Mägironijad vallutavad „Taset“

Varasematega võrreldes on tänavune EKA lõputööde näitus ühiskonnakriitilisem. Seal on rohkelt õnnestunud töid, kuid mõnel juhul jääb mulje, et kontseptsiooni ei ole süvenetud.

RAHEL AERIN ESLAS, GERLI MÄGI

Eesti kunstiakadeemia lõputööde näitus „Tase“ EKA hoones (Põhja puiestee 7) ja mitmel pool linnaruumis kuni 16. VI. Esimest korda on näitus laienenud ka Narva kunstiresidentuuri.

EKA lõputööde peanäitus toimub tänavu esmakordselt oma majas, kunstiteoste eksponeerimisel on mõeldud hoone arhitektuurilisele omapärale. Uuendus on Narva residentuuri väljapanek „TASE@NART“. Avamispäeval kuulutati välja ka noore kunstniku auhind: tänavu läks see Keiu Maasikule.

Varasematega võrreldes on tänavune väljapanek ühiskonnakriitilisem. Lõpetajad on käsitlenud ebaõiglust, ühiskonna­norme, pettekujutelmi jpm. Paljud noored kunstnikud on valinud kontseptuaalse käsituse, mis võib olla libe tee neile, kellel puudub teoreetiline taust.

Otsustasime võtta ette rännaku läbi „Taseme“, sest nii sai läbi käia EKA hoone servast serva, otsast otsani. Rändasime kunstiteoste vahel korruste kaupa, nagu oleme harjunud seda tegema õppetöö käigus: filosoofia loeng toimub esimesel korrusel, kriitilise teooria seminarile tuleb liftiga viiendale korrusele sõita.

„Tase 19“ on aga hoone pahupidi pööranud. Õppeaasta vältel olid üliõpilaste tööd väljas avatud tsoonis, „Taseme“ teoseid võib vaadata isegi muidu suletud hoidlaruumides. Iga korrus on saanud endale uue näo. Puhketoad, söökla, loenguruumid on modifitseeritud suure muuseumi näitusesaalideks. Kunsti sündimise ruumist on saanud selle esitlusruum.

Ahvatlusi täis esimene korrus

Rahel Aerin Eslas: Fuajees köidab tähelepanu Kadri-Liis Räägu „Risoopia“ – erikujulistest, eri värvi ja materjalist patjadest installatsioon. Väänlev pehme padjameri sosistaks just kui sessist väsinud tudengile kõrva: „Tule ja puhka, ole lihtsalt niisama.“ Meeleolu võimendavad aeglustatud videopilt ja kõlaritest kostev rahustav hääl. Pikali visates näeb laes rippumas topse, mis tunduvad kummalise kosmosena. Topsidest tähed on veidrad, nagu ka padjad. Kokku moodustavad need mõtteliselt isoleeritud ruumi.

Gerli Mägi: Mullegi tundus see eemalt kutsuvana, lähemale jõudes aga päris õõvastav. Materjale, kujundeid ja detaile on liiga palju. Eriti ebameeldivaks muudab installatsiooni lateks, mis samastub kunstnahast diivaniga. Diivan peaks olema mõnus ja mugav puhkamiskoht. Ma ei tunne ennast kunstnahast diivanil hästi. Saan aru, et kunstniku eesmärk ei olegi mugava tsooni loomine, vaid mängulisus, aga mind need padjad mängima ei kutsu.

Eslas: Pikad ussitaolised padjad on siiski omamoodi võluvad. Traditsiooniline padi on liiga igav. Ogad ja lateks lisavad hallile argipäevale vunki.

Mägi: Võib-olla on mängulisus täiskasvanuile võõram kui lastele, kes praegu seal hullavad. Kui mõelda, et see on söökla, siis mõjub installatsioon dionüüsosliku pidustusena.

Sööklast läheme edasi galeriisse.

Eslas: Johannes Luige teoses „Rahn“ valitseb primitiivne harmoonia. Ruumi on kasutatud minimalistlikult, aga ka dramaatiliselt. Igivana väikese televiisori ekraanil jookseb tekst, kus räägitakse kivist kui materjalist. Laused on sisukad ja vaimukad. Kivi püsib igavesti ja on alati meiega.

Mägi: See on suurepärane kunstiteos kunstnikult kunstnikule. Pole kindel, kas näiteks advokaat võtab seda samamoodi vastu. Teos kõneleb loomevalust. Seisad vastamisi materjaliga ja hakkad kujutlema, kuhu minna. Kui plaan on tehtud, hakkab materjal omakorda dikteerima, mida sellega tegelikult teha saab. Hea kunstitöö puhul toimib kunstniku ja materjali koostöö.

Eslas: Mulle meeldib, et mööda pimedat koridori edasi minnes leian, et nurga taga on üksik suur rahn, mis mõjub hüüumärgina mõttekäigu lõpus.

Emotsioone on esimesel korrusel tekkinud tohutult palju, ootused on üles keritud ning tundub, et üleval pool on midagi eriti head.

Teisel korrusel entusiasm ei rauge

Eriilmelised ruumid on teisel korrusel asendunud boksidega. See tekitab esimese korruse rütmi pausi. Paljud teise korruse tööd on esitatud ekraanil videona. Kohati on keeruline eristada kunstiteost ja ruumi eripära.

Eslas: Jane Liase „Sünnitusjärgne midaiganes“ kõnetab kõiki emasid, kes tunnevad end ülekoormatuna ning puudutatuna sellest, et ühiskond kirjutab neile ette, kuidas tuleb toimida.

Mägi: Mul oli esmapilgul raske seda ruumi kunstiteosena võtta. Videoblogijate stiilis ülevaade, kuidas hakkama saada väikelapsega, ja kitšilik beebiraamat ei tõota head. Siis aga hakkasin nägema emadusega seostuvat materiaalsust, sünnitusjärgset depressiooni ning tunnet, et kõik üritavad emale kogu aeg öelda, kuidas ta peab oma elu elama ja last kasvatama. Laps valitseb lapsevanema elu üle. Kunstnik on toonud välja emaduse vaimse ja füüsilise poole. Vaimset poolt on ta väljendanud päevikuformaadis, füüsilist koormat mänguasjahunniku kujul. Tekib soov noort ema aidata. Omamoodi kurb, aga ka tore on „Kõige armsama tibukese raamat“, mis ilmselt on paljudel emadel olemas. Klišeelikust fotoraamatust võib kujuneda koorem: kes teab mitu ema on selle kapi põhja peitnud.

Eslas: Katarina Kolk on teosega „Kuukambri punane päevaraamat“ puudutanud naise füsioloogiat puudutavaid stigmasid. Esmapilgul võib tunduda, et verest on valgetel objektidel moodustatud vaid plekid, lähemal vaatlusel tulevad välja kujutised: kunstnik oleks nagu pintsliga graatsiliselt tõmmanud padjale naisefiguuri jpm.

Kolmas korrus on nagu kosmos

Teatraalne, müstiline, teistsugune reaalsus, valguse ja vormi mäng.

Mägi: Stsenograafia tudeng Ellen-Alice Hasselbach on muutnud teooriaainete klassi teatrisaaliks. Ta viib meid tagasi traditsioonilise teatri juurde ning paljastab teatrikunstniku võlurelva – illusoorsuse. Ta on jätnud kõrvale praegu nii populaarsed projektsioonid ning kasutanud kunstnike igihaljast tööriista – värvi. Vaataja viiakse ajas tagasi, mil teatritel ei olnud praegusi tehnoloogilisi võimalusi. Ruum on abstraktne, mitte illustratiivne, et tuua esile stsenograafi rolli – pakkude loole tuge ja ohoo-efekti publikule.

Eslas: Teatrimaagia jätkub ka ülejärgmises ruumis Kristi Leppiku skulpturaalsete kostüümide puhul, seda saadab Jean-Philippe Rameau ooperi „Platée“ muusika. See on minu lemmikteos. Leppik on vanade, tuntud lugu tegelaskujude abil toonud esile nende lugude kvintessentsi: 154aastane Alice, kelle välimusele aeg ei ole halastanud; tiigist tõusev silmamunade ja soiste värvidega kaetud konnaprintsess ning liha ja nahata sarvedega tegelane, kes peegeldab meie sisemist ilu. Kostüümi alla on paigutatud peegel, mis tekitab ruumilise dimensiooni. Kostüümidest piisab täiesti, et kogu lugu ära rääkida, kostüümid ise loovad oma muinasjutu. Mulle meeldivad just sellised teosed, mis iseenesest räägivad pikema loo, kui kirjalik tekst seda teha suudab.

Mägi: Ka mina ootan seda ühelt teatrikostüümilt. On erandeid, aga teatrikostüüm ei saa olla kiirmoekaup. Lavategelane tuleb maailmast, mis on talle loodud, ta peab sinna maailma sobima või sellele vastanduma. Üks teatrikostüüm peabki olema iseseisev skulpturaalne kunstiteos. Ka sama korruse ehte- ja sepakunsti osakonna tööd on täis illusioone ja maagiat. Justkui oleksid kaks osakonda omavahel midagi kokku leppinud.

Eslas: Hanna-Maria Vanaküla loob oma teosega „Fookus-Pookus. Nähtav Fookus-Pookus. Nähtamatu“ õrnu võluvaid varje. See on minimalistlik ja võluv teos. Autor on suurepäraselt osanud ruumi kasutada. Kui ta oleks lisanud ruumi veel midagi, siis oleks rippuvate klaasist ringide võlu luhtunud. Ma vaataksin klaasidest tekkinud varjude mängu tundide kaupa.

Teekond viib edasi terrassile, et vahelduseks värsket õhku saada.

Mägi: Ehte- ja sepakunsti osakonna väljapanekus tuleb välja autorite sisekaemus. Anneli Oppari terrassile asetatud „Tegelikud tehted“ kõnelevad autorist kui loojast, kes on kasutanud kunsti teostamiseks digitaalset masinat. Võluvad polüamiidist ja roostevabast terasest ehted on paigutatud ääristama ringikujuliselt tühja ruumi, seda võib vaadata tiigikujundina. Ümber selle kõndides ei saa arugi, kui alustan juba mitmendat korda uut ringi. See on nii hüpnotiseeriv.

Eslas: Mulle väga meeldib, kuidas kunstnik on osanud materjalidega ümber käia. Tal on igati tasemel vormikäsitlus: kujundid moodustavad omaette, aga ka koos, väikesi omanäolisi maailmu. Tema teosed mõjuvad ajatuna. Autor on kasutanud ka värve, mistõttu tundub tiik üsna looduslik.

Liigume tagasi siseruumi, kus jätkub ehte- ja sepakunsti looming.

Mägi: Ei saa öelda, et Hansel Yuchen Tai „Neo-Genesis“ mõjuks vähem müstiliselt: tema ehteid eemalt vaadates tekivad pettekujutelmad, lähemale astudes muutub kaunis mardikas šikiks pudeliavajaks. Vaataja asukoht ja vaatepunkt muudab teost. Tekib unenäotunne, nagu jälgiksid kauguses lendlevaid graatsilisi putukaid.

Eslas: Nendes töödes on aga ka konkreetset ja karmi, mis tuleb välja vaid siis, kui neisse süveneda. Kunstnik on kasutanud näiteks masinlikult mõjuvaid neete.

Mägi: Erinn M. Coxi teoses „Üksildus on aeglaseim surm“ muutub unenägu veelgi tumedamaks: ehted on vaid õrnalt välja valgustatud, ülejäänud ruum on pime. Nii on tekkinud ärev ja ka romantiline meeleolu. Diagonaalne ruumi­kasutus loob eriti dramaatilise meeleolu. Sellest väljapanekust puudub ainult filmilik udu.

Neljanda korruse ideemaastik ei sea taevast piiriks

Laest alla rippuvad plakatid pajatavad mitmetest projektidest ja ideedest. Oleksime nagu sattunud ideelaborisse. Paremalt on kuulda animafilmide hääli.

Mägi: Siin on eksponeeritud tohutult palju disainiga seotud mõtteid, kuid need igatsevad enda kõrvale midagi ruumilisemat.

Eslas: Siin oleks kasuks tulnud koostöö teiste teaduskondadega, kes oleksid loonud ideedele füüsilise väljundi. Esitatud ideed on iseenesest vägagi kiiduväärt ja vajalikud. Eriti meeldib mulle „Ellen“, mis on suunatud toitumishäiretega inimestele – see on taas üks teemadest, mis ei ole saanud ühiskonnas piisavat tähelepanu.

Siseneme animatsiooni osakonna ajutisse kinosaali. Filmid jooksevad üheaegselt mitmelt arvutiekraanilt. Omamoodi kogemuse annab filmide vaatamine distantsilt, kui pimeduses ketravaid animatsioone näeb korraga.

Eslas: Animatsioon! Siin saab veeta tunde. Saab naerda, saab nutta, saab keerulistele küsimustele vastuseid otsida. Minu lemmik on Auden Lincoln-Vogeli „Zorg II“, mis räägib väikesest tulnukast. Kõrvaltegelasteks on hüpnotiseeritud sääsk, toidupoe kassiir ja spioon, kelle missiooniks on tulnukast vabaneda. Lühifilmis leiab ühiskonna- ja kapitalismi­kriitikat ning väikest torget stereotüüpsete spioonifilmide ja suurte filmikorporatsioonide pihta.

Mägi: Mind haaras esimesena Sofiya Ilieva animatsioon „EnLIGHTenment“, kus kaks tegelast põevad moehaigust ehk jooga harrastamist.

Mõlemal mehel on eesmärk kuskile välja jõuda, kuid nad saavutavad täiesti erineva tulemuse. Animatsioon on puhas ja esmapilgul lihtne, nagu on jooga, kohati mõjub aga anekdootlikult. Siin on laias laastus esindatud kaks inimtüüpi: mees, kes on kahe jalaga maal, ning mees, kes hõljub kosmoses ja avab oma kolmandat silma. Mõni maasse kinni jäänud mees üritab aeg-ajalt kõrgustesse minna, kuid paraku see alati ei õnnestu …

Viies korrus, jäämäe tipp

Eslas: Viiendat korrust kroonib Martin Buschmanni „Kitsas maailm“, mille kohta ta ise on kirjutanud, et tegemist on lihtsalt piltidega ühest mehest. Nii ongi. Suurt kasvu mehel on seljas kleit, ta on võtnud mitmeid poose. Autor on võtnud selle töö ja selle juurde käiva kommentaariga luubi alla mehelikkuse ja naiselikkuse kohta käivad stereotüübid. Kleit on pelgalt riietusese ja ülekaal kuulub füüsise juurde. Miks peaks kaal või riietus tähtsad olema? Tegemist on vaid piltidega ühest mehest. See on suurepärane teos matka lõpetamiseks.

Mägi: Olen sinuga täiesti nõus. Buschmanni „Kitsas maailm“ võtab mõnusalt lakooniliselt kokku rännakul nähtu. Kunstnik vaatab sellega tulevikku. Fotograaf seab ennast eeskujuks, et tuua esile teistsuguseid ühiskonnanorme.

Matk võttis aega ligi neli tundi. Valusate jalalihaste ja raske kunstikoorma all rühime veel korruse võrra ülespoole näitusest eraldatud katusele hinge tõmbama ning nähtust kokkuvõtet tegema. Leidsime rohkelt õnnestunud töid, kuid mõnel juhul jäi mulje, et kunstnik on teemat käsitlenud pealiskaudselt kontseptsiooni sügavuti minemata.

Meie pilk ei pöördu mitte katuselt avanevale vaatele vanalinnale või Toompeale, vaid hoopis maas lebavale suurele oksale. „Kas see on ka kunst?“ küsime mõlemad.

Johannes Luige loomevalust kõnelev installatsioon „Rahn“ on suurepärane kunstiteos kunstnikult kunstnikule.

Diana Olesjuk

Tänavune noore kunstniku auhind läks Keiu Maasikule ruumiinstallatsiooni „Väikevenna tuba“ ja lühidokumentaali „Kolm venda“ eest.

Diana Olesjuk

EKA hoone viiendat korrust kroonib Martin Buschmanni „Kitsas maailm“, mille kohta ta ise on kirjutanud, et tegemist on lihtsalt piltidega ühest mehest.

Kristi Leppiku kostüümid loovad ise oma muinasjutu.

3 × Diana Olesjuk

Jane Liase „Sünnitusjärgne midaiganes“ kõnetab kõiki emasid, kes tunnevad end ülekoormatuna ning puudutatuna sellest, et ühiskond kirjutab neile ette, kuidas tuleb toimida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht