Marco Laimre ja Neeme Külma hetkeseisud

Martin Rünk

Marco Laimre näitus „Sedasi! Kütkestuse kultuur” EKKM is kuni 9. VI, Neeme Külma näitus „Homne on täna” Draakonis kuni 5. VI.      Juhuse kokkusattumisel on Tallinnas ühel ajal  vaadata kaks isikunäitust, mille puhul ühe põlvkonna kaks meeskunstnikku on aja maha võtnud, et läbi viia enesevaatlus. Kuigi Marco Laimre ja Neeme Külm kasutavad mõlemad meediumina installatsiooni ja ka nende esteetilised lähtekohad on sarnased, erineb tulemus siiski otsustavalt. Soov hetkeseisu kirjeldada on ühel puhul lahendatud oma tegevuse ja lähikonna (poeetilise) dokumenteerimise ja teisel puhul nappe vahendeid kasutades  emotsionaalse üldistusvõimelise keskkonna loomise kaudu.     

Kütkestuse kultuur

Kaks aastat aktiivsest kunstitegemisest eemale hoidunud Marco Laimre on tulnud välja näitusega  „Sedasi! Kütkestuse kultuur” skvottgaleriis EKKM. Laimre on viimastel aastatel nii toimekas olnud EKA fotoosakonna ohjamise, EKKMi kureerimise ja Kristina Normani biennaaliprojekti järelevalvega, et ei ole kindel, kas tema näitusesaalist puudumist on üldse märgatud. Igal juhul tere tulemast tagasi! Varasemast ajast on Laimre kaubamärgiks olnud tugev poliitiline ja sotsiaalne meelestatus. Selle näitusega saab samm võitlevast programmist tagasi astutud, et tegeleda telgitagustega. See olustikuline reportaaž võtab kokku kaks tähtsat asja rokkstaari elus: töö ja naised. Töö peab olema vihane ja naised ilusad. Veel parem, kui viimased on valmis lesbilisteks suudlusteks. Näituse plakatil seisab Laimre sümboolse EKKMi lipuga trepil ja kutsub inimesi endale järgnema. See on ümbertöötlus Ants Laikmaa 1905. aasta motiivist „Edasi!”, kus portreteeritud  Maksim Gorkit revolutsioonilise punakangelasena. Nentivasse vormi pandud pealkiri viib fookuse tulevikust olevikku ja võtab eesmärgiks esitleda status quo’d.

Kui alapealkirjana toodud „kütkestuse kultuur” tundub algul viitavat millelegi üldistavale, siis näitust vaadates jääb mulje, et terviku konteksis toimib see pigem ühe isiku kütkestatusena. Võitleva kunsti raames võiks „kütkestust” võtta sünonüümina sõnadele „seostunud”, „angažeeritud”  või „suhestunud” – siis tähistab see üldist huvitatust, mis on vürtsitatud mõningase esteetilise alatooniga. Mitmed ruumiinstallatsioonid lahterdavad teemad eraldi plokkideks. Esmapilgul killustunud tervik saab Laimre isiku näol siduva nimetaja, mis samal ajal vähendab näituseosade üldistavat kandvust ning määratleb need mingis mõttes olustiku- ja hetkekirjeldustena. Ruumiline paigutus tundub selle näituse  puhul olevat oluline, märkides teemaplokkide ja korruste kaupa installatsioonide omavahelisi suhteid. Näituse baastöö on video „Sümptonaut”, mis aitab raamistada ülejäänuid. Esimese korruse pimedas tagaruumis paiknev rohke bassiheli sisse uppuv video esitab Maria Juurt, kes elektroräpib Jacques Lacani sümptomi järgi. Olulisemad konspekteerivad fraasid on Laimre ekraanitekstina välja toonud. Psühhoanalüütiline  sümptom esitab teadupärast inimese käitumise ja endale selle põhjuste teadvustamise seletamatut lõhet.

See on punkt, kus lakkab toimimast kommunikatsioon ja toimub midagi ootamatut. Sümptonautika rakendub kütkestuse kultuuris ühtviisi hästi nii töö kui naiste liinil – mõlemat liini motiveerivad põhjused ootavad ühtviisi mõistmist ja tõlgendamist. Naisuurimust alustab ruum, mida täidavad fotod noorest blondist naisest Kati Ilvesest,  kes teeb arhitektuursete objektide ees spagaati. Modelli oskus oma keha väänata on muljetavaldav ja mõjub sümboolselt kõnekana. Spagaat ja töö kokkupanduna seostub võrgutustööga ja näituse pealkirigi viitab sellele – kütkestuse kultuur. Ja kui eelneva üldistava ja konkreetse tähenduse taustal küsida, kas fotodel on kujutatud abstraktset modelli või Kati Ilvest, siis mina kaldun viimase kasuks otsustama. Samuti nagu mujal näitusel on episoodilises  rollis tabatud Mariasid Arusood ja Juurt ning Anders Härmi. Kati Ilvese kohal kolmandal korrusel asub näituse üks mitmekihilisemaid installatsioone „I can be anything” („Võin olla ükskõik mis”), mis on otseselt seotud sümptomit esitava videoga. Siingi on laul, mis täidab ruumi bassilainetustega. See ütleb, et naine võib vastavalt soovile olla, mis iganes tahab – ta on kameeleonlik müsteerium. Laest ripuvad alla kipsist  rohmakalt modelleeritud kätepaarid, mis teevad välgulampide valguses seintele erinevaid varjukujusid. Nad on need, mis varju nad seinale jätavad. Töö liini esindavad näitusel mõtisklused teemal EKKM ja kunst. Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum on viimasel ajal tugevama institutsionaalse aluse saanud alternatiivgalerii, mis Kunstihoone kuraatori Anders Härmi kaasosalusel on esitanud väljakutse nii Kunstihoonele  kui Kumule. Laimre on oma meeskonnaga panustanud tugevasti sobiva näitusepinna väljakujundamiseks. See töö on nii vaimne kui füüsiline. Viimast esitab 480 telliskivist koosnev installatsioon: endine tellissein, mis võeti näituseruumi loomisel maha. Näituse kolmandal korrusel tuleb korraks mängu ka programmiline külg, mida markeerib installatsioon „Club Estland” („Eesti klubi”): laest rippuv diskopall, mis viskab seinale vabaduse  risti ja svastika kuma. Sümboolse žestina püstitati näituse avamisel katusele EKKMi logoga lipp. Mõni aeg varem tätoveeriti sama logo kunstniku käsivarrele, mis traditsiooniliselt võiks tähendada ehk hetkelise kütkestuse muutumist pühendumuseks. 

Homne on täna

Kui Laimre on valinud mängulise lähenemise, siis EKKMi kaasasutaja Neeme Külm esitab Draakoni galerii isikunäitusega „Homne on täna” tõsise ja märkimisväärselt irooniavaba autoportree, tegeldes vaimsuse ja hingelise puhastuse teemaga. Võrdlus mõjub selliste vastanduvate lähenemiste puhul alati kohatuna ja mõlemat näitust tasukski hinnata eri aluselt.  Neeme Külma morbiidse alatooniga näituse peamine ruumiinstallatsioon koosneb seinale nõelravi nõeltega kirjutatud kunstniku nimest ja kaubaalusetäiest leinaküünaldest, millest mitmed ka päriselt põlevad. Aktsenti lisavad tumendava kilega toonitud galeriiaknad ja mustast pvc-st ajutine vahesein. Teisel pool vaheseina asub rohevõõbane tagaruum, mille laest ripub lingutaolises mähises kõlar madala katkematu helitaustaga. 

Minimaalsete vahenditega teostatud installatsioon lubab teha oletusi, kuid jääb lõpuks ikkagi kättesaamatuks. Saatetekst suunab vaatajat otsima märke kunstniku eneseotsingutest, minevikukoormast loobumisest ja täiuse püüdmisest, kuid installatsiooni pakub tunduvalt ambivalentsemat jutustust. Leinaküünalde massiivsus on sümbolina nii tugev, et domineerib kogu näitusel. Leinatav minevikupagas on kaalukas ja teraapilised nõelad tunduvad  võrdluses eriti habrastena. Vaheseina tagant kostev heli toimib selle ebavõrdse heitluse lakkamatu saatjana. Kuigi pealkiri lubab, et „homne on täna”, on hetkes elamise asemel ilmselge mineviku möödapääsmatu kohalolu. Õrna rahutusega lahkudes jääb mulje, et saamata jäi võti, mis lubaks kõike näha palju helgemalt.