Mare Mikoffi kolmainsus arhitektuurimuuseumis

Jaan Elken

Näitus on poliitiline, morbiidne, oludest ja oskusest oma saatusest üle olla.        Mare Mikoffi näitus „Linnaskulptuur” arhitektuurimuuseumis kuni 11. IX.  Vaid kaks ja pool nädalat on Rotermanni soolalaos vaadata Mare Mikoffi isikunäitus „Linnaskulptuur”. Pole mõtet salatseda, miks Mare Mikoff on korraldanud oma juubelisünnipäeva tähistava näituse Eesti Arhitektuurimuuseumi ruumides: nii Eesti Kunstimuuseumi kui Tallinna Kunstihoone kuraatorid on võtnud ülbelt arrogantse hoiaku ignoreerida soliidsesse ikka jõudnud tippkunstnike juubeleid. On mõistetav, et kui näituseplaanid vaid kunstnike juubeleid pidi käiksid, siis palju muud sinna ei mahukski. Sel aastal mõjub lausa tervest plejaadist (Raul Meel, Tiit Pääsuke, Aili Vint, Jüri Arrak jpt) möödavaatamine aga silmatorkavalt ebaprofessionaalsena, pannes ka kunstiga otseselt mitte seotud inimesed küsimusi esitama.  Tõsi, Arraku näitus Tallinna Kunstihoone galeriis 2011. aasta sügisel siiski tuleb, kuid mitte Tallinna Kunstihoone nõukogu enda taibust, kes galeriide kuraatorite kokku pandud tööplaanid kinnitas ja läbi hääletas, vaid eelmise kultuuriministri sekkumise tulemusel. Kogu selle intriigipuntra taustal mõjub hala kunstipubliku võõrandumisest „kaasaegsest kunstist” küünilise ja silmakirjalikuna. Jääb vaid oletada, millisteks publikumagnetiteks (ja ka  eelarve-lappijateks) oleksid kujunenud VintidePääsukeste maaliekspositsioonid Tallinna Kunstihoones.   

  

Siinkohal kiitus arhitektuurimuuseumi kauaaegsele direktorile Karin Hallasele, kes Mikoffi praeguse „Linnaskulptuuri” möödunud sügisel pooleteist kuud vältavana tööplaani võttis.     

Mikoff on teadagi isepäine, uhke, kättesaamatult sügav ja tugev kunstnikuisiksus Eesti konnatiigi-mängude kontekstis, lausa judinaid tekitav näitus on mõtlemapanev kokkuvõte olnust, kuigi mingit retrospektiivi te ei näe: ei ole fantastilistes voogavates spiraalsetes kangakuhilates eksponeeritud imperaatorlike  eesti naiste seeriat, ei ole antimonumenti Herman Simmile (2010), ei ole materjalide kontrastil põhinevaid assamblaaže, kus klassitsistlikult drapeeritud samet või plastikust käekott on tõusnud tähenduslikuks artefaktiks koos mõne hüperrealistliku kipsjäljendi või figuurifragmendiga. Näitus on vaataja suhtes karm, samas näitab kunstniku kontseptuaalne valik jätta „kõik välja”, et Mikoff kuulub rahvusvahelisse klassi. Selle asemel et ruum täis toppida,  on sildistanud ta näituseruumi väljastpoolt, siseruumi käsitlenud aga sarkofaagi sisemusena, omamoodi ajakapsli või hauakambrina. Seintele kinnitatud suureformaadilised digitaalsed montaažid (fototöötlus Ulvi Kuldkepp) kunstniku vähestest linnaruumis realiseeritud töödest on kui piltjutustused saavutustest, mida on Mikoffi mastaabiga kunstniku potentsiaali arvestades häbematult vähe. 

Visuaalselt üliaktiivsete punaste fermidega ja klombitud paest välisseintega saali võib hea tahtmise korral ka välisruumiks „ümber keerata” nagu puhvaika õhuta klaaskappi kängitsetud hüperrealistliku figuuri seljas installatsioonis „Maria Siberimaal” (2011). Kaltsudes Maria ning kõrgtehnoloogilise viimistlusega tulnukalik Toomas Ilves on oma sotsiaalselt positsioonilt mõistagi antipoodid. Art déco ja Bauhausi stiili vahepealses laadis Batmani mobiili meenutav sarkofaag väljarippuva naiseparukaga (installatsioonis „Euroopa röövimine”, 2011) süvendab vaid kogu ruumist õhkuvat nekropolilaadset muljet. Kuigi Mikoff ei ole saanud  piisavalt temaväärilisi monumenditellimusi, on tal parima eesti portreteerijana vedanud: presidentide jäädvustajana on ta tõstnud õukonnaskulptuuri Eesti Vabariigis täiesti uuele kvalitatiivsele tasemele. Nii Mere kui Ilvese näomiimika on olnud äärmiselt plastilised ja kunstnikule tänuväärne materjal, eri rakurssidest avanevad Toomas Hendrik Ilvese näkku salvestatud iseloomu eri tahud, kus mõnes vaatesektoris domineeriv ülbe arrogants vaheldub  karmi manipulaatori või hoopis solvunud intellektuaali leebe üminaga. Meenub, kuidas ühes Saksamaa poole suunduvas liinibussis (see oli 1990ndate alguses, olime rühma kunstnikega mingile kunstiüritusele siirdumas) naelutas Mikoff pilgu väga-väga kauaks ühele karmile mehetüübile, nagu tollased autoärikad olid. Üleskütjaks oli siis venelase tahtejõuline kael, Ilvese kikilipsuga, kuid ikkagi teiba otsa aetud portreed nähes hoomab, et maistes võimuhierarhiates kaugele jõudnud mehed kütavad ja  inspireerivad Mikoffi jätkuvalt.   

Mikoff ei ole kunstnikuna selles mõttes veel valmis, et tema mõte kombineerib ja analüüsib pidevalt, kunstiline apogee ei näita vähimatki  raugemist. Vähetähtis ei ole siinjuures kursisolek mujal tehtuga: ta on üks nendest, kes püüab ka tegelikult Euroopas eksponeeritava uue kunsti oma silmaga ära vaadata. Täiesti värdjalik konstruktsioon on tõmmata piire (kas siis välise stilisatsiooni, vormi-idee vms ideoloogilise parameetri alusel) „kaasaegse” ja ülejäänud kunsti vahele, kuid parema lahterduse puudumisel, kui üle vaadata tema enne 1990. aastat loodu ehk teisiti öeldes nn pronksipõlvkonna  siseselt loodut, siis tundub, et viimaste kümnendite Mikoffi looming annab ka sellele, iseenesest veatu vormikultuuriga valdavalt realistlikule portree- ja figuuriloomingule justkui uue hingamise ja mingi lisaväärtuse või veksli kohe-kohe pealetuleva muutuse näol. Ühisosa on piisavalt tugev, Mikoff on äratuntavalt Mikoff nii humoristlik-groteskses klaasipuhujas, gooti-barokses Peeter Volkonski portrees kui külma iluga, šikk-erootiliselt neoklassitsistlikus „Hämarikus” (2005) Viru keskuse territooriumil.         

Kui mõelda, mida hiljuti skulptuurist head nägin, siis praegu Saatchis (kuni 16. X) vaadata „Uus skulptuur” („The Shape of Things to Come: New Sculpture”). Briti skulptorite 40-50aastaste põlvkonnalt oleks ainumõeldav kontekst ja võrdväärne sparringupartner Mikoffi uusloomingule. Kus on meie avaliku ruumi skulptuuri riiklikud tellimused? Mis kasu oli reklaamikäraga vastu võetud protsendikunstiseadusest, kui meie õhuke riik on loobunud avalikust ehitamisest  (välja arvatud vanglad, kuhu selle seaduse toime kahjuks ei ulatu). Mikoff on oma kommentaari Eestis kehtivale (olu)korrale andnud, enam graafilisemaks ega plastiliselt osundavamaks ei saa niivõrd hästi rafineeritud sümboolikat valdav kunstnik enam minna. Näitus on poliitiline, morbiidne, oludest ja oskusest oma saatusest üle olla. Hea kunst elab oma konteksti tavaliselt üle, kuid ka 20 aastat taasiseseisvumisest ja Ilvese kohalekinnitamine on hästi välja  kukkunud, justkui näituse PR-teenistuses.     

***

Väike täpsustus

Tallinna Kunstihoone 2011. ja ka 2012. aasta näituseplaanid on pannud kokku Kunstihoone nõukogu, mitte kuraatorid. Kuraatoritelt ning juhatajalt küsiti vaid nende eelistusi. Igaüks  esitas oma ettepaneku, tegu polnud läbitöötatud ühise plaaniga. Kehtiva tava järgi koostas lõpliku plaani siiski nõukogu. Kuidas just selline lõplik variant kujunes, seda teavad vaid nõukogu liikmed. Jaan Elken kuulub Tallinna Kunstihoone nõukogusse. Kunstihoone galeriis toimus tänavu kevadel 1941. aastal sündinud kunstnikest Silvi Liiva näitus. Karin Hallas-Murula võttis Mare Mikoffi näituse oma plaani, kuid et selle aasta algul  hakkas arhitektuurimuuseumi tööd juhtima uus direktor, kellel on oma eelistused, siis sai Mare Mikoffi näitus arhitektuurimuuseumi plaani vaid seetõttu, et näituse kuraator Reet Varblane, kes ühtlasi töötab ka Tallinna Kunstihoones, n-ö „surus” Mikoffi väljapaneku arhitektuurimuuseumi tihedasse graafikusse. Eks sellest ka lühike näituseaeg. Kunstihoone kuraatorid ei ole ülbelt arrogantsed ega tekita ka intriigipuntraid. 

R. V.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht