Magad siis, kui oled surnud. Kodus istud siis, kui on karantiin. Praegu ela. Ja tee. Ja suhtle.

Valvuri päevik

PIRET PÕLDVER

Näitus „Aeg unistada või karta“ Kogo galeriis kuni 20. VI. Kunstnikud Alexei Gordin, Artist Crisis Centre (Elīna Vītola ja Ieva Kraule-Kūna), Kristi Kongi, Eike Eplik, Kadri Toom, Kiwa, Laura Kuusk, Holger Loodus, Kristel Saan ja Martiini.

Täna olen kunstivalvur Kogo galeriis. Istun vaikses ruumis ja teen kahte tööd korraga: valvan ja toimetan tekste. Ja nagu näitusel Aleksei Gordini mahedatooniliselt töölt ka näha on, kes see ikka kunstinäitusele tuleb, olgu majandustõus või -langus. Kogo on nagu omaenda kontor keset tulipunkti, Aparaaditehast. Aknast paistab ere suvevalgus ja reedepärastlõunane elevus, sees on pisut jahe ja rahulik.

Näitus on eklektiline, aga ühis­näitused torkavadki terviklikkusega harva silma. Kui valvasin mõni nädal tagasi terve päeva Eike Epliku näitust „Biomass – kummitus nurgas“, hoovas minusse valvurinurgas istudes suur terviklik ühtsus, ilu, rahu ja stabiilsus. Nüüdsel näitusel ma seda ei tunne: on eklektika, hääled siit ja sealt nurgast, eri tasandid, esteetika ja sõnumid. Ma ei saa aru, kus on kese. Kuigi ka sel näitusel on Epliku töö, sarnane sellega, mida nägin tema ainuväljapanekul, jääb siin see kuidagi märkamatuks, ei tõuse esile, on tagasihoidlik ja peidus. Seda ilu ja värskust, mis iseloomustas siinset ruumi mõni nädal tagasi, ei kiirga samasuguse jõuga ühestainsast taiesest. Mitte et praegune teos oleks vähem – ei, see on lihtsalt üksinda.

Võib-olla üksindus ja teoste eraldatus sobibki konteksti, sest tutvustav tekst annab keskme: näituse üldteema on eriolukord. Eriolukorras olimegi üksinda, teosed valmisid üksinda, ja kui üksinduse elemendid tulevad kokku, on need natuke üksinda ja eraldi ka koos olles. Kui koroonavaakum takistas kaks kuud näitusi korraldada, siis pärast koroonat on seevastu ohtralt kompenseerivat materjali rääkida eriolukorrast ja eraldatusest. Niimoodi kõnetab ka siinne näitus – kui eklektika karjubki näkku, siis temaatika langeb peale nagu tempel –, me kõik istusime oma aja. See tempel on kohati surutud ja kohati sunnitud, kuid selle saab konteksti mõelda, sellega saab suhestuda kas kehvemini või paremini, aga see toimib.

Siiani on mu valvuripäeva jooksul külastanud näitust kaksteist inimest, mis olla väidetavalt hea keskmine. Epliku näitusel käis kaks korda rohkem inimesi, nii et seekord olen olnud näitusel enamasti üksinda. Seisan ruumi vaikuses ja vaatan ükshaaval maale. Kõik ei saagi kõnetada, mõnele peab selle koroonatempli eriti jõuliselt peale suruma. Ja sel ajal, kui surun, jään mõtlema, kas on ikka hea teosed niimoodi ühisteema alla paigutada – nõnda jääb ehk märkamata midagi, mida muidu näeks. Näiteks enne tööpäeva lõppu tuli ruumi galerist Liina Raus ja küsis: „Mis sa Holger Looduse maalist arvad?“ Olin segaduses. Millisest? Kas sellest, millel on sõna „Opnl 1“? „Jah, sellest,“ vastas Liina. Ma ei olnud seda märganud, sest see oli liiga hea, ei sobinud konteksti, ei mahtunud minu kunstivõõrasse ja narratiivi vajavasse pilku. Ja nüüd jäin seda vaatama. Tegelikult arvan, et see meeldib mulle sel näitusel kõige rohkem. Missugune rahu ja endaga olemine. Aeg minu tarvis. Selle maaliga samas ruumis olla on hea.

Laura Kuuse fotoseeria „Mõned märkmed mateeria kohta meie sees ja ümber“, 2020.

Marje Eelma

Kuid kõige rohkem jäävad silma Martiini eriolukorra sildid, väikesed punased sõnumiga kleepsud üldpealkirjaga „Suletud“. Elu suletud, meri suletud, puu suletud, linn suletud, tee suletud. Kõik on suletud. Mida rohkem neid silte loen ja kordan, seda enam tungib esile sõnamäng – suletud. Oleme suletud linnud.

Martiini kõrval kõnetavad veelgi värvilisemad Kristi Kongi 21 akvarelli „Kas on olemas veel valgust ja värve?“, mis on jällegi väga lihtsalt eriolukorraga haagitav teos. Iga väga värvilist abstraktset väikeformaadis pilti saadab napp lause värvi mõju kohta tundele, minahäälele. Igasuguste kõhklusteta asetan selle kohe koroonakonteksti, eraldatuse konteksti, meie üksinduse ja kodusolemise konteksti, kust hõljuvad välja kunstniku küsimused: kas oleme veel olemas, kas värvid on veel olemas, kus need on, mis panevad midagi tundma? Need on siinsamas, siin paberil, siin, kus ma loon need ise, talletan ja panen. Mina loon maailma värvid – mina, kunstnik – ja leian ise põhjenduse.

Kuid kõige tugevamaid tundeid tekitab minus Laura Kuuse fotoseeria töö „Mõned märkmed mateeria kohta meie sees ja ümber“, millel on vaikelu friikartulitega diivanil. Muidu äkki polekski midagi, aga näituse kontekstis saab see uue tähenduse. Friikartulid diivanil – mida see üldse tähendab? See tähendab tundidepikkust üksinda kodus telekavaatamist, hääbumist, und ja minnalaskmist, üksindust, tehisvalgust, mis eraldab õdusast õuest, päikesest, soojusest. See foto kujustab kõige ehedamalt koroonaaegset eraldatust. Sa tellid friikartulid koju, mitte ei söö neid restoranis. Sa sööd neid diivanil, mitte köögis. Sa pillad nad laiali. Ja sa lihtsalt lähed selle juurest ära. Sest sind enam isegi ei huvita. Las olla segamini ja rasvaplekiline. Mis seal ikka. Millest kõneleks see foto mulle ilma näituse kontekstita? Ma ei tea. Võib-olla tunduks tore, et saab vahelduseks ka kodus diivanil friikaid süüa, natuke aega omaette olla?

Kiwa teostest kõneleb näituse üldteemaga kõige rohkem kaasa maal „Tšika“, kus tütarlaps peitub elava ekraani eest.

Marje Eelma

Lähen valvurilaua juurde tagasi, hakkan teksti toimetama ja tunnen, et uni valgub peale. Sain liiga vähe magada, sest käisin eile väljas. Kuigi alkoholi ma ei tarvitanud, pole siiski väga kerge keskenduda. Mõte ei jookse. Magada tahaks. Täna õhtul peab taas välja minema. Koroonajärgne aeg on selles mõttes raske, et tahaks kõik suhtlemata jäänud suhtlemised tasa teha. Sellest saaks ka omakorda hea näituse teema, kuidas me kõik nüüd tasa teeme, silmad on punased peas, häälepaelad valusad, väsimus, kodus ei taha üldse enam olla. Mis maailm see selline on lõpuks, kus keegi ei istu kodus? Raske, väsitav maailm. Aga äkki tuleb sügisel jälle karantiin, sellepärast tuleb praegu küllastumiseni suhelda. Magad siis, kui oled surnud. Kodus oled siis, kui on karantiin. Praegu ela. Ja tee. Ja suhtle.

Vaatan üles paremale ja näen, et minu ees, valvurilaua töökoha ees on Kristel Saani fotosõnum „Dance. You’re alive“ ehk „Tantsi. Sa oled elus“. Just seda ütleb mu väsimus: kuni oled elus, liigu, tegutse, kuni oled vaba, mine. Tantsi. Kohe pannakse maailm võib-olla uuesti lukku, siis ei tantsi sa enam midagi. Saani fotol on külmav tühjus, üksindus, kus seisab inimfiguur, ja see on kontrastis sõnumiga: mida sa ikka tantsid, kui oled üksinda? Maailm hakkab koost lagunema, pole kindel, kes ma isegi enam olen. Tavaline koroonaüksindus. Tavaline eriolukord.

Kiwal on näitusel neli tööd, mida on peateemaga seostada pigem keeruline, ilmselt pole need seostamiseks mõeldudki. „Paus“ on installatsioon mikrofonidega, kus mikrofonidest seemnerakud ujuvad mikrofonidest munarakkude poole. See on ilus ja rahustav kompositsioon, värvid mustvalged, toob ruumi hea vaikse rahu. Siis aga kujutlen kohe, kuidas oleks sellega koos elada: juhtmete vahed koguvad tolmu, kass mängib juhtmed segamini, koer närib katki, laps tirib maali juhet pidi seinalt hoopis alla. Aga esteetika toimib. Kiwa teostest kõneleb ehk näituse üldteemaga kaasa kõige rohkem maal „Tšika“, kus tütarlaps peitub elava ekraani eest. Me kõik teame, et eraldatuse tõttu on ekraan elavam kui tegelikkus: see haarab kaasa, muutub eluks endaks. Mine peitu laua alla või kapi taha, ekraan jõuab kõikjale järele.

Kui vaadata Kiwa töödest edasi vasakule, on seinal Kadri Toomi maalid „Moodne terrasto“ ja „Luksuslik moka“. Mulle meeldib, et ma ei suuda neid peateemaga üldse haakida. Ja ei tahagi. Erinevate graafikatehnikate kombineerimisel valminud teosed on rahulike värvidega, kuid paigutus või kompositsioon ajab mu esialgu segadusse, ma ei saa justkui hästi pihta selle kujule. Mida kauem ma neid kahte tööd vaatan, seda rohkem hakkan sealt leidma detaile, tasakaalu, värvide koostoimet. See eemalt juhuslikuna näiv teos muutub lähedalt vaadates järjest kihilisemaks, huvitavamaks: justkui mingi ots oleks jäänud kokku sõlmimata, nii et see ei lase vaatajat enam lahti. See värskendab, see on hoopis midagi muud.

Külastajad on täna vaiksed. Nad mitte lihtsalt ei sosista, vaid käivad ükshaaval ja on täiesti vait. Õues on tuuline, lapsed mängivad. Vahepeal karjuvad üksteise peale. Valvuritooli kõrvalt langeb alla maani kardin – ei, see pole kardin, see on lõuend, osa näitusest, Elīna Vītola ja Ieva Kraule-Kūna tööst „Artist Crisis Center“ ehk „Kunstniku kriisikeskus“, mis jätkub näituseplatsi keskel, kus on muu hulgas ka kuhjas raamatud. Neid oleks tahtnud sirvida, kuid ilmselgelt ei ole sobilik taieseid lahti harutada. See mitte-kardin varjab mind kenasti külastajate eest, külastajatel ka mugavam, ei pea kogu aeg tundma valvuri pilku seljal.

Tööpäev saab läbi. Jään huviga ootama oksjonit, mis toimub samal päeval, kui ilmub siinne valvuri päevik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht