Maja, mis mahub tuppa

Tartu tänavakunstniku Kairo viimastel näitustel võib täheldada teatavate uute motiivide tungimist tema loomingusse.

JAAK KIKAS

Kairo näitus „Linnanaivisti majamuuseum“ Haki galeriis kuni 31. VIII.

Kairo võib olla Tartu üks nähtumaid kunstnikke. Mononüümi taha peituva tänavakunstniku teosed on tema kodulinnas tuttavad ka neile, kes harilikult galeriidesse ja muuseumidesse ei satu, eriti neile, kes liiguvad Supilinnas. Neid töid võib näha majaseintel ja elektrikappidel, kuid tema kunst on jõudnud ka galeriidesse ja Tartust kaugemale, näiteks Ameerikasse.

Aastal 2019 tõi kunstniku esinduslik isikunäitus „Suvi linnas“ Tartu Kunstimajas vaatajani tema kümne aasta jooksul valminud akrüülmaalide paremiku. Toona valmis näitusel vaatajate silme all hiiglaslik (4 × 2 m!) „Pereportree 128 maasikaga“. Nüüd siis majamuuseum. Küll ühte tuppa mahtuv, aga ikkagi.

Kairo ja maasikad. Paul Kondase „Maasikasööjad“ on eesti naiivkunsti krestomaatiline teos, mis on inspireerinud ka Kairot, kelle pintsli kaudu jõudis see aastal 2011 Tartus Vabaduse silla alla ning hakkas elama iseseisvat elu. Ent maasikad ei lasknud Kairot lahti ning rändasid paljudele tema piltidele, transformeerusid neis – muutsid värvi ja kuju, aga jäid siiski äratuntavalt iseendaks. Püüdest pelga maasikamaalija kuvandist vabaneda annab tunnistust 2020. aastal Kondase keskuses toimunud isikunäituse nimetus „Maasikamaania ravi“. Nüüdseks näib tänavakunstnik sellest hullusest vabanenud olevat.

Viimastel näitustel võibki täheldada teatavate uute motiivide tungimist Kairo loomingusse. Üheks selliseks kujundiks on näiteks silmad, mis on ennast omanikest lahti rebinud ning saavutanud iseseisvuse. Need on asetatud kõikvõimalikesse kummalistesse olukordadesse („Metsaleid“, 2024). Ka Kondase maali olulisimaks elemendiks ei pidanud tänavakunstnik tegelikult maasikaid, vaid hoopiski maasikasööjate obsessiivseid silmi. Uus motiiv on ka spagetid: majamuuseumis maalil „Spagetisööja“ (2023) otseselt, aga elemendina ka mitmel teisel tööl, kus võib leida nende väänlevaid vorme, nt „Kolmik“ (2024) ja „Trikoloor“ (2024).

Kairo ja elekter. Kairol (nagu mõnel teiselgi tänavakunstnikul) näib olevat eriline suhe elektriga, täpsemalt siis linnaruumis seisvate jaotuskilpide-kappidega. See anonüümne helehall pind lausa kutsub kunstiliselt sekkuma – nagu aluspeits lõuendil. Mälestus nendest elektrirajatistest on jõudnud ka majamuuseumi: keset ruumi seisvat värvikirevat kappi kaunistab informatiivne kleebis D120 „Ettevaatust elekter“. Kui selle uksed näituse avamisel lahti tehti, selgus, et see peidab endas varastatud maali. Nimelt on Kairo kunstibiograafias ka selline olemas: üle kümne aasta tagasi restoranist Nälg kõndima läinud maal „Mis me talle nimeks paneme“ (2012) on kummalisi teid pidi tagasi jõudnud.

Oma Physicumis aastal 2017 toimunud isikunäitusele kirjutas kunstnik saateks: „Juba lapsepõlvest tean, et kunsti peale erilist annet mul pole. See arusaam võimaldas siis ja võimaldab praegu üsnagi pingevabalt pilte luua ja protsessi lihtsalt nautida.“

Muidugi käivitab elekter ka majamuuseumi esikus seisva televiisori. Tegelikult on konkreetne televiisor pettus: see on maalitud ja näitab seetõttu vaatajale kogu aega sama pilti. Aga kas päris televiisor pole teatud mõttes samuti pettus?

Augud maalide pinnas. Näitusel võib mõne pildi puhul imestada, mis asjaoludel lõuendid sedasi kannatada on saanud: nende pinda läbivad suuremad või väiksemad augud või lõhed. Mõnel puhul on neile antud allkirjas seletus, näiteks maalil „Kevad ja õhulõhed“ (2021). Mõnel juhul on neil kahjustustel funktsionaalne tähendus: LEDidega tagantvalgustatuna on neist maalipinna „mustadest aukudest“ saanud „valged augud“, millest omakorda mingid tähendamissõnad moodustunud („Vaikelu adopteeritud roosidega“, 2024). Kui peale avamist galeriis kohtusime, teatas Kairo, et teda on inspireerinud siin kokkupuude kunagi kunstiajaloo kursusel silma jäänud Argentiina-Itaalia kunstniku Lucio Fontana teostega. Too olla tema teada esimesena oma maalide pinda sedasi lõhestanud. Näib, et selline lähenemine oleks justkui võimalus vabaneda tasapinna despootiast ja tungida ruumi olemusse. Seda on Tartu tänavakunstnik ka mujal kasutanud, majamuuseumi näitusel näiteks värvikireva kapi küljes rippuvate ruumiliste objektide „Nägija mask“ (2024) ja „Varuväljapääs“ (2023) puhul.

Inimesed ja taimed. Inimesed ja taimed astuvad Kairo maalidel suhteliselt vahetutesse, aga keerukatesse seostesse. Varasem maal „Tagasimuunduv Daphne“ (2022) keerab pea peale Vana-Kreeka müüdi ja majamuuseumi ühel suuremal pildil „Ilupuu, viljapuu“ (2024) toimub alt üles liikumisel juurte muundumine varvasteks, seejärel peaks, mida täidavad spagetid ja millest võrsuvad kauniõie­lised-viljalised puuoksad. Õige palju kohtab piltidel rohtu-muru: „Suudlus“ (2024), „Nuttev turist“ (2022), „Muru­balaklava“ (2023), „Muretu suvitaja“ (2023). Neist viisnurksele tähele paigutunud „Suudlus“ on ehk kontseptuaalselt kõige pretensioonikam: punanahkse naise ja rohumehe kohtumine. Või on see hoopis teineteisest möödavaatamine?

Kairo ja Kahlo. Galerist Raul Oreškin meenutas majamuuseumi näituse avamisel oma esimest kohtumist Kairoga (siis veel Kairi Kliimandiga), täpsemalt tema 2010. aasta Tartu noore kunsti oksjonile „Vali vitamiin“ saadetud piltidega. Nende koloriidi ja kujutamislaadi järgi arvati toona, et tegemist on mõne Tartus resideeruva Mehhiko kunstnikuga. Kiwa: „Kairi Kliimandi maalide puhul on raske uskuda, et need on valminud halli põhjamaise taeva all. Psühhedeelne värvikirevus ja unenäolised kompositsioonid viitavad pigem lõunameremaade päikseliste ja vähem piiratud kultuuride kujundiloogikale“.

Küsisin Kairolt hiljem, kas ta tunneb mingit hingesugulust Frida Kahloga, sest viimane on öelnud: „Ma maalin autoportreesid, kuna olen isik, keda tunnen kõige paremini. Ma maalin enese reaalsust.“ Oma esimese isikunäituse puhul Physicumis aastal 2017 kirjutas Kairo: „See näitus on iseenesest. Enese kujutamine on nii praktiline kui ka põnev. Iseendale ei pea poseerimise eest tasuma ja modell on alati kohal. Loomulikult ei tunne ma puudust inimlikust edevusest, samas on vajadus end lahti mõtestada, dokumenteerida. Kas või lihtsalt imestamaks, et kuidas päevad näole eri ilmeid annavad.“ Kairo tõrjus sellise kõrvutamise katse otsustavalt. Küll aga möönas, et internetiavarustes seigeldes võib vastu tulla kunstnikke, kelle mõni pilt on lausa judinaid tekitavalt mõne enda tehtuga sarnane, näiteks Julie Curtissi oma.

Kairo ja pommid. Kairo on olnud prominentne osaline Tartu naiskunstnike rühmituse Delegatsioon K (Kudrun Vungi, Kristina Viin, Kärt Rebane ja Kairo) näitustel. 2018. aastal avas Voronja galerii Küüni 4 elumaja keldris asuvas varjendis rühmituse näituse „Sügis tuumavarjendis“. Vahepeal maailmast kadunud tuumahirmud on nüüd taas pead tõstmas ning eespool nimetatud enesekesksusele vaatamata on Kairo olnud kõige laias maailmas toimuva suhtes üsna tundlik. Nõnda on meemiks muutunud „Vene sõjalaev“ (mainimata siinkohal kohta, kuhu see saadeti) leidnud tee ka Kairo printidele ning nende müügist laekunud vahendid on läinud Ukraina võitluse toetuseks. Ka rohulibled paljudel Kairo viimase aja piltidel on sõjavastane sümbol, mis väljendab soovi, et pommid maale niigi palju rahu annaksid, et rohi tärgata jõuaks. Sellele kirjutan ka ise alla.