Maalikunsti järjekordne Eesti verstapost ehk Rakvere aiateivas
Maalinäitus „Lihtne lugu. Eesti noor maal” Rakvere näitusemajas kuni 31. XII , kuraator Teet Veispak. Kuraator Teet Veispaku sõnul viitab näituse „Lihtne lugu. Eesti noor maal” pealkiri sellele, et „kogu ekspositsioonil puudub pretensioon lahendada ühiskonna ees seisvaid aktuaalseid sotsiaalseid või poliitilisi küsimusi, saati siis veel üritada nendega tegeleda teaduslikult pinnalt”. Ta lisab, et Laura Põllu, Rauno Thomas Mossi, Merike Estna, Veiko Klemmeri ja Maarit Murka maalivaliku vahel puudub selgelt väljendatav seos, ent midagi ühist on neis vaistlikult tajutav. Kui tavaliselt tahavad kuraatorid iga oma kokkupandud näitusega uut verstaposti kunstiajaloos paika panna, siis sedasi umbmääraselt Rakvere aiateibaid eksponeerides näitab Teet Veispak üles julgust.
Selles mõttes sarnaneb ta omakandimehe Erki Kasemetsaga. Neil mõlemal on õigus, et järeltulevad põlved on need, kes verstaposte ja aiateibaid sorteerivad, pealegi võivad tulevased uurijad süldadelt ja verstadelt üldse hoopis meetermõõdustikule üle minna. Põhimõte seisneb kunstniku ja tema loomingu primaarsuse tunnistamises kunsti hindaja suhtes. Olgu hindajaks kuraator, kunstiajaloolane, kriitik või stipendiumide jaotaja, temale jääb sekundaarne roll. Sellest põhimõttest järeldub, et alati tuleb teha muu hulgas selliseid näitusi, mille koostamise lähtealuseks võetakse kunstiolukord antud hetkel – just selliste kunstnike ja töödega, nagu parasjagu võtta on. Põhimõte seisneb selle tunnistamises, et kuigi kunst on kõikvõimalikele mõjutustele avatud, vormistatakse kunsti uued ideed alati kunstiteostes, mitte nende kohta käivates tekstides. Kunstnikku võib ju ka kõrvalt sihiteadlikult mõjutada ja näpunäiteid jagada, kuidas portreteerida lindu, aga see on ikkagi kunstnik, kes teose loob. Nii nagu Jacques Prévert lõi selle luuletuse, mille pealkirja „Kuidas portreteerida lindu” Laura Põld oma möödunud aastal valminud tööle pani. Kolmeosalise töö keskel pruunikal taustal näitab lühike videolõik muhelevat vanameest Jacques Prévert’i, kes midagi, sukapaelaga sõrmede vahel, kadreerib.
Ent kaamera asukoha tõttu paistab ta ise sukapaela kaadris. Töö parempoolne osa on kinni mähitud püstiste tekstiiliribadega. Vasaku osa kohale, kuhu on tikitud suur linnupuur oma asukaga, on hulgaliselt niiti peale keritud. Kui muuseumi amfilaadis järgmisse ruumi astuda, näeb Laura Põllu pilte „Kaotatud ja leitud. I – XII”, mis on seina peal tihedalt reas. Selle aasta Tallinna Linnagalerii näituse jaoks loodud seeria oli algselt hoopis teisiti mõeldud, ent autor leidis midagi vana kulunud põranda näidiste taolist, mis ta on püstakuti seintele toetanud. Muuseumi vanas hoones oli õige mõte need pildid siiski seinale riputada, alumine serv 20 cm kõrgusel, sest klassitsistliku härrastemaja arhitektuur lubab põrandale vaid põhjaga või jalgadega asju asetada. Valdav vertikaalne viirutus kulunud, ent kindlatel ja tihedalt töödeldud pindadel loob neis kahes ruumis koduse tunde.
Kui Laura Põllu maalid asuvad amfilaadi alguses, siis trepikojast pääseb eelkõige Rauno Thomas Mossi tuppa. Seal ta saksa klassikalise kipspea kontuuri kultuse kohaselt ise büstina pjedestaalil kõrgub, taustaks tulipunane voldistik, mis sunnib sealsamas rippuvat muuseumi püsiekspositsiooni kuuluvat vaskset häirekella lööma. Kolm õlimaali, millest vanima iga ulatab 2004. aastasse, sisendavad vaatajasse iha ja imetluse painajaid. See enesekultuse kabel võtab kokku ühe silmatorkava žanri tänapäeva kunstis – autohaip – ja kunstnik on ise ka näituse kujundaja.
Merike Estna esineb vastvalminud õlimaalidega seeriatest „Love Story / Armastuslugu” ja „Landscape / Maastik”. Kui ta varem sinise taeva taustal siredaid liblikaid ja tüdrukuid kujutas, siis nüüd, küpsemana, kujutab ta lopsaka paksupastalise troopika taustal sihvakaid palmipuid. Tema töödes on ikka kujutatud midagi selge joonega, mis väljendab vastuolulist ja silmatorkavat. Viimasel ajal on ta katsetama hakanud ka niisugust laadi, kus kogu pilt sulab maalilisse massi. Sellega võtab ta pildist välja sõnades hõlpsalt väljendatava riuka või iroonia, tavaliselt sugulise iseloomuga. See on vahetu lihtsuse tasand, kus Merike Estna otsingud praegu kulgevad.
Kui näituse kahest sissejuhatusest oli juba juttu, siis tegelikult tervitab külastajat trepil esimesena hoopis Veiko Klemmeri „Ära muretse, kallis, ma kuulsin, et valitsusel on plaan” (2009/2011). Kaks figuuri, mees ja naine, seisavad lihtsas rõivastuses ehk ei milleski muus kui vööni pähe tõmmatud kotis. Sellel pildil on näha kahe isiku alumine pool, teisel aga ühe pikuti lõhki lõigatud isiku parem ja vasak pool. Kõik muud sisevaated on inimtühjad: inimeste jaoks valmis seatud või lahkunud inimeste poolt maha jäetud. Veiko Klemmer maadleb õlimaalis ühe teemaga, millega Andres Tolts on kogu loomingu vältel maadelnud: kuidas kujutada maalilise joonega seda, mis on valtsitud, freesitud ja vinklisse aetud? Selles mõttes on ümberlükatud tooliga köögi interjööri kujutav „Ratsu G8-le” tulemus, mille poole ta oma vanemates maalides harjutanud on.
Maarit Murkalt on ainult üks õlimaal „Kogemus”. See on klaaskast, mille põhjast noor naine, justkui mõnest filmikaadrist maha joonistatud, klaasi pinnale joonistatud sõna „experience” silmab. See meenutab tänavaplakatite vitriine. Kunstikogemust ennast kujutavad fototrükis tööd „4 kuud”, „2 aastat” ja „4 kuud”. Need on kohad ateljee seinal, kuhu maalid tegemise ajal kinnitati. Kui need nagu plaastrid maha tõmmati, jäid järele üle serva vehkinud pintsli jäetud piirjooned. Plaastritega tütarlapsi, mõnel vahelduseks käed kaelal või käed kõril, ning ema (õlimaalil „Ema”) kujutavad Rauno Thomas Mossi kõige värskema sarja tööd. Selles paistab midagi, mis paistab kogu noores eesti kunstis, võrreldes mõne aasta taguse seisuga: enese vahetumat samastamist kujutatuga ning väljendusoskuse täiustumist selle kaugeltki mitte lihtsa suhte edasiandmisel.