Maali autodafee. Segadusseajavalt ilmselge

Sirje Runge maali autodafee ei ole düstoopiline stsenaarium. See ei suubu kuhtumisse ja tundmatute jõudude meelevalda, vaid ületab eraldatuse, astub suhetesse, intensiivsesse kohalolusse.

KIWA

Sirje Runge installatsioon „Suur armastus / Kaunis lagunemine“ vabaõhumuuseumi Aarte talu taguses kivikülvis.

Installatsiooni aluseks on kunstniku kümnemeetrine õlimaal „Suur armastus“ (2003), mis on püstitatud spetsiaalselt selle tarbeks ehitatud metallkonstruktsioonile ja jäetud looduse stiihiate kätte lagunema. Sirje Runge maalis „Suure armastuse“ aastatel 2001–2003, seda eksponeeriti arhitektuurimuuseumis 2004. aastal ja Kumus aastatel 2010–2011.

Projekti meeskonda kuuluvad Sirje Runge, Eda Tuulberg, Andres Heljula, Jaak Kaevats, Omar Neiland ja Helen Tammemäe.

Kuigi tähendus ei loodu loodusest, vaid kultuuri teatud arengutasemelt, väljub ta meelte haardeulatusest ja identifikatsioonidest, hajub kummatigi tagasi puhtasse olemasolusse, valgub jäljetusse ja eristamatusse, tajuhorisondi taha. Kui millegi ilmnemise juurde tagasi minemata ei ole võimalik sellest aru saada, siis kuidas toimub ilmnematuse juurde naasmine?

On skaala, kus elu, aeg ja olemine on määratavad ning katkestuste või uuesti määramiste rütmis punkteeritud. Kas skaala, mis arvestab püsiva omaoleku puudumisega, kirjutab tavaskaala üle (kui tavaskaala, teatava astme fabritseeritus, strateegiline kultuurikood üldse olemas on)?

Püsiva omaoleku puudumisega arvestav skaala on tõhusam kontseptsioon, kui on sellise skaala puudumine. Olematusehirm, vaikusekartus, negatiivne teoloogia, kaduvus kui väärtus – need on etteantud tajud ja määratlused, krüptokoodid, keele ja kõne ammendumine. Samamoodi kui maali autodafee on orgaaniline üleminek ühest olekust/seisundist teise, kihiseb meie all ja ümber ruumiaatomeid struktureerivates tühikutes ürgne mütotekst.

Maali autodafee ei tähenda nihet ontoloogilise teispoolsuse faasi/tasandile/vormi/olekusse/…, vaid samasuse ja sellega taas(või pigem süva)ühinemise metamorfoosi: vabaduse, täiuslikkuse, kõrgema astme mõistetavuse realiseerumist. Küll on aga tegu tunnetusliku teispoolsusega, kuna seda ei saa haarata ega koloniseerida. Ühelt poolt astub ta ekstraobjektiivsesse, vahetult ruumilisse, keskkondlikku, ajalisse suhtesse. Teiselt poolt, vaataja ja vaadeldava vahekorra ümberpööramisega, muutub maal (ja see, mis temast saab) ise subjektiks, singulaarsete vibratsioonide parveks. Tõestab, et subjekt saab eksisteerida objektita ja selle kestel lahustub igasugune substantsiaalsus.

Sirje Runge maali autodafee imperatiiv on armastus – ja see on midagi, mis ei ole kunagi niisama.

Eda Tuulberg

Kognitonaudina sooviksin oma tajuväljale rohkem arusaamatuid nähtusi, kus keel on iseenda abil ennast iseendast väljapoole mõelnud (kusjuures väljaspoolsuse kui sellise muutudes arvutab ta end ümber ja tähendus tekib väljaspool arusaadavaid märgisuhteid). Keel vaikib ja sellest saab olemise tõe ilmnemise koht. Võimatu on mõelda, mis saab ülehomme, neljapäeval, järgmisel kuul või koguni aasta pärast samas kohas. Tähendus võib looduda ka väljaspool arusaadavaid märgisuhteid, tajuva subjekti puudumisel.

Aktiveerida ühtaegu taju ja selle kaudu definitsioonide eest ära libisev, mateeria tagasi tähendusetuks saamise tähenduslikkus. Samas sisaldab see võõrandumist, distantsi, kus vaade saab olla vormilisem ja seega objektiivsem, täpsem, illusiooni tühistav olemise ääreala modaalsus, mille eesmärk on iseennast tühistada. Jadad, salakeel, süvakood, universumi skelett, millele kinnitub kõik ülejäänu. Tagasiminek sellele algkoodile on taandamise poeesia, kujundite ja värvide tulevärgist, fantaasiast ja originaalsusest loobumine ehk nende vaatlemine algkoodi tagajärgede, väljendusvormina.

Autodafee – avaliku nullimise vaate­mänguline tseremoonia – on idee, kuidas me sellest aktist elavas olevikus mõtleme. Sellel on instrumentaalne väärtus, sest see on vahend millegi muu saavutamiseks. See pole spektaakel situatsionistlikus tähenduses, see ei võõranda meid elust ja olemisest, vaid vastupidi, aktualiseerib need. Möödapääsmatus ja varstisus pole graveeritud oleviku kudedesse, maali autodafee pole – nüüdisajal nii populaarne – literatuurselt düstoopiline stsenaarium. See ei suubu kuhtumisse ja tundmatute jõudude meelevalda, vaid ületab eraldatuse, astub suhetesse, seostesse, intensiivsesse kohalolusse.

See pole lõpp, vaid algus.

Kuigi auto-da-fé ehk usutegu kõlab dramaatiliselt – eneseohverduslik rituaal, vabatahtlik lahtiseotus (maali)-kunsti, s.t enda liigi lunastamise nimel, enda arvelt teistele elu andmine, et need saaksid omakorda vaagida enese eksistentsi üle –, välistan siin seosed purgatooriumi, lunastuse, ohverduse, nekrorealismi, surmaihaluse, türannia, genotsiidi ja suurte kultuuride nõrkuse, apokalüptiliste kujutelmadega. Maali autodafee kui sündmus ei ole agitprop, see ei hoia tähendusi oma kontrolli all. Eesmärk on suunata tegelikke protsesse ja küsimusi, sest lisaks loomise akti ümberpööramisele, teose dematerialiseerumisele ja kunstniku enese tühistamisele on vältimatult selle taustal nüüdis­aegse infokultuuri ihasid vallandav ja ärevust õhutav semioblitz, tõetootmine süvavõltsingutega, kultuurilise keskpära massproduktsioon, pilditülid, monumendilahingud, institutsionaalse võimu monoliitsus jne. Loetletu määratleb ja struktureerib tahes-tahtmata seda olevat, kuigi teose tähtsuspunkt liigub piiripealsusse oleva ja olematu vahel.

On see loogikakonflikt või süntees? Kannatuse eesmärk on lunastus, aga kui pöörame tähenduse ümber, siis maal ei kannata, vaid seikleb, ja selle tegevuse puhul pole lunastuse vasteks mitte teoorjus, spiraali kokkukeerdumine tabamatu tuuma (immanentsi) ümber, vaid teo lahtikeerdumine. See on ainult teadvusele omane maagiline mõtlemismudel, sest psüühe ja aineline maailm töötavad täiesti erinevate seaduste alusel.

Maali autodafee puhul dematerialiseerub see protsessuaalse teose loomuliku osana, poeetilise provokatsioonina, mis juhib mõtte vormide ajutisusele. Teose ja autori tühistumine on selge narratiiv, mis, kui sellel toimida lasta, hakkab pihustuma, osakeste haaval paljususse hargnema, millegi suuremaga samastuma justkui tagurpidikäigul Ebbinghausi unustamiskõver.

Maal on trivialiseerunud, muutunud peaasjalikult inertsist tehtavaks mugavusmaaliks, mille visuaalne ideoloogia seisneb tootja ebakriitilises eelduses, et lõuendile kombineeritud värv tähendab/väljendab tarbijale midagi, ja tarbija eelduses, et kui tootja selle juba teinud on, siis see tähendab/väljendab midagi. Tootjal on musttuhat materjali­valikut, aga turvatsooni tarastab ikka lõuend ja värv, hoolimata sellest, et isegi kahemõõtmeliste kujutiste loomiseks on lisaks lääne kunstiajaloolist järjepidevust jätkavale tahvelmaalile ohtralt muid võimalusi. Maalikunsti iseloomustab turujõudude ja nartsissistlike egode võimendatud määratu üleproduktsioon ja ahistav võimetus suhestuda iga artefakti kui elusolendiga, astuda tema suveräänsusega aja- ja energiavahetusse.

Monokroomne maal annab juba nagunii märku postfaasist, endasse­suletud esteetilisest kujutisest vabanemisest. Selle protsessi loogiline jätk on vastustada igasugust materiaalsust ja väljuda nähtavuse režiimist. See ei tähenda eksistentsi katkemist, positivistliku neutraalsuse ja kohalolukogemuse asendumist millenniumipessimismi, lihtsus­nostalgia või kestvusmelan­hooliaga, vaid avatuse aktiveerimist.

Sirje Runge maali autodafee imperatiiv on armastus – ja see on midagi, mis ei ole kunagi niisama. Kui lasta sellel toimida tema olemasolu hetkel, on see igavene ja tõeline, nagu unenäo eraldi­olev reaalsus või muusika totaalne kogemine või elu ise, närvitegevusega seotud funktsionaalsed süsteemid.

Teos kaob, ent see, kas armastus jääb, on meie enda teha – valida kas piiratus või suurus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht