Marge Monko ja OÜ Visible Solutions „Manifestale”

Reet Varblane

Eestist osalevad tänavusel Euroopa nüüdiskunsti biennaalil OÜ Visible Solutions (Karel Koplimets, Taaniel Raudsepp ja Sigrid Viir) ning Marge Monko. (Foto: Paul Kuimet) Eesti Kunstimuuseumi direktorit, „Manifesta” nõukogu kauaaegset liiget Sirje Helmet küsitleb Reet Varblane. Eile, 19. aprillil teatati Brüsselis Hollandi saatkonnas tänavusel Euroopa biennaalil „Manifesta” osalevate kunstnike nimed. Kuigi 2. juunist 30. septembrini Belgias Genkis endises Waterschei kaevanduses korraldatavat IX „Manifestat” on väga agaralt reklaamitud – rahvusvahelist kunstiavalikkust ei ole teavitatud mitte ainult toimumisajast ja -kohast ning kuraatoritest Cuauhtemóc Medinast, Dawn Adesist ja Katerina Gregosest ning „Manifesta” kontseptsioonist, vaid nii biennaali kodulehe, võrgu suhtluskeskkondade abil kui ka e-posti teel on saanud hoida silma peal kogu ettevalmistusprotsessil –, on osalevate kunstnike nimed hoitud kiivalt saladuses. Meie rõõmuks on „Manifestal” üle mitme aja ka kaks projekti Eestist ehk siis Marge Monko Kreenholmi projekt ja OÜ Visible Solutions ehk Karel Koplimetsa, Taaniel Raudsepa ja Sigrid Viiru uus projekt. Tänavuse „Manifesta” üks erisusi on, et aktuaalse kunsti ning üldjuhtumil noorte kunstnike kõrval on seekord tähelepanu keskmes ka ajalugu ehk näitus on jagatud kolmeks: nüüdiskunst, n-ö kivisöekaevandamise aja (1800–1960) kunst ning pärand. Milline on „Manifesta” tähendus üha suureneval, täieneval kunstibiennaalide-triennaalide maastikul? Iseäranis, kui mõelda, et perioodilised suured nüüdiskunsti üritused Euroopast väljaspool pälvivad järjest enam tõsist kunstiprofessionaalide tähelepanu ning et Ida-Euroopas (sh endise Nõukogude Liidu territooriumil) on see maastik plahvatuslikult avardunud (Kiiev, Thbilisi jne). „Manifesta” tähendus pole 1990. aastate algusest peale (avatakse ju IX „Manifesta”!) ühesugune olnud. 1996. aastal ellu kutsutud esimese suure üle-euroopalise näitusena, kus võrdsete pooltena esinesid nii lääs kui äsja avanenud Berliini müüri tagune maailm, oli „Manifesta” kindlasti oluline platvorm eeskätt Kesk- ja Ida-Euroopa kunstnikele. Olime ju väga uhked, kui Jaan Toomik I „Manifestale” esinema kutsuti! Esimesed „Manifestad” näitasid omamoodi teed: üritati olla uutmoodi, tolerantsemad ja avatumad kui näiteks „Documenta” või Veneetsia biennaal. Samuti on „Manifesta” n-ö rändav biennaal: see korraldatakse iga kord ise paigas, et luua uusi geograafilisi ja kunstilisi fookusi. „Manifesta” puhul on olulist rolli etendanud nõukogu liikmed ja need ideed, mida nõukogu omavahel arutab. Nõukogusse on alati palutud väga mõjukad kuraatorid või mõne regiooni tundjad (mina olen seal pigem regiooni esindajana). Nõukogu liikmed valib eelmine koosseis ja see on pikk protsess. Ajad Euroopas on aga kiiresti muutunud ja „Manifesta” on olnud muutuste suhtes väga tundlik. Seejuures on ehk isegi liiga palju eksperimenteeritud uute kuraatoriideedega, mis alati ei ole säravast ideest hoolimata praktikas mingeid tulemusi andnud (näiteks ärajäetud Küprose „Manifesta”). Samuti roteerub pidevalt nõukogu, tuues ja viies kaasa ideid, suhteid, suhtumisi. Siiski, hoolimata suurtest võngetest, on „Manifesta” suutnud hoida teatavat stabiilsust ja kunstilist taset ning pole jäänud jalgu pidevalt tekkivatele (aga ka kaduvatele ) uutele suurnäitustele. „Manifesta” firmamärk on pidev valmisolek uuendusteks ja tolerants uute tegijate suhtes.

Eesti kunstnikud osalesid „Manifestal” selle algusaegadel (Jaan Toomik Kopenhaagenis, Inessa Josing Luxembourg’is, Ene-Liis Semper Ljubljanas, Külli Kaats San Sebastianis), nüüd on pikem vahe sisse tulnud. Loomulikult on kuraatoritel vaba valik, milliseid kunstnikke ja projekte nad kasutavad, ent on oma koht on ka isiklikul suhtlemisel. Kas selgitaksid seda protsessi just „Manifesta” näitel.

Kahtlemata sõltub palju kuraatoritest ja nende huvist mõne piirkonna vastu, aga muidugi ka suhtlusringkonnast. VIII „Manifesta” huvi oli selgelt Põhja-Aafrika suunal. Annan endale aru, et sinna oleks Eesti kunstnikke raske paigutada olnud. Miks polnud eestlasi aga VII „Manifestal” Põhja-Itaalias, on mul väga raske seletada, sest ei saa öelda, et huvi meie kunsti vastu oleks puudunud. Läti kunstnik Miks Mitrēvics, näiteks, oli ju kutsutud, ja üks kuraatoritest oli Adam Budak, kes hiljuti kureeris Kumus suurt fotonäitust. Tema kindlasti ei ignoreerinud Kesk ja Ida-Euroopat, kuigi oli selgeid märke et just see piirkond oli „Manifesta” kuraatorid mõneks ajaks ära tüüdanud. Võimalik, et oli nõrgenenud ka meiepoolne huvi või surve. Seda tööd tuleb pidevalt teha, et olla pildil. Olles nüüd ise nõukogu liige, oli mul palju lihtsam Cuauhtemóc Medinat Eestisse sõitma mõjutada. Valmistasime visiidi korralikult ette, palusin abiks Maria-Kristiina Soomre, kes töötas sel ajal veel muuseumis. Selgus, et tulemus on suurepärane. Loomulikult on kõige tähtsam see, et on häid kunstnikke, keda tutvustada, isegi väga hea PR poleks andekate kunstniketa midagi tähendanud. Aga paraku on tihti probleem ikkagi selles, et teave Eesti kunsti kohta kaob üldisesse infovoolu ära. Siin saab aidata ainult aktiivne isiklik suhtlus.

Kes kuraatoritest Eestis käisid ja kuidas nad hindasid meie nüüdiskunstipilti (eks ikka nähtu põhjal)?

Cuauhtemóc Medina sõitis Eestisse üksi. Ta oli väga põhjalik ja süvenes tõelise professionaalina kohtumiste ajal vestlustesse ja kunstitöödesse. Muidugi oli talle see Euroopa kant võõras ja pakkus seetõttu ka ehk rohkem huvi, kuid kindlasti ei olnud tema otsus kultuuripoliitilise iseloomuga. Pärimistele, kuidas talle eesti kunst tundub, ta lihtsalt ei vastanud, aga valik räägib tema eest.

„Manifesta” kõrval on sel suvel Euroopas veel kaks olulist suurprojekti: Berliini biennaal ja Kasseli „Documenta”. Kas on midagi võimalik teha, et Eesti kunstnikud ka seal esindatud oleksid?

Tegu on kahe üsna erineva üritusega. „Documenta” on üsna keeruline, vaat et kultuuripoliitiline üritus, mulle on „Documenta” telgitagused mõneti ähmaseks jäänud. Aga Eesti, muide, on ju üks kord olnud programmis: Heie Treieri kunst.ee ajakirja projektiga. Sel aastal läheb „Documenta” juurde tööle Kumu projektijuht Ragne Nukk, kes pälvis kutse oma hea tööga suure rahvusvahelise näituse „Gateways” korraldamisel. Nii need sidemed tekivad. Et üritusse nagu „Documenta” ennast sisse süüa, on vaja tõsist suhtlemist. Mäletan, kuidas alustasime kunagi Veneetsias: mäletan ka seda tunnet ja teadmist, kui lihtne on igaveseks kõrvale jäetud saada. Berliini biennaaliga kontakti saavutamine on ilmselt lihtsam, aga kehtib seesama: informatsioon ja suhtlus ja veel kord suhtlus. Suhtlus ei tohi olla isekas, tuleb ikka oma maa kunsti esindada ja propageerida.

Kuidas tuleks ideaalis meie nüüdiskunsti eksportida (ehk siis nähtavaks teha)? Kas see on mõne kindla institutsiooni ülesanne? Või saaksid midagi teha ka teised nüüdiskunstiväljal tegutsevad kuraatorid, kriitikud, kunstnikud, galeristid jt?

Kõik saavad midagi teha, aga silmas tuleb pidada tarka tegutsemist. Enam pole üheksakümnendate algus, me pole enam spetsiaalset kohtlemist ära teeninud. Oleme suure süsteemi osa ning see süsteem on keeruline ja selles on väga palju häid kunstnikke ja nende vahendajaid. Selles süsteemis on omad hierarhiad, omad tabud, „käsuliinid” jne. Kindlasti peab olema institutsioon, kelle ülesanne on meie kunstnike rahvusvaheline promomine. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusel on selleks suur potentsiaal, sest kunagi saime ju sellega rahvusvaheliselt tuntuks. Vahepeal on keskuse orientatsioon natuke muutunud, aga endiselt saab ära kasutada oma CV ehk siis positsiooni ja staatuse. Tegelikult sinnapoole keskus nüüd ka taas liigub.

Tegelikult tuleb aga kogu aeg reisida, igal pool kohal olla, omada sadu häid tuttavaid ja muidugi peab kursis olema Euroopa kunstipildiga. Peab olema haritud, informeeritud ja väga pühendunud. Väga piinlik on näiteks kolmas kord vestluse jooksul öelda, et tegelikult pole ma seda või teist näitust näinudki, et tegelikult pole meil raha, et sellist professionaalset eluviisi harrastada. Kõik see on psüühiliselt, aga ka füüsiliselt väga kurnav, rahast rääkimata. Kahtlemata aitavad tänapäeval palju digitaalsed andmebaasid, kataloogid jne, aga elavat näitust ega isiklikku suhtlust ei asenda miski.

Kui meil on üks selline ametlik keskus, siis ei tähenda see, et keegi teine midagi tegema ei pea. Igal juhul saab iga kuraator, galerist, kunstnik seda suhtlust edasi arendada. Huvid võivad erineda (näiteks on galeristide puhul ju ärihuvid primaarsed). Igasugune positiivne suhtlus tuleb üldisele foonile kasuks. Silmas peab pidama, et eeskätt tuleb esindada kogu valdkonda, mitte iseenda või oma sõpruskonna huve. Kunstimaailm ja selle mehhanismid võivad meile tunduda ülekohtused ja ebameeldivad (ja tegelikult ka olla seda), aga ise me ju sinna kuuluda tahame.

2006. aastal oli suur võimalus, et „Manifesta” tuleb nii Tallinnas kui ka Helsingis, jäime n-ö napilt alla Küprosele. Siis aga kujunes Küprose olukord selliseks, et biennaal jäeti hoopis ära. Kas praegu, kümmekond aastat hiljem, tuleks see kõne alla? Kas 2014. aastal või veelgi kaugemas tulevikus, vajame „Manifestat” Tallinna (või mõnda teise Eesti paika) ja kui, siis millised on meie võimalused selleks?

Põhjus polnud tookord mitte niivõrd Küprose olukorras, kuivõrd selles, et kuraatorid seda olukorda tõsiselt ei analüüsinud ega arvestanud. Oma osa oli ka „Manifesta” riskivalmidusel, mida eespool mainisin. Mina olen alati „Manifestat” siia soovinud, see tuleks kindlasti meie kunstielule väga kasuks. „Manifesta” on muidugi kallis üritus ja rahastamise skeem väga keeruline, aga usun, et saaksime sellega hakkama. Ma loodan väga, et Eesti siiski kandideerib uuesti. Meil on nõukogus olnud mitmeid diskussioone just põhja- ja kirdesuunalise liikumise üle. Minu meelest on viimased „Manifestad” jäänud liiga Lõuna-Euroopa näitusteks. Seetõttu on mul hea meel, et seekordne näitus tuleb Belgias, ja mul on hea meel, et seda kureerib väga sõltumatu kuraator. Selleks aga, et „Manifesta” siia tõesti tuleks, on vaja tugevat kohalikku kunstielu ja vastutusrikast kunstiüldsust. Loodan, et selleks ajaks, kui „Manifesta” komisjon siia võimalusi uurima tuleb, on piisava analüüsi ja enesekriitika tagajärjel taastunud normaalne, eripalgeline, kirev ja igati professionaalne vastutusvõimeline kunstielu.