitsiooni pealt?

Jah, vist küll. See on mulle kergendus, et valitud hooned ei vasta ühtsele arhitektuurikaanonile.

Indrek Grigor (saalist): Kas hoonete sakraalne toon on juhuslik?

Kõik algas tõesti tornidest. Esimesel viiel maalil, mis ma tegin, kujutasin torne, see oli kavatsuslik, sest mul oli koos Dénes Farkasi ja Jevgeni Zolotkoga näitus, mille kureeris Tamara Luuk. Koos toonase tervikuga tuli sakraalne sisend. Mind huvitasid tegelikult vähese kontrastsusega maalid ja sinna juurde tulid hoonemotiivid või hooneosad, mis on kaotanud oma praktilise väljundi. Esialgu käisin näiteks estakaade ja kraanasid pildistamas: maa ja taeva vahel gravitatsiooni piiri peal tegutsemine tundus paeluv, aga need ülesvõtted ei tulnud head. Kõndides märkasin torne, pildistasin neid ja lõpuks jäin tornide ja katuste juurde.

Mulle ei olnud tähtis mitte niivõrd nende sakraalsus, vaid see, et need tornid ei ole kasutuses. Need on jäänud mingist ajast järele, neil pole enam mingit ülesannet, need lihtsalt on. Säärane arhitektuuri kasutus või abstraktsus meeldis mulle, kuna selles on teatud vabadus. Mulle meeldib hüljatus, mis kehtestab tunde, et aeg seisab: midagi ei juhtu, midagi ei kao ära, kõik lihtsalt püsib. Ja see on hea tunne.

Kas sul on teada juba järgmine näitus ja kas muutused, mida kirjeldasid – näi­teks intuitsiooni suurem usalda­mine –, jätkuvad? Oled sa uue tee alguses?

Mul on plaane, lõuendeid ja mõtteid, aga kus tuleb mu järgmine isikunäitus, ma ei tea. Olen enesehinnangu osas skeptiline. Autor ei ole kõige täpsem enda hindamisel. Paljud on enda arvates millegi uue lävel, aga kõrvalt vaadates ei pruugi see nii reljeefne tunduda. Strateegias on küll muutus: proovin rohkem tööd teha. Varem on töötegemise ja muu tegemise perioodid vaheldunud, kuid nüüd tunnen üha teravamalt, et maalima peaks võimalikult katkematult. Iga päev ei ole võimalik, aga põhimõtteliselt peaks kogu aeg maalima, et ennast vormis hoida. Harjutad, see on üks asi, aga väga paljud mõtted tulevadki töö käigus. Analüüsimine on kõige parem siis, kui teed tööd, ja kõik vastused tulevad praktikas, hirmud ja takistused ei jõuagi ehk tekkida, kui kogu aeg töötada.